Lapsed, nagu täiskasvanudki, on sageli altid negatiivsele mõtlemisele. See võib viia vältimiskäitumise, emotsionaalse tasakaalutuse, tülide ja negatiivsete tegudeni. Mõtlemise tähendus on laste jaoks natuke abstraktne, mistõttu seda on neil raskem mõista kui emotsioonide või käitumise tähendust.  

Selleks, et lapsed saaksid muuta oma mõtlemist, tuleb neile õpetada, kuidas muuta negatiivsed mõtted positiivseks ja realistlikeks mõteteks. Selleks, et see oskus kinnistuks, peab seda palju harjutama. 

Kuidas lastele seda õpetada?

1) Andke negatiivsele mõttele nimi 

Kõigepealt tuleb lapsel aidata aru saada, millised mõtted on negatiivsed ja millised positiivsed. Parim viis seda teha on läbi sorteerimismängu: 

• Kirjutage sedelile negatiivsed ja positiivsed mõtted, mida laps kõige enam kasutab.  
• Võtke kaks paberkotikest või karbikest, milledest ühele kirjutage peale “Negatiivne mõte”, teisele “Positiivne mõte”. 
• Võtke lapsega kordamööda sedel ja otsustage koos, kas sellele on kirjutatud negatiivne või positiivne mõte ning pistke see sedel vastavasse kotikesse. 

Kui laps oskab eristada negatiivseid ja positiivseid mõtteid, siis saate harjutada mõttele nimetuse andmist. See on eriti abiks olukorras, kus lapse negatiivsed mõtted kipuvad olema sarnast tüüpi. Näiteks, kui laps sageli mõtleb: “Kindlasti kõik läheb väga halvasti.” või “Ma parem ei tee seda, niikuinii ei õnnestu.” jmt. Leidke nendele mõtetele koos lapsega nimed – näiteks nagu Murelik Ilmaennustaja, Hirm Suur-Silm vmt lapse jaoks tabavat. Kui edaspidi laps väljendab seda tüüpi negatiivset mõtet, siis saate öelda “See kõlab nagu Mureliku Ilmaennustaja mõte.”.  

2)  Seadke negatiivsed mõtted kahtluse alla 

Läbi selle, et negatiivne mõte sai endale nime, eristasite te selle lapsest. Kui laps taas väljendab negatiivset mõtet võite öelda “ See kõlab nagu Hirm Suursilm, me ei pea tema mõtteid kuulama. Me võime Hirm Suursilmale öelda, et need mõtted on valed.”.  Lisaks võite lapsele õpetada, et ta küsiks Hirm Suursilmalt, et mis tõendid tal on selliste negatiivsete mõtete kohta.  

3) Kujundage negatiivne mõte ümber 

Kui olete last õpetanud negatiivset mõtet märkama, kahtluse alla seadma ja selle nö lapsest eraldanud, on aeg negatiivset mõtet muuta. Selleks sõnastage lapse negatiivsed mõtted ümber nii, et leiate nendes midagi head.  

Näide 1 

“Jälle vihma sajab ja ma ei saa minna õue mängima.”  

“Aga tore on see, et ma saan oma lemmikmultifilmi toas vaadata.” 

Näide 2 

“Ma kindlasti ei saa hakkama selle raamatu ettekandega klassi ees.”  

           “Aga ma saan võimaluse harjutada esinemisoskust.”  

4) Asendage negatiivne mõte positiivsega 

Viimaseks sammuks on negatiivse mõtte asendamine positiivse ja realistliku mõttega. Selleks õpetage lapsele positiivset enesesisendust. Oletame, et lapsel on negatiivsed mõtted seoses loetud raamatu ettekandmisega klassi ees. Positiivne enesesisendus oleks “Ma saan hakkama, kui ma valmistun selleks esinemiseks”. 

Allikas: Social Emotional Workshop, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Suvi hakkab lõppema ja vanemad võivad tunda ärevust algava kooliaasta ees. Eduka kooliaasta eelduseks on struktureerimine ja võimalike raskuste ettenägemine. Eriti, kui laps tunneb algava kooliaasta suhtes hirmu või ärevust. Seda silmas pidades jagame mõningaid soovitusi, mis aitavad uut kooliaastat võimalikult stressivabalt alustada. 

Mida teha?

Taastage rutiinid

Suvi ja koolivaheaeg on enamasti tore aeg – saab rohkelt põnevaid asju ette võtta ja perega koos olla. Kuid suvine rütm on õppeaasta rütmist erinev, mistõttu vaheajalt uude kooliaastasse üleminek võib tekitada raskusi. Seetõttu on soovitav alustada ülemineku ja kohanemisega vähehaaval juba suve lõpus.  

1. Unerütm ja rutiinid. Enne kooli algust, kasvõi paar päeva varem, võiks uneaeg liikuda tagasi varasemaks. Laps võiks hakata üles ärkama samal kellaajal, kui ta seda teeb koolipäevadel ning alustada päeva hommikusöögi, hambapesu ja riietumisega. 
2. Ekraaniaeg. Soovitame vähendada ekraaniaega ning veenduda, et vähemalt tund enne uinumist oleks nutiseade välja lülitatud. Lastel võib mõnikord olla raske virtuaalmaailmast välja tulla ja ülemäärane nutiseadmete kasutamine või televiisori vaatamine võib tekitada raskusi uinumisel.
3. Toitumine. Suvevaheajal võib juhtuda, et päevakava on kaootilisem, söögikorrad ei pruugi olla korrapärased või tuleb ette hiliseid õhtusööke jmt. Sättige taas hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiajad nendele kellaaegadele nagu need on koolipäevadel. 

Mitmekülgselt ja regulaarselt toituval ning väljapuhanud lapsel on koolis lihtsam õpitut omandada kui magamata ja näljatundes lapsel. 

Rääkige lapsega sõprussuhetest

Suvel kohtutakse klassikaaslastega harvemini, mistõttu võib sel teemal jutuajamine osutuda vajalikuks. Mõnikord võib juhtuda, et klassikaaslane, kellega eelmisel kooliaastal palju suheldi, jääb pisut võõramaks või ta sõbrustab rohkem mõne teise klassikaaslasega. Lapse sõprussuhteid reguleerida vanemad ei pruugi saada ja seda lapsed ei vajagi. Lapse jaoks on oluline, et ta saab enda pettumust ja kurbust kellegagi jagada. Sellistest asjadest rääkimine ja lapse südamega ärakuulamine aitab tal muutustega paremini toime tulla. Sageli on vaja lihtsalt mõistmist ja tunnete peegeldamist: “Sa oled kurb. Ma tean, et see on raske.”.  

Ärevamate laste puhul harjutage kooliga juba varem

Kui laps ei taha või kardab kooli minna, siis võib abiks olla see, kui harjutate kooliminekut veidi enne õppeaasta algust. Näiteks algklassilastega võib õppida või meelde tuletada kooliteed. Kui laps käib kooli bussiga, võiks seda teekonda koos läbi teha ja käia võimalusel kooli mängu- või spordiväljakul mängimas, sportimas jmt. See võib aidata lapsel häälestuda kooliminekule. 

Mida mitte teha?

Ärge jagage lapsega enda ärevust

Lapsevanematel võib olla seoses algava kooliaastaga palju muretsemist ja ärevust, sest nad soovivad, et nende lapsed oleksid õnnelikud ja et neil oleks häid sõpru. Näiteks võib lapsevanem peale koolipäeva pahaaimamatult küsida “Kas sa täna sõpru ka leidsid?”. Kuid see võib häbelike või tagasihoidlike laste puhul tekitada ebamugavustunnet. Paremad küsimused oleksid: “Kuidas su päev läks?” või “Mis oli tänases koolipäevas kõige toredam?” Neutraalsed küsimused on paremad kui sellised, mille puhul laps võib tõlgendada “Kui ma ei leidnud sõpru, siis ema/isa on minus pettunud.”. 

Ärge kartke tagasilööke

Kui teie lapsel oli eelmisel õppeaastal vaimse tervise muresid – näiteks meeleolu- või ärevushäired ja suvel läks lapse enesetunne paremaks, siis võib tekkida ootus, et kooli naasmine läheb sujuvalt. Kuid olge kannatlikud – kooli algus ei pruugi olla nii sujuv kui te eeldate. Lapsel võib tekkida õppeaasta alguses tagasilööke, sest paranemine ei toimu sirgjooneliselt, vaid vajab kannatlikkust, tuge ja tähelepanelikkust. Seda aktsepteerides toetate lapse enesekindlust ja ta oskab paremini toime tulla tagasilöökidega. 

Ärge ignoreerige probleeme

Loodetavasti teie laps käib suurepärases koolis, kus on hoolivad ja pühendunud õpetajad. Kuid alati ei pruugi õpetajad märgata iga lapse sügavamaid muresid või raskusi. Seetõttu olge lapsevanematena aktiivne ja hoidke head kooli-kodu koostööd. Kui märkate, et teie laps on murelik või et talle valmistab mõni õppeaine raskusi, siis vajadusel arutage seda klassijuhataja või aineõpetajaga ning leidke ühiselt lahendusi.

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Emotsionaalne intelligentsus on võime ära tunda, hinnata ja juhtida iseenda ja teiste emotsioone. See mängib suurt rolli suhtlemises ja suhetes, võimaldades meil ümbritsevat keskkonda mõista, tõlgendada ja sellele sobivalt reageerida. 

Mõned võtmeaspektid emotsionaalses intelligentsuses on: 

• teadlikkus enda emotsioonidest ja oskus nendega toime tulla;  
• teiste inimeste tunnete äratundmine, mõistmine ja empaatia; 
• käitumise reguleerimine erinevates sotsiaalsetes kontekstides;
• tugevate suhete loomine teistega;
• olukorrast lähtuvalt ratsionaalsete otsuste tegemine.

Laste emotsionaalne intelligentsus

Laste emotsionaalne intelligentsus koosneb mitmest komponendist, mis võimaldavad neil tuvastada, mõista ja hallata nii enda kui ka teiste inimeste emotsioone.

Eneseteadlikkus aitab lastel märgata oma emotsionaalseid seisundeid. See ei tähenda ainult oma tunde mõistmist, vaid ka sellest aru saamist, miks nad nii tunnevad. Selleks peavad lapsed olema võimelised erinevates olukordades oma emotsioone ära tundma ja nimetama. 

Emotsionaalne reguleerimine on oluline oskus, mida lapsed juba varases eas õpivad, kuid mida nad ei valda enne, kui on palju vanemad. Emotsioonide reguleerimine tähendab võimet ära tunda ja toime tulla keeruliste tunnetega nagu viha, kurbus, frustratsioon või piinlikkus enne, kui need kontrolli alt väljuvad. Emotsionaalne reguleerimine on ka võime viivitada rahuldustundega ja mõelda enne impulsiivset käitumist. 

Empaatia tähendab võimet panna ennast kellegi teise olukorda, kujutleda, kuidas nad võivad end tunda, ja vastavalt käituda. 

Sotsiaalsed oskused aitavad lastel edukalt suhelda enda ümber olevate inimestega. Selleks on vaja mõista ja harjutada erinevaid suhtlemistehnikaid (verbaalsed ja mitteverbaalsed, alternatiivsed suhtlusseadmed jne) ning arendada konfliktide lahendamise oskusi. Need oskused aitavad lastel luua tugevaid suhteid, mis omakorda aitavad neil tunda end õnnelikumalt, turvalisemalt ja elu väljakutsetega toimetulemiseks paremini varustatult. 

Emotsionaalne intelligentsus ja sensoorne töötlemine

Sensoorne töötlemine ja emotsionaalne intelligents on tihedalt seotud. Sensoorne töötlemine on protsess, mille käigus me võtame vastu tajuteavet ümbritsevast maailmast (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puutetundlikkus ja liikumine) ning reageerime vastavalt sellele. Üks sensoorse töötlemise valdkond mõjutab otseselt ka emotsionaalset intelligentsust: interotseptsioon. 

See on võime tajuda ja tõlgendada signaale, mida me oma kehalt saame, nagu näiteks näljatunne, väsimus, temperatuur, valu, südame löögisagedus ja hingamine. Introspektsioon mängib emotsionaalses intelligentsuses olulist rolli, kuna see võimaldab meil oma tundeid ja nende tekkimist täpsemalt määratleda. Oma kehalt tulevate vihjete mõistmise abil saame oma emotsioone ja käitumist paremini juhtida. Näiteks kui mõistame, et meie südame löögisagedus suureneb stressi või ärevuse tõttu, saame harjutada sügavat hingamist või võtta paar minutit teadliku meditatsiooni jaoks, et aidata kehal ja vaimul lõdvestuda. 

Märgid, mis viitavad raskustele: 

• Emotsioonide reguleerimise on keeruline ning see viib impulsiivse käitumise ning vihapurseteni. Lapse jaoks on märkimisväärne väljakutse rahulikku olekusse tagasi jõuda. 
• Raskused teiste inimeste emotsioonide ära tundmise ja neile reageerimisega. See omakorda takistab suhete loomist ja sõprade leidmist.  
• Abstraktsete kontseptsioonide (nt empaatia) mõistmine võib olla raskendatud. Seda võib märgata erinevates sotsiaalsetes olukordades, näiteks mänguväljakul, spordis, sünnipäevapidudel. 
• Puudub enesekindlus oma tundeid juhtida või oma tegude eest vastutust võtta. 
• Ei suuda toime tulla koolis ette tulevate olukordadega, näiteks halva hinde saamine või õpetaja nõue ülesanne teisiti lahendada/uuesti teha. 
• Suurem tõenäosus ärevuseks või depressiooniks.  

Kuidas emotsionaalset intelligentsust arendada

Siin on mõned näpunäited emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks, mida on võimalik oma igapäevasesse rutiini sisse viia. Neid saab kasutada nii kodus, teraapias kui ka koolis. 

Emotsioonide tuvastamine

Enne kui laps suudab mõista oma emotsioone, peab ta teadma sõnu, millega erinevaid emotsioone nimetada. Alustage päeva jooksul kogetud emotsioonide tuvastamisest – see hõlmab nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone ning aitab kõiki tundeid normaliseerida. Rääkige erinevatest viisidest, kuidas mittesõnaline suhtlemine näitab, mida inimene tunneb. Küsige oma lapselt küsimusi nagu: “Kas sa nägid, kuidas ma selle multifilmi peale naersin? Mis sa arvad, miks ma naersin? Mis sa arvad, mis tunnet ma tundsin?” 

Proovige vältida lapsele ta enda tundeid ise ette ütlemast; selle asemel andke talle valikuid ja küsige näiteks: “Sa naeratasid kiikudes, kas see oli sellepärast, et sa tundsid end õnneliku või kurvana?” 

Erinevate emotsioonide ära tundmine vajab harjutamist ja järjepidevust. Lisage see võimalikult paljudesse vestlustesse. Rääkige ka teiste inimeste tunnetest, keda ringi liikudes näete. Võite küsida lapselt, kuidas näoilmete järgi otsustades keegi end tunda võib. Seda saab teha ka koos raamatuid lugedes ja televiisorit vaadates. 

Strateegiate ja empaatia mudeldamine 

Lapsed õpivad meid vaadates rohkem kui sellest, mida me neile räägime. Kui suudate ise oma emotsioone tõhusalt juhtida, on tõenäolisem, et ka laps tuleb sellega paremini toime. Kui aga sageli enesevalitust kaotate, järgib laps ilmselt ka selles osas lapsevanema eeskuju. 

See tähendab, et peate esmalt tuvastama oma isiklikud strateegiad olukordadeks, mil olete pettunud või ülestimuleeritud. Seejärel veenduge, et hetkeolukorrast ka räägite. Näiteks kui tunnete end liigsest mürast ülekoormatuna ja abistavaks strateegiaks on mürasummutavate kõrvaklappide kasutamine, rääkige ka lapsega olukorrast. “Tunnen end nii suure müra tõttu ärevana/väsinuna/ülekoormatuna, seega panen kõrvaklapid pähe, et end rahulikumana tunda.” 

Lapsele kaasa elamine õpetab talle, kuidas ka teistele kaasa elada. Selle asemel, et öelda lapsele: “Kõik on korras, pole hullu!”, kui üks ta mänguasjadest katki läheb ja ta nutma hakkab, proovige pigem: “Näen, et sinu mänguasi läks katki ja sa nutad, tundub, et see tegi sind kurvaks.” Siis veenduge, et pakute talle tuge, näiteks kallistades või aidates mänguasja parandada. Mida rohkem suudate oma lapse tundeid kinnitada ja talle tuge pakkuda, seda tõenäolisem on, et ta teeb seda ka ise. 

Avatud vestlused emotsioonidest

Lisaks emotsioonide tuvastamisele on oluline lapsele selgitada, et tunded ei jagune heaks ja halvaks. Oluline on see, mida me tundega teeme – mõned tunded võivad meid panna teatud viisil käituma ja sellel võivad olla tagajärjed. Näiteks, kui laps on oma õe või venna peale pahane ja teda lööb, siis sellel on mitmeid negatiivseid tagajärgi (nt suhete rikkumine, tõsiste vigastuste tekitamine jne). 

Oluline on rahulikul hetkel rääkida lapsega sellest, mida ta ärritudes teha saab. Tunda end pahase või vihasena pole halb asi; me kõik tunneme end mõnikord nii. Kui aga vihahoos kedagi lööme, siis on sellel halvad tagajärjed, seega peame oma vihaga teisiti hakkama saama. Võimaldage oma lapsele turvaline koht, kus ta saab kõigist päeva jooksul kogetud emotsioonidest rääkida. 

Järjepidevad piirid

Lapsed saavad järjepidevatest piiridest hästi aru – nad teavad, mida oodata. Samuti aitavad piirid neil mõista, millised tagajärjed teatud tegevustega seotud on. Kui piirang, et nad ei tohi enda peale vihastades teisi lüüa, on järjepidev, siis teavad lapsed täpselt, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja ikkagi teisi löövad. Samamoodi teavad nad ka, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja kasutavad hoopis mõnda rahunemisstrateegiat (vajadusel teie abiga). 

Esitage piirangud ja tagajärjed neutraalsel viisil. “Kui me kedagi lööme, siis tagajärg on selline.” Püüdke vältida häbi tekitamist (“See juhtus, sest sa olid halb.”) ja hoidke sõnum lihtne ja selge. 

Primitiivsed refleksid 

Säilinud primitiivsed refleksid (kaasasündinud liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult ning mis aitavad imikul areneda ja uusi oskusi omandada) võivad mõjutada negatiivselt sensoorset töötlust ja emotsionaalset intelligentsust. Kui algrefleksid jäävad säilima (ehk jäävad kehasse kinni), töötab aju madalamal tasemel, aju ja keha on sageli võitlus- või põgenemisrežiimis. See takistab lapsel emotsioonide juhtimist – puudub piisav kognitiivne võimekus peatuda ja enne tegutsemist mõelda.  

Üldine tervislik olukord 

On oluline üle vaadata ka lapse üldine tervislik seisund, sealhulgas unerutiin ja -kvaliteet, võimalikud ainepuudused ja põletikud. Kui midagi lapse rutiinis või kehas on “paigast ära”, võib see mõjutada ka ta võimet oma emotsioone hallata. Mõelge viimasele korrale, kui te ise öösel magada ei saanud – kui hästi suutsite järgmisel päeval oma emotsioone kontrollida ja juhtida? 

Laste igapäevane tegevus

Jälgige oma laste füüsilist aktiivsust ja seda, kui sageli nad õues käivad. Kokkupuude loodusliku valgusega mõjutab positiivselt nii meeleolu kui und.  

Oluline on ka lapse ekraaniaeg, sotsiaalne keskkond, huvitegevused ja igasugused loovad väljundid. Tehnoloogia ei saa olla ainus abivahend lapse sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamisel, sest inimlikku õppimist saab õpetada ainult inimestevahelises suhtluses ja reaalsetes elusituatsioonides. 

Kokkuvõte

Soovime, et lapsed kasvaksid üles tervete ja õnnelikena. Emotsionaalne intelligentsus mängib selles võtmerolli. Igapäevaelus on vaja nii oskust oma emotsioone mõista ja strateegiaid, mida kasutada enda rahustamiseks, kui ka oskust luua ja hoida positiivseid suhteid. 

Proovige mõnda selles artiklis toodud strateegiat – alustage väikeste sammudega ja püsige järjekindel! 

Allikas: www.harkla.co, autor Jessica Hill, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash. 

Eksperdid ütlevad, et lapsed vajavad vaikset aega sama palju kui nad vajavad mängimist. 

Vaikne aeg – see fraas võib tuua ettekujutuse vaiksest kodust, puhkavast lapsest ja mõneminutilisest rahust vanematele. Miks see vajalik on ja miks seda aega lapse päeva looma peaks? 

Vaiksel ajal on väikese lapse päevas oluline osa ja mitte ainult sellepärast, et see annab väikestele kehadele puhkust. Perepraktika terapeudid soovitavad planeerida lastele igapäevaselt vaikset aeg, see aitab neil end emotsionaalselt taastada ja laadida, mis on vajalik, et aidata neil oma emotsioonidega hakkama saada ja pettumustega toime tulla. Vaikne aeg aitab lastel tegusatel päevadel püsida piisavalt energilised ja tulla toime intensiivse lapseliku uudishimuga. Regulaarne puhkus on ka keha kasvamiseks hädavajalik.  

Vaikne aeg on kõigi väikelaste jaoks ülioluline, olenemata sellest, kas nad magavad veel või mitte. See puhkeaeg rahustab vaimu ja keha, andes teie lapsele võimaluse pidevast stimulatsioonist lahti saada.  

Miks on vaikne aeg kasulik?  

Lõõgastumine. Väikelapseiga on täidetud sensoorsete ülekoormuse hetkedega. Selles vanuses võtab väikelaps omaks kõike, mida ta näeb, kuuleb, maitseb, nuusutab ja puudutab, ning tema aju töötab ülikiiresti, et seda kõike mõtestada. Sensoorsed häired, mis väljenduvad enesekontrolli kaotamises, on selles vanuses tavalised, eriti kui väikelastel pole aega enne nende tekkimist eemalduda, lõõgastuda ja end laadida. 

Iseseisvumine. Kui lastel on aega iseendale, saavad nad õppida, mida neile meeldib teha, ja keskenduda oma tegevusse. Puuduvad segajad ja teised inimesed, kelle pärast muretseda. 

Kujutlusvõime ja loovuse areng. Vaikne aeg pakub puhkust loominguliseks mõtlemiseks. Vähem segavaid tegureid jätab lapsele rohkem võimalusi oma päeva üle järele mõelda, raamatusse sukelduda või midagi meisterdada. 

Keskendumisvõime areng. Vaikses keskkonnas, kus segajaid on vähe või üldse mitte, saab teie väikelaps keskenduda ainult sellele, mida ta teeb. Võite avastada, et just vaiksel ajal on teie laps vähem vinguv, suudab paremini istuda ja üksi kasvõi terve raamatu läbi vaadata. 

Enesega rahulolu. Uuringud näitavad, et lapsed ja noorukid, kes veedavad regulaarselt aega üksi, suhtuvad üksi olemisse positiivsemalt. Üksi olles kontrollivad nad oma tundeid, mõtisklevad oma mõtete ja tegude üle, rahustavad oma ärevust ja teevad produktiivseid ülesandeid. Väikelapse jaoks järjepideva vaikse aja andmisega võib aidata tal õppida vanemaks saades üksi olemise aega targalt kasutama ja tunda end rahulolevana omaette olemisega. 

Vaikne aeg võimaldab muidugi ka lapsevanemal hinge tõmmata ja ennast laadida.  

Kuidas planeerida lapse päevakava nii, et see hõlmaks vaikset aega?

Kuigi võite olla panustanud igapäevaselt vaikse aja loomisse, võib laste kaasamine olla hoopis teine teema. Üleminekud on lastele rasked ja õues ringi jooksmiselt vaiksele ajale tulek võib olla keeruline. Eduka vaikse aja rakendamise nipp on oma päeva struktureerimine.  

Kasutage visuaalseid pilte. Koostage lapsele päevakava, mis kasutab visuaalset esitust igast suuremast tegevusest, sealhulgas vaiksest ajast (nt hommikusöök, riietumine, õues mängimine, vaikne aeg, kunstiaeg jne). Lapsed võtavad visuaalsed pildid üldjuhul hästi vastu. Visuaalne päevakava näitab lastele, mida päevast oodata. Kui lapsed teavad, et vaikne aeg on tulemas, aitab see neil valmistuda ja ühelt tegevuselt teisele paremini üle minna.  

Veenduge, et tegevusel enne vaikset aega oleks kindel ja selge lõpp-punkt. Kui lapsed mängivad õues, võivad nad olla ärritunud, kui palute neil tuppa tulla. Kasutada võib suupisteid või koos mängimist vahetult enne vaikset aega. Tegevused, mis selgelt lõppevad (mäng lõpeb, suupisted on kõik söödud), teevad üleminekud lihtsamaks kui avatud mänguaeg. 

Kasutage vaikseks ajaks taimerit. Veendu, et lastel on selge kaua vaikne aeg kestab ja selleks sobib hästi taimer või liivakell. Pidage meeles, et peate olema vaikse aja rakendamisel järjekindel. Kui lapsel on võimalus vaiksest ajast välja vinguda või kokkulepitust varem lõpetada, proovivad nad vaikset aega vältida iga päev.  

Mõned vaikse aja tegevused lastele

Kui olete valmis vaikset aega proovima pidage meeles, et kuigi multifilmi vaatamine võib tunduda suurepärane viis aidata lastel lõõgastuda, siis reaalsuses pole ekraaniaeg parim viis vaikse aja veetmiseks. Lapsed saavad palju rohkem kasu lõõgastavatest ja kaasahaaravatest tegevustest, mis võimaldavad neil oma meelt ja keha laadida ning täita samal ajal rahustavat ülesannet. 

Raamatud. Raamatud on ideaalne vaikse aja tegevus, isegi lastele, kes veel lugeda ei oska. Raamatute lugemine ja vaatamine vähendab stressi ning arendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet. Samuti aitab kaasa lugemis- ja kirjutamisoskuse arengule. Kui lapsed loevad sama raamatut ikka ja jälle, õpivad nad etteaimatavust ja rutiini. Samuti arendavad raamatud kujutlusvõimet. Asetage raamatud lapsele kättesaadavale kõrgusele ja laske lapsel ise valida, millist raamatut nad soovivad vaadata või lugeda.

Ehitamismängud. Legod ja muud ehitusmänguasjad võimaldavad lastel vaikselt aega veeta. Millegi ehitamine arendab laste loovust ja peenmotoorikat. Tehke kokkulepe, et lapsed võivad teile vaikse aja lõpus näidata oma loomingut.  

Joonistamine/värvimine. Vaikse aja veetmiseks sobib nii joonistamine kui värviraamatu värvimine. Joonistamine on intellektuaalse teekonna algus, mis sisaldab keelelisi, loogilisi, matemaatilisi ja musikaalseid aspekte. Lisaks võimaldab joonistamine väljendada, mida laps teab ja tunneb. See on eriti oluline lastele, kelle suuline või kirjalik sõnavara on piiratud. Joonistamine parandab eneseväljendusoskust, suurendab enesekindlust ning avardab loovust. Pildi loomisel toimub pidev mõtlemine, mis aitab kaasa vaimsele arengule. Kriipsude, joonte ja kujundite valmimine harjutab käelist tegevust ja loob aluse kirjutamis- ning lugemisoskusele. 

Pusled. Pusled on head lõõgastusmängud, mis sobivad ideaalselt vaikse aja veetmiseks. See on tegevus, mis võimaldab keskenduda pildile, käsilolevale ülesandele – see arendab lapse tähelepanuoskust ja loogilist mõtlemist. Pusled aitavad lapsi vaiksel ajal hoida tegevuses ja hõivatud.  

Vaikne muusika. Rahustav muusika võib aidata teie lapse meeleolu seada. Sõltumata sellest, milliseid vaikse aja tegevusi teete, kaaluge kindlasti lõõgastava taustamuusika lisamist.  

Vaikse aja jaoks on mitmeid võimalusi. Valmistage laps vaikseks ajaks ette kasutades visuaalset päevakava. Proovige vältida ekraane ja valida rahustavaid ja kaasahaaravaid tegevusi, mis aitavad lastel ennast nii vaimselt kui füüsiliselt laadida.  

Allikas: www.mother.ly, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.