„Ma ei taha kooli minna!„ „Palun, kas ma võin lihtsalt koju jääda? Palun.”

Palun-ära-sunni-mind-minema palve on tavapärane lastelt kuuldav refrään. Seega kui lapsed hakkavad paluma koju jäämist või toovad kuuldavale väikese lootustandva köhatuse, võib tunduda ahvatlev pööritada oma silmi, anda lapsele tema seljakott ja suunata ta uksest välja.

Aga kui Su laps soovib koju jääda või palub vaba päeva, võib ta Sulle märku anda, et see, mida ta tegelikult vajab, on vaimse tervise päev.

Mis on vaimse tervise päev?

Füüsiliselt terve lapse koju jätmine, eriti pärast nii paljusid katkestusi ja koolikadu, võib enamikule lapsevanematele tunduda vale. Kuid pandeemia tõttu võitleb enneolematu hulk lapsi ja teismelisi vaimse tervise küsimustega. Laste emotsionaalse heaolu eest hoolitsemine on sama tähtis kui nende tervise eest hoolitsemine.

Vaimse tervise päeva võtmine, ehk aeg kodus puhkamiseks ja taastumiseks, võib olla oluline vahend vaimse tervise kaitsmiseks. Lastele vaimse tervise päeva võimaldamisel (mõistuse piires) võib olla suur kasu.

Lapsevanematel on raske ennustada, millal peaks, ja ei peaks, laskma oma lapsel vaimse tervise päeva võtta, ja kuidas aidata neil sellest kõige rohkem kasu saada. Siit artiklist leiad mõned nõuanded.

Kuidas otsustada, millal on vaimse tervise päev hea mõte?

Kui lapsed paluvad koju jäämist, peaksid vanemad seda kasutama kui võimalust kontrollida ja teha väikest detektiivitööd. Kui räägite läbi lapse puhkuse palumise põhjuse, saate parema ettekujutuse sellest, mida ta parajasti läbi elab. Nii on lihtsam otsustada, kas vaimse tervise päev on parim lahendus.

Näiteks:

• Kas nad tunnevad end ülekoormatuna?
• Kas koolis on juhtunud midagi häirivat, näiteks tüli sõbraga või piinlik hetk klassis?
• Kas nad on oma kodutööde pärast mures?
• Kas nad on just lõpetanud suure ja raske ülesande. Näiteks pika referaadi või suure testi, mis nõudis palju õppimist?
• Kas nad tunnevad end ärevalt, kurvalt või stressis?
• Kas kodus toimub midagi stressi tekitavat, näiteks lähedase inimese haigus või kaotus, lemmiklooma surm, kolimine või abielulahutus?

Kui Sa tead juba rohkem, millised on su lapse vajadused, oskad Sa paremini otsustada, kas vaba päeva võtmine on õige valik.

Millal vaimse tervise päevad pole hea mõte?

Vaimse tervise päevad võivad olla positiivsed igale lapsele, kui neid tehakse nii, et need ei tugevda vältimist või ärevust.

Me tahame lastele õpetada, et meie vaimse tervise tähtsustamine ja enda eest hoolitsemine on oluline. Aga kui lapsed paluvad vaba päeva, sest nad üritavad pääseda millestki, mille pärast nad on ärevuses, võib koju jäämine lõpuks seda ärevust tugevdada. Vanemad peavad olema teadlikud, et lapsed ei kasutaks neid koolitööde vältimiseks. Vaimse tervise päevad ei ole selleks, et saada referaadi tegemiseks pikendust või test vahele jätta – siis on see lihtsalt edasilükkamise päev.

Rääkimata sellest, et testide vahele jätmine, koolitööde vältimine või konfliktide eest varjumine muudab probleemi sageli suuremaks, mitte ei parenda seda. Eesmärk on anda lastele toimetulekuoskused, mida nad vajavad ärevusega toime tulemiseks, ja mõnikord tähendab see, et tuleb pingutada isegi siis, kui see on raske. Samuti võivad lapsed – eriti nooremad ja lapsed, kellel on aktiivsus-tähelepanuhäire või õpiraskused – tõesti vajada järjepidevust ja tuge, mida pakub koolirutiin. Või võivad nad lõpuks tunda end rohkem ärevana, sest nad on klassis midagi olulist vahele jätnud.

Vaimse tervise päev võib olla sobiv millegi konkreetse, näiteks lahkumineku või pika ja raske nädala järel taastumise jaoks. Kuid kui lastel on pidevaid probleeme, näiteks probleeme sõpradega või kooliga seotud ärevust, siis ei ole aeg-ajalt korraldatav vaba päev lahendus.

Millal on vaimse tervise päevad hea valik?

Kui laps on pingutanud ja end väljakutsetest läbi närinud ning tunneb end kurnatuna, ei ole paus mitte ainult hea mõte, vaid see on vajalik.

Lapsed, kes võitlevad depressiooni, ärevuse või muude vaimse tervise ja õppimisega seotud probleemidega, või isegi lapsed, kellel on lihtsalt olnud raske nädal (näiteks seisnud silmitsi oma hirmuga klassi ees lugemise ees, kooli minemisega, kuigi neil on sõbraga probleeme, või lihtsalt igapäevase kooliärevusega silmitsi seistes) võivad vajada aega, et taastuda ja end laadida.

Vaimse tervise päevast viimase võtmine

Kui te nõustute vaimse tervise päevaga, eriti teismeliste ja noorukite puhul, siis aidake neil seda sisukaks muuta. See tähendab, et nad peaksid tegema asju, mis on kasulikud ja toetaksid nende vaimse tervise hoidmist. Näiteks ei tohiks lapsed kasutada seda päeva selleks, et ära teha seni tegemata kodutöid või vajuda sotsiaalmeediasse.

Mõned vaimse tervise päeva tegevused võiksid olla:

• väljas jalutamas käimine või looduses viibimine;
• küpsetamine, joonistamine, maalimine või muu tegevus, mida laps peab rahustavaks;
• võtke aega, et harjutada hetkes olemist;
• füüsiline trenn;
• muusika kuulamine või raamatu lugemine (või audioraamatu kuulamine).

Vanemad saavad aidata lastel kasutada oma vaimse tervise päeva teadlikult selleks, et puhata ja enda eest hoolitseda. See ei tähenda liigset planeerimist ega laste survestamist, et nad oma tunnetest räägiksid. Eesmärk on aidata lapsel õppida, mida ta peab tegema, et oma vaimse heaolu eest hoolitseda.

Piiride kehtestamine

Oluline on lastele mõista anda, et kuigi te toetate vaimse tervise päevade võtmist, ei ole need alati sobivad või võimalikud. Vaimse tervise päevad peaksid olema just see – üks päev. Meil ei ole vaimse tervise kaks päeva või vaimse tervise nädalat. Selgete piiride seadmine aitab vältida palveid “Veel üks päev…”.

Mõned näited piirangute seadmisest võiksid olla:

• Kokkulepitud kindel arv vaimse tervise päevi aastas/poolaastas (ja sellest arvust kinnipidamine).
• Töötage koos oma lapsega ja planeerige ette. Näiteks kui te teate, et tal on tulemas suur projekt, leppige kokku, et ta võtab pärast selle lõpetamisel puhkepäeva.
• Otsustage, millal on puhkepäevad. Näiteks kui esmaspäevad kipuvad olema täis olulist teavet või kui teie lapsel on neljapäeviti tund, milles ta on maha jäänud, siis ei saa neid päevi puhkamiseks kasutada.
• Kui lapsed vajavad puhkust, kuid terve päeva võtmine tundub liiga palju, pakkuge väiksemaid, sihipäraseid pause, mis aitavad lastel end laadida, ilma et nad maha jääksid. Näiteks andke lapsele võimalus magada või võtta pool päeva. See on vähem katkestav, kuid nad saavad siiski aega puhata.

Mida teha, kui lapsed nõuavad rohkem

Isegi kui on kehtestatud piirangud, võivad mõned lapsed küsida rohkem vabu päevi, kui te olete valmis andma. Kui teie laps palub sageli koju jäämist või teeskleb haigust, kasutage seda võimalusena vestelda, miks ta tunneb end ärevalt või ärritatuna. Me tahame, et lapsed oleksid ausad. Andke oma lapsele mõista, et võtate tema vaimset tervist sama tõsiselt kui tema füüsilist tervist. Ei ole vaja valetada või teeselda.

Kui lapsed valetavad või tõrjuvad, püüdke säilitada oma rahu ja pidage meeles, et tegelikult üritavad nad öelda, et nad on masendunud, ärevuses, ärritunud või stressis. Selle asemel, et vihastuda või ärrituda, kutsuge oma laps endaga rääkima. Nooremate laste puhul võiksite öelda: “Ma tean, et sa ei ole kehaliselt haige, aga ma näen, et sa oled väga ärritunud. Kas me saame pärast kooli kokku leppida aja, et rääkida sellest, mis toimub?”

Loomulikult ei pruugi lapsed soovida oma tundeid jagada või ei pruugi teada, mida öelda, ja see on samuti okei. Küsimuste esitamine ja heade harjumuste modelleerimine, ise oma vaimse tervise eest hoolitsemine aitab lastel mõista, et te võtate nende tundeid tõsiselt ja et uks on alati avatud, kui nad on valmis rääkima.

Millal peaks olema mures?

Vaimse tervise päevad ei asenda ravi ega ole pikaajaline lahendus.

Kui teie laps teeskleb haigust või nutab või palub sageli koju jäämist, ei aita pausid probleemi tuumani jõuda. Koolis võib olla tõsine probleem, näiteks kiusamine või õpivilumuse häire. Või siis võib tegu olla mõne vaimse tervise probleemiga, näiteks depressioon.

Kui probleemid jätkuvad, on aeg pidada maha põhjalikum vestlus. Rääkida oma lapse õpetajaga, võtta ühendust kooli nõustajaga või pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole, kes aitavad teie lapsel saada vajalikku hooldust ja abi.

Allikas: Rae Jacobson, Child Mind Institute, tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash/E.Simpson ja D.Lezcano

Kõik pered vajavad normaalseks toimimiseks rutiini või kokkulepitud viisi, kuidas asju teha.  Lapsed ei ole nii oskuslikud ajaplaneerijad kui täiskasvanud ja vajavad selleks vanemate suuniseid. Kui lapsel puudub kindel rutiin ja päevakava, näiteks ei ole kindlat magamaminekuaega, võib vanema korraldus magama minna tulla lapse jaoks ootamatult ja tekitada vastupanu. Lapsel on vaja, et ta teaks ette, mis teda päeva jooksul ees ootab.

Lapse arengu juurde kuuluvad tagasilöögid, arenguhüpped, ärevus ja segadus, rääkimata pulbitsevatest emotsioonidest, millega laps ise veel toime ei tule. Kindel päevastruktuur ja järjepidevad tegevus- ja käitumisjärgnevused on rahustavad ja annavad suure osa turvatundest, mida laps hädasti vajab.

Miks on rutiini olemasolu kasulik?

• Vähendab võimuvõitlust. Rutiinide sisseseadmine vähendab võimuvõitlust ja stressi, sest vanema soovid ja keelud ei tule lapse jaoks üllatusena. Lapsel on ette teada, millal mida tehakse (millal on hammaste pesemise aeg, mänguasjade koristamise aeg jne).
• Õpetab kannatlikkust. Lapsel võib tekkida äkksoov minna näiteks mänguväljakule ning kaasneda trots ja jonn, kui tema soovi koheselt ei täideta. Kui lapsele on teada, millal mänguväljakule minnakse, suudab ta oodata. See on tema nädala- või päevakava osa ning laps saab olla kindel, et see juhtub kindlasti.
• Suurendab lapse iseseisvust. Rutiiniga õpib laps aja jooksul, millal on aeg hambaid harjata või pidžaama selga panna. Lapsed on uhked, et teavad, mida nad peaksid tegema – ja teevad seda ise. Selle asemel, et oodata vanema juhist, tunneb laps end kindlalt, et ise vastutus võtta ja järgmise tegevuse juurde liikuda.
• Aitab üleminekul ühelt tegevuselt teisele. Päevakava olemasolu ja sellele tähelepanu juhtimine annab lapsele aimu, millal on aeg lõpetada üks tegevus ja alustada järgmist. Kui tegevused ja ajad on lapsele teada, möödub suure tõenäosusega üleminek ühelt tegevuselt teisele sujuvalt ja ilma vastupanuta.
• Loob sisemise kella. Regulaarsed rutiinsed tegevused loovad lapsele sisemise kella. Lapsel on õhtul kergem uinuda, teades, et päevased tegemised on seljataga, ja lihtsam on ka hommikul kindlal kellaajal ärgata, olles teadlik tegevustest, mis ees seisavad.
• Samuti mõjutab lapsele harjumuspäraste rutiinide loomine vanemaid ja nad tunnevad end rahulikumalt. Lapse kindel päevakava võimaldab ka lapsevanemal oma aega paremini planeerida.

Kuigi rutiini kehtestamisel ja säilitamisel on palju eeliseid, on oluline jääda paindlikuks. Spontaansus ja loovus on lapse elus olulised tegurid. Näiteks võib hommiksöök oodata, kui tagahoovis on põnev loom või toimub linnas mõni huvitav üritus. Kui päevakava muutub liiga reguleerituks või rangeks, vähenevad sellega kaasnevad eelised ja lapsed tunnevad, et päevakava pigem kontrollib nende igapäevatoimimist, mitte ei tee seda lihtsamaks.

Kuidas luua lapsele päevakava ja rutiini?

• Kasutage pilte. Pildid on püsivad ja võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks. Pildid aitavad lastel silmaga näha, mida Sa mõtled. Pildid valmistavad last ette ühelt tegevuselt teisele üleminekuks.
• Määrake kindlaks olulised ajad. Esmalt pange paika söögiajad, suupisteajad, uinakud ja uneaeg. Kui Teil ei ole praegu kindlat ajakava, liikuge järk-järgult järjepidevale rutiinile. Kõigepealt lisage päevakavva vaid paar tegevust (söögi- ja uneajad), millele saab ajapikku lisada täiendavaid tegevusi (mänguasjade kokku koristamine, hammaste pesemine jne).
• Harjutage kannatlikkust. Kindla päevakava kasutuselevõtt võib lapse jaoks olla alguses raske, kuid nad harjuvad sellega. Püüdke mitte muutuda kannatamatuks või pettuda, sest rutiini kujunemine võtab aega.
• Lisage igasse päevakava osasse „kasulikud“ elemendid. Näiteks võite lisada enne uneaega 10-minutilise lugemise aja. See aitab lapsel maha rahuneda ning uneajal kergemini uinuda.
• Olge järjekindlad, kuid jätke ruumi paindlikkusele. Selleks, et laps harjuks päevakava kasutama, tuleb olla järjekindel. Olge avatud paindlikkusele, eriti pühade ja eriürituste puhul, et näiteks lapse meeleolu ei sõltuks ainult söömisest konkreetsel ajal.
• Leppige päevakavas kokku ka eriajad. Olgu selleks siis tavapärane vanavanemate külastamise päev/aeg või koos koeraga jalutamine. Lisage päevakavva ka perega ühiselt aja veetmise hetk.
• Kohanduge vastavalt vajadusele. Nädalate/kuude möödudes saab selgeks, mis teie pere jaoks töötab ja mis mitte. Rutiin ja päevakava on mõeldud pere toimimise abistamiseks, mitte takistamiseks. Veenduge, et rutiin on sobilik kõikidele pereliikmetele.

Miks ja kuidas kasutada päevakava koostamisel pilte?

Täiskasvanutena toetume visuaalsetele abivahenditele iga päev. Me kasutame kalendreid, päevakavasid, tänavasilte, toidupoe nimekirju, kaarte ja nii edasi. Väikelapse jaoks ütleb tegevust illustreeriv pilt rohkem kui sõnad selle taga. Spetsialistid Varajase Kaasamise Keskusest on välja töötanud lastele igapäevaseks kasutamiseks eestikeelse pildiseeriate komplekti (Pille ja Kalle „Aita mul mõista“ pildiseeriad), mille abil on lihtsasti võimalik lastele päevakava koostada. Visuaalsete meeldetuletuste kasutamine võimaldab lapsel oma tegevusi planeerida, korrastada ja ennekõike olla iseseisev.

“Aita mul mõista” pildiseeriate komlpekt

Pildid muudavad mõistmise ja suhtlemise lihtsamaks:

• Sõnad “kaovad” kohe pärast nende ütlemist, pildid jäävad aga ajas ja ruumis kestma.
• Pildid suunavad ja hoiavad endal tähelepanu.
• Pildid võimaldavad rohkem aega informatsiooni töötlemiseks.
• Pildid aitavad meenutada.
• Pildi all on tekst selleks, et täiskasvanud kasutaksid alati sama sõnavara. Kasutades samu sõnu iga kord, kui pilti näitate, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Soovitused piltide kasutamisel:

• Asetage pildid lapse silmade kõrgusele. Sättige päevakava nii, et lapsel oleks võimalik sellele juurde pääseda ning osutada sellele ka iseseisvalt.
• Valige kindel aeg/kindlad ajad päevas, mil saate koos päevakava pildid üle vaadata ning need nimetada just tegevuste järjekorras.
• Reastage päevategevused ja pange tegevuse kõrvale kell, mis tähistab tegevuse algust.
• Eemaldage kõik pildid, kui tegevus on lõpetatud (nt hommikusöök on söödud).
• Näidake eelseisva tegevuse pilti, eriti kui laps ei soovi tegevusi vahetada (nt koristame ja pärast seda saame välja minna).
• Näidake rutiinseid muutuseid, muutes piltide ja kirjelduste asukohti (nt täna ei ole lasteaeda, täna oleme kodus).

Allikas/autor: Liina Lokko, Varajase Kaasamise Keskuse juhatuse liige, koolitaja (Kutsepedagoog VI, MSc terviseteadused).

Kas Sulle on kunagi soovitatud lapse vihahoogusid ignoreerida? Alljärgnevalt on välja toodud ekspertide arvamused, kuidas leida paremaid viise lapse vihahoogudega toime tulemiseks.

Osad lapsevanemad ja täiskasvanud on arvamusel, et väikelapse negatiivne käitumine on kõigest viis, kuidas endale „tähelepanu saada“. Mitmed neist on veendunud, et kõige õigem on sellisel juhul lapsi lihtsalt ignoreerida, siis see lõppeb iseenesest.

Sellel nõuandel on mõned puudused. Laps võib mõista lapsevanema või täiskasvanu ignoreerimist valesti. Mis juhtub kui ignoreerid sellist käitumist ning mida Sa saad teha selle asemel?

Tavaliselt kirjeldatakse „tähelepanu otsimiseks“ seda, kui laps teeb asju, mida ta teab, et teha ei tohi (piiride nihutamine, virisemine, nutmine või mittesobivalt käitumine).

Kas nad tõesti otsivad tähelepanu? Kasulik on meeles pidada, et kui laps soovib rohkem tähelepanu, olenemata, kuidas ta seda teeb, siis ihaldab ta lähedust usaldusväärse täiskasvanuga- tähelepanu otsimine on läheduse otsimine. See on lapse arengus täiesti normaalne. Tähelepanu otsib laps siis, kui tal on raske luua positiivset kontakti lapsevanemaga või kui ta tunneb ärevust, on lihtsalt segaduses, või tunnetab mingeid muudatusi. Sellistel hetkedel haaravad väikelapsed kinni võimalusest saavutada seda ükskõik millisel viisil. Negatiivne tähelepanu on ka tähelepanu.

Selline käitumine ei peegelda muidugi kui „hea“ või kui „halb“ laps on. Pigem peegeldab see käitumist, mida nende aju on võimeline sellel hetkel avaldama. Laps, kes vanemate sõnul „vingub“ või käitub halvasti, ei ole „halb laps“- ta soovib vaid, et teda tähele pandaks. Lapse ignoreerimine, kes ei saa oma vanematelt piisavalt tähelepanu, vaid süvendab probleemi.

Mis juhtub kui Sa ignoreerid last, kes otsib Sinu tähelepanu? Mida Sa peaksid siis tegema?

Lapse ignoreerimine saadab lapsele signaali, et Sinu armastus tema vastu on tingimuslik.

Näiteks kui üks lapsevanem kasutab teise vanema peal „vaikivat karistamist“, tekitab see ka täiskasvanul segadust. Veelgi raskem on seda mõista lapsel, kui tema vanem ei reageeri tema käitumisele. Laps näeb seda järgnevalt: „Minu ema/isa ei näe mind. Ma olen nende maailmast kadunud.“ See arusaam võib tekitada eraldatuse tunde. Kuigi lapse ignoreerimine võib mõnes mõttes „töötada“ (nad võivad lõpetada ebasobiva käitumise), võib see mõjutada lapse enesehinnangu kujunemist.

Mida selle asemel teha: looge lapsega kontakt enne, kui hakkate tema käitumist parandama.

Sageli ei ole laps vaimselt võimeline kuulama juhiseid kui ta on vihane. Aju osa, mis tegeleb emotsioonide kontrollimisega, on sellel hetkel välja lülitatud. Vanemate jaoks tähendab see, et nad peaksid ootama, kuni laps on rahunenud. Ole oma lapse jaoks kohal nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Kui laps lubab, hoia tal käest kinni, võta ta sülle või leia talle muu tegevus, mis aitaks tal kiiremini rahuneda (et aju ratsionaalne osa lülituks uuesti „sisse“). On normaalne, et see võib võtta aega. Lase lapsel tunda emotsioone nii palju kui ta vajab, ilma, et sa tema tundeid või kogemusi „maha teeksid“.

Kui laps on maha rahunenud, kirjelda talle, mida Sa nägid:  „Sulle ei meeldinud kui ma ütlesin, et on aeg ära panna mänguasjad ning Sa viskasid need kõik põrandale.“ Too välja vaid faktid, ära anna hinnanguid. Pea meeles, et see ei ole olukord, kus on eraldi täiskasvanu ja laps – te töötate koos. Laps ei ole probleem, tema käitumine on. Sa võid öelda: „me peame hoidma põranda puhtana, muidu keegi võib kukkuda ja haiget saada. Sõidame autodega tagasi nende parkimiskohta, siis on kõigil turvaline.“

Kui Sinu laps on emotsionaalselt raskes olukorras, võib lapse mänguline kaasamine sellel hetkel teie omavahelist suhet tugevdada. See paneb last tundma, et teda nähakse ja ta on taas osa perekonnast. Selline lähenemine näitab tähelepanu otsivale lapsele, et Sinu armastus on tingimusteta.

Me jätame kasutamata võimaluse aidata laste ajudel areneda.

Kasutades soovitust ignoreerida lapse negatiivset käitumist, on tihtipeale keeruline mõista, millises vanuses seda enam ei peaks tegema. Täiskasvanul on aju täielikult arenenud, mis võimaldab tal enda vajadustest teistele teada anda. Lastel areneb täielikult välja prefrontaalne ajukoor alles enne 20. eluaastat (see on aju osa, mis reguleerib ratsionaalset mõtlemist). Lastel ei ole olnud võimalust harjutada oskusi, mis peegeldavad emotsionaalset intelligentsust sama palju nagu täiskasvanutel. Neil puudub vaimne „tööriistakomplekt“, mida nad vajavad, et oma emotsioone kontrollida.

Mida see tähendab? Kui vanem või täiskasvanu ignoreerib emotsionaalselt või füüsiliselt raskustes olevat last, ei teki lapsel eeskuju, kuidas kõige sellega paremini toime tulla, mida ta kogeb. Uuringud näitavad, et negatiivset käitumist väljendava lapse ignoreerimine tekitab lumepalliefekti: laps, kes käitub ebasobivalt, jätkab pigem ebasobivalt käitumist kui õpib alternatiivset ja positiivsemat käitumisviisi.

Mida teha: arenda lapse eneseregulatsioonioskusi

Selle asemel, et võrrelda lapse käitumist enda omaga või jätta laps omaette „mõtlema“, võid lapsele teada anda, et on hea kui on tunded ning me väljendame neid. Sa saad aidata lapsel mõista seda hetke kui nad käituvad ebasobivalt ning anda talle mõista, et ta võib pöörduda täiskasvanu poole toetuse saamiseks, mitte oodata karistust või täiskasvanu „kadumist“.

Kui lapsed õpivad usaldama täiskasvanut, leides meis emotsionaalse turvapaiga, hakkavad nad meist järjekindlamalt sõltuma ning tulema meie juurde juba ennetavalt. Seda tehes pakud oma lapsele võimaluse õppida ja areneda emotsionaalsel tasandil.

Pea meeles, et Sa peaksid seadma lapsele turvalised, selgelt määratletud piirid selle kohta, milline käitumine on vastuvõetav ja milline mitte. Lapse jaoks on oluline teada, kuidas ta tohib käituda, mitte seda, kuidas ta ei tohi käituda. Kui Sa tuletad lapsele järjekindlalt meelde, milline on parem lahendus, võib see teadmine nende ajus luua uusi ühendusi.

Me ei tegele põhivajadusega.

Eksperdid on arvamusel, et iga käitumine on suhtlemine. Isegi kui Sulle ei meeldi see viis, kuidas laps väljendab oma vajadusi, ei ole mõistlik seda ignoreerida – lapse põhivajadused ei kao sellega ära. Võibolla on laps näljane, väsinud või üle/alastimuleeritud. Või väljendavad nad niimoodi üksindust, kuna Sa oled liiga kaua olnud telefonis. Või otsivad nad lihtsalt Sinu lähedust. Laps võibolla ise ei mõistagi, miks ta antud hetkel nii käitub, kuid sellel hetkel otsivad nad siiski täiskasvanut, kellega nad tunnevad ennast turvaliselt.

Mida teha: pea meeles, et vajadused on vajadused.

Kui lapsevanemad suudavad peatada tähelepanu otsimisega tekkinud käitumise kallistusega, on see tavaliselt lihtne lahendus. Väike suupiste? See on teostatav, kuid ole ettevaatlik, et lapsel ei tekiks harjumust süüa iga kord kui on vajalik toime tulla ebasobiva käitumisega. Võibolla mõni ühine mäng? Miks mitte! Vajalik on leida algpõhjus, siis on selle lahendamine palju tõhusam kui teesklemine, et ebasobivat käitumist ei ole olemas.

Mõned emad mäletavad „beebide kontrollnimekirja“. Kui laps nutab, on see tavaliselt tingitud sellest, et nad on näljased, väsinud või märjad. Selline kontrollnimekiri võib kasulik olla ka väikelastele ja koolieelikutele: kas minu lapsel on liiga kuum? Liiga külm? Kas ta on näljane? Väsinud? Haige? Kas tal on igav? Kas ta vajab füüsilist lähedust? Kas tema jaoks on keskkond liiga lärmakas?

Tähelepanu nõudva käitumise ilmnemisel mõtle nooremate laste vihastumise levinumatele põhjustele ning selgita välja lapse vajadus, mitte ära keskendu tema käitumisele.

Sina tunned oma last kõige paremini. Teadmiste ja armastuse abil on Sinul võimalik ümber kujundada lapse käitumine. Muidugi vajavad nad meie tähelepanu, nad on ju lapsed. Kõige enam soovivad nad, et me neid aktsepteeriksime, armastaksime tingimusteta ja oleksime nende jaoks alati olemas.

Allikas: Sarah R. Moore (Motherly), tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash/J.Rowland ja B.Wedemeyer