Kuidas trauma ja pikaajaline stress mõjutavad arenevat aju

Probleemid töömälu ja täidesaatvate funktsioonidega, emotsiooniregulatsiooni raskused, riskikäitumine ja õpiraskused on tunnuseks nii aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kui ka traumakogemusega lastele ja teismelistele. Teadus ütleb, et kokkupuude traumaatiliste sündmustega ja pikaajaline stress mõjutavad kahtlemata laste aju, kuid sellele viitavad välised märgid on harva ilmsed või kergesti diagnoositavad.
Trauma ja selle mõju teadvustamine laste aju arengule on kriitilise tähtsusega. See aitab märgata ning annab võimaluse paremini toetada lapsi ja noori, kes on traumaatilise kogemuse juures või on paranemise teekonnal.

Mis on trauma?

Trauma on emotsionaalne šokk, mis järgneb ühele stressirohkele sündmusele või nende sündmuste jadale. Traumat võib liigitada erinevalt lähtuvalt selle kestusest ja kordumisest. Kõik traumeerivad kogemused jagavad aga ühte ühist tunnust: need kahjustavad laste stabiilsus ja turvatunnet.

Traumaatilised kogemused võivad olla järgnevad:

• koolikiusamine;
• füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine;
• hooletusse jätmine;
• rassism ja diskrimineerimine;
• vaesus;
• lähedase pereliikme surm;
• rasked õnnetused ja vigastused;
• lahutus, konfliktid vanemate vahel.

Trauma on kompleksne ja mitmetahuline. Kõik, mis tekitab stressi, pole tingimata aga traumeeriv. Mis on traumeeriv ühe lapse või noore jaoks, pole seda teise jaoks. Näiteks võivad ebasoodsad kogemused mõjutada last, kellel on geneetiline eelsoodumus depressioonile teisiti, kui last kellel eelsoodumus puudub.

Trauma ja ATH

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirel on nüansirikas seos traumaga. Näiteks on ATH-ga lastel suurem tõenäosus traumajärgse stressihäire tekkimiseks. Samuti on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste arv suurem alla vaesuspiiri elavates perekondades ning see omakorda on seotud traumade tekkimise ja kogemise tõenäosusega.

Kuidas trauma muudab arenevat aju

Limbiline süsteem inimese ajus vastutab ellujäämisfunktsioonide (pulss, vererõhk, hingamine jms) eest. Otsmikusagar ehk frontaalsagar aga kõrgemate funktsioonide eest (otsuste tegemine, probleemilahendus, planeerimine). Need süsteemid arenevad välja erineval ajal. Limbiline süsteem on sünnist sisuliselt muutumatu, otsmikusagar aga areneb aja jooksul edasi.
Terves ajus töötavad need süsteemid sujuvalt koos ja saavad funktsioneerimiseks ja arenemiseks piisavalt „kütust.“ Stressi ja traumaga kokkupuutumisel läheb aju nn ellujäämisrežiimile ning „kütus“ suunatakse eemale aju otsmikusagarast limbilisse süsteemi. Areneva aju otsmikusagar ja selle funktsioonid on just seetõttu stressi ja trauma mõjude suhtes eriti tundlik.

Pikaajaline kokkupuude trauma ja stressiga on seotud ka järgnevaga:

• mõju hipokampusele – aju piirkond, mis on seotud mälu ja õppimisega;
• hüppeline adrenaliini ja kortisooli kõrge tase, mis ujutab üle aju ja häirib selle pikaajalist arengut;
• aju hall- ja valgeaine tasakaalu häirumine, mille tagajärjeks on vigased närvirakkude võrgustikud.

Trauma tagajärjed lastele

Pikaajalise stressi ajal on ajus juhtival kohal ellujäämisrežiim. Selle aju osa töö, mis tegeleb mõtlemise ja planeerimisega on häirunud. Lastel, kes kogevad traumat või pidevat stressi, ilmnevad sageli järgnevad käitumise ilmingud ja raskused:

• ärrituvus;
• impulsiivsus;
• tähelepanematus;
• keskendumisraskused;
• mitmeosaliste juhiste järgimise raskused;
• sotsiaalne eemaldumine, raskused suhetes;
• akadeemiline alasooritus.

Kui lapsed kogevad traumat varajases eas, võib selle mõju aju arengule ilmneda alles aastaid hiljem, kui nõudmised akadeemilisele sooritusele ja sotsiaalsetele oskustele suurenevad ning aju funktsioonid ei tule nende täitmisega toime.
Paljud ülal toodud trauma tunnused on omased ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirele. ATH-ga lapsed võivad olla traumaatilise stressi mõjude suhtes rohkem tundlikumad.

Laste toetamine pärast stressirohkeid ja traumaatilisi sündmusi

Võimalusi trauma mõjude vähendamiseks ja lapse toimetuleku toetamiseks on mitmeid. Näiteks on üheks võimaluseks kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) ja ka teadveloleku harjutused.
Traumale reageerimise ja selle mõjude vähendamisel mängivad samuti suurt rolli vanemad ja teised lapsega kokku puutuvad täiskasvanud (vanemad õed ja vennad, õpetajad, treenerid ja teised positiivsed eeskujud).

• Anna aega ja ruumi. Ärge asuge traumeeriva sündmuse kohta infot küsima. Selle asemel kinnitage lapsele, et olete alati valmis rääkima, kui laps seda soovib. Võite pakkuda alternatiivseid tegevusi nagu filmi vaatamine või ühine jäätise söömine.
• Rakendage aktiivset kuulamist. Kui laps asub rääkima enda lugu, siis kuulake teda vahele segamata. Kasutage peegeldavat kuulamist („Kas ma sain õigesti aru, et …“ „Ma kuulen, et sa ütled, et …“). Vältige nõu andmist. See võib lapse täielikult sulguda.
• Rääkige võimalikult lihtsalt. Lühendage enda lauseid ning lihtsustage sõnavara. Vältige pikki keerulisi fraase.
• Antavad juhised hoidke lühikesed ja lihtsad. Stressis ja ärevatel lastel on keeruline informatsiooni meelde jätta. Tuletage neile leebelt meelde majapidamistöid ja muid kohustusi. Pakkuge enda tuge: „Ma tean, et sul on praegu palju mõtteid, kuid me peame homme kodust lahkuma kell 7.00, et jõuda kooli. Kuidas ma saan sind aidata, et saaksime õigel ajal kodust lahkuda?“
• Kasutage visuaalseid abivahendeid. Kasutage hommiku- ja õhturutiinide visualiseerimiseks piltloendit. See aitab vähendada koormust niigi stressis ajule.
• Mudeldage eneseregulatsioonioskusi. Laps õpib iseennast reguleerima siis, kui annate talle eeskuju. Julgustage oma last tegema pause selleks, et ennast rahustada ning taastada kontroll aju üle.
• Arendage lapse kohanemisvõimet. Aidake lapsel:
  • luua suhteid (perekond, sõbrad, huviringid, noortegrupid jne);
  • leida võimalusi enesearenguks;
  • kujundada positiivset mina-pilti;
  • aktsepteerida seda, et muutused ja ebamugavustunne on osa elust;
  • liikuda enda eesmärkida suunas tagasilöökidest hoolimata.

Allikas: Cheril Chase, PH.D., ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.