Määratlemata - Varajase Kaasamise Keskus

Probleemse käitumise juhtimine koduses keskkonnas

18.05.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Suurimad väljakutsed, millega lapsevanemad silmitsi seisavad on lapse trotsliku käitumise juhtimine. Olenemata sellest, kas laps keeldub jalanõusid jalga panemast või esinevad jonnihood, võid avastada, et oled hädas tõhusa reageerimisviisi leidmisel.

Vanemad, kes kasutavad lastega suheldes käitumist reguleerivaid tehnikaid, toetavad last probleemide lahendamisel ning enda käitumise kontrollimisel.

Kuidas toetada lapse käitumist koduses keskkonnas?

Probleemse käitumise mõistmiseks pead mõtleme sellele, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Igal käitumisel on kolm olulist aspekti:

Eelnev olukord: eelnevad tegurid, mis muudavad käitumise esinemise enam-vähem tõenäoliseks. Nende tegurite kohta öeldakse ka „vallandajad“. Õppimine ja nende vallandajatega kokkupuutumise vähendamine on väga hea vahend väärkäitumise ennetamisel.
Käitumine: need on konkreetsed tegevused, mida Sina üritad last julgustades tegema või mitte tegema.
Tagajärjed: tegevus, mis järgneb loomulikult või loogiliselt konkreetsele käitumisviisile. Tagajärjed, kas positiivsed või negatiivsed, mõjutavad käitumise kordumise tõenäosust. Mida vahetum on tagajärg, seda tõenäolisem on käitumise kordumine.

Tee kindlaks käitumismustrid

Esimene samm hea käitumise saavutamiseks on kindlaks teha käitumise algpõhjused. Soovitud käitumine peaks olema konkreetne (kõigil peab olema selge, mida neilt oodatakse), jälgitav ja mõõdetav (kõigil peab olema võimalus kokku leppida, kas käitumine toimus või mitte). Näide halvasti määratletud käitumisest on „olid hea/tubli“ või „käitusid halvasti“. Täpselt määratletud käitumine oleks mööda tuba ringi jooksmine (halb) või õigel ajal kodutööde alustamine (hea).

Olukorrad, mida vältida!

Eeldamine, et ootusi mõistetakse: ära eelda, et lapsed teavad, mida neilt oodatakse. Sõnasta see! Nõudmised muutuvad olenevalt olukorrale ning kui laps ei ole kindel, mida ta peaks tegema, käitub ta tõenäoliselt vastupidiselt Sinu soovitule.

Lapsele eemalt korralduste jagamine: räägi lapsele olulised juhised silmast silma. Kaugusest hõigatud asju mäletatakse ja mõistetakse vähem.

Üleminek ilma hoiatamata: üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad olla lastele rasked, eriti kui nad teevad tegevust, mida nad naudivad. Ette hoiatamine annab lapsele võimaluse leida tema jaoks hea tegevuse peatuspaik ning muudab ülemineku vähem koormavaks.

Kiirküsimuste esitamine või liigsete juhiste jagamine: esitades lapsele liiga palju küsimusi või andes liiga palju juhiseid korraga, väheneb võimalus, et laps Sind kuulab, Sulle vastab või suudab neid juhiseid meelde jätta ja täita.

Järgnevalt on toodud välja mõned meetodid, mis võivad toetada soovitud käitumise esinemist:

Ole olukorrast teadlik: arvesta ja halda keskkonna- ja emotsionaalseid tegureid nagu nälg, väsimus, ärevus või tähelepanu hajumine, kuna need tegurid võivad muuta lapsel oma käitumise kontrollimise raskeks.
Kohanda keskkonda: näiteks kui lapsel on aeg teha kodutööd, eemalda kõik segavad tegurid. Pane ära nutiseadmed ja mänguasjad, loo lapsele organiseeritud töökeskkond ja luba lapsel teha ka kindlasti pause.
Väljenda enda ootusi lapsele: Sa saad lapse paremini endaga koostööd tegema kui nii Sinul kui lapsel on ootused selged. Istu lapsega maha ja esita oma soovid suuliselt ja väikelapse jaoks pildiga. Pane ülesande või tegevuse jaoks pilt lapse silmade kõrgusele. Ole veendunud, et laps Sind sellel hetkel kuulab. Isegi kui ta peaks teadma, mida temalt oodatakse, aitab ootuste selgitamine ülesande alguses ära hoida arusaamatusi.
Kasuta ühelt tegevuselt teisele minemiseks ette teatamist: pane rõhk sellele kui palju on jäänud praeguse tegevuse lõpuni: sul on jäänud 10 minutit, sul on jäänud 5 minutit ja siis 2 minutit (enne viimast aja ütlemist anna lapsele info ka järgmise tegevuse kohta). Väga oluline on, et selline üleminek kindlasti ka toimuks kokkulepitud ajal. Vajadusel kasuta kella või taimerit, mis annab lapsele märku kui on õige aeg tegevus lõpetada, et suurendada lapse iseseisvust (pane koos lapsega telefonile või äratuskellale märguanne).
Lase lapsel teha ise valikuid: kui laps kasvab, on oluline, et ta saaks oma ajakava osas kaasa rääkida. Andes lapsele konkreetsed valikud „kas soovid duši all käia enne või pärast õhtusööki?“- võib see aidata tal tunda end jõulisena ja julgustada teda ennast paremini reguleerima.

Tõhusate tagajärgede loomine

Kõik tagajärjed ei ole võrdsed. Mõni neist pakub suurepärast viisi struktuuri loomiseks ning aitab lapsel mõista erinevusi vastuvõetava ja mitte vastuvõetava käitumise vahel. Samas kui teised tagajärjed võivad teha rohkem kahju kui kasu. Lapsevanem saab toetada lapse positiivse käitumise kujunemist, kui tal on hea arusaam sellest, kuidas tagajärgi arukalt ja järjepidevalt kasutada.

Tagajärjed, mida vältida

Negatiivse tähelapanu jagamine lapsele: lapsed hindavad kõrgelt oma elus oluliste täiskasvanute tähelepanu. Lapse jaoks on igasugune tähelepanu, nii positiivne kui negatiivne, parem kui mitte midagi. Negatiivne tähelepanu, nagu hääle tõstmine või löömine, suurendab aja jooksul lapse ebasobivat käitumist. Reageerides lapse käitumisele teda kritiseerides, mõjutab see negatiivselt tema enesehinnangut.
Hilinenud tagajärjed: kõige tõhusam on tagajärg siis kui see on kohene. Iga minut, mis möödub peale ebasobivat käitumist, on tõenäosus väiksem, et Sinu laps seostab oma käitumist selle tagajärjega. Hilisem tagajärg võib muutuda karistamiseks vaid karistamise pärast ning tõenäoliselt ei muuda tegelikku käitumist.
Liiga „karmid“ tagajärjed: lapsevanemad on aegajalt oma lastes pettunud. Mõnikord võivad nad olla nii pettunud, et reageerivad üle. Liiga karm tagajärg võib olla lapsele laastav ning ta võib loobuda isegi proovimast soovitult käituda.
Positiivsed tagajärjed: kui laps koperdab jalanõude jalga panemisel või klotside korjamisel, väljendades pahameelt, ei tohi Sina seda tema eest siiski ära teha. Lapse eest ära tegemine suurendab tõenäosust, et ka järgmisel korral ta seda ise ei tee.

Tõhusad tagajärjed

Kui soovid julgustada positiivse käitumise kordumist, on kõige tõhusam positiivse tähelepanu jagamine lapsele.

Positiivne tähelepanu positiivsele käitumisele. Kui Sa tunnustad oma last positiivselt selle eest, et ta on hästi käitunud, toetab see sarnase käitumise kordumist. Positiivse tähelepanu jagamine lapsele tõstab omavahelise suhte kvaliteeti, lapse enesehinnangut ja mõjub hästi kõikidele asjaosalistele. Lapse tunnustamine tema julge käitumise eest võib aidata tal leevendada ärevusetunnet ja aidata paremini aru saada juhistest ja piirangutest.

Aktiivne ignoreerimine. Seda võib kasutada AINULT väiksemate väärkäitumiste korral, kuid MITTE agressiooni ega häiriva käitumise korral. Aktiivne ignoreerimine hõlmab endas tahtlikult lapsele tähelepanu mitte andmises. Kui laps hakkab ebasobivalt käituma, ootad Sina kuni positiivne käitumine taastub/jätkub. Kui soovitud käitumine jätkub, tuleb koheselt pöörata lapsele positiivselt tähelepanu. Seda tehes õpetad oma lapsele, milline käitumine õige.

Preemiad. Preemia on võimalus anda lapsele positiivset tagasisidet soovitud käitumise kohta. Preemia on midagi, mille laps teenib, saades tunnustust millegi eest, mida ta teeb õigesti. Kui laps saab valida erinevate asjade vahel (lisaaeg iPadis, maiuspala vms), on preemia tema jaoks tõhus motivaator. Andes lapsele valikuvõimalused, ei kaota preemia aja jooksul oma võlu. Preemiad peaksid olema seotud konkreetse käitumisega ning neid tuleks pakkuda järjepidevalt.

„Aeg maha“. „Aeg maha“ meetod on üks tõhusamaid meetodeid, mida lapsevanemana saad kasutada, samas ka üks raskemini teostatavaid tagajärgi. Siin on juhend tõhusate „aeg maha“ strateegiate kohta.

Väljenda end selgelt: tee kindlaks, millise käitumise korral mõjub „aeg maha“ meetod. Kui laps käitub mitte soovitult, veendu, et Sinu reageerimisaeg oleks lühike ja järgneks kohe negatiivsele käitumisele.
Ole järjekindel: suvalisel ajal kasutades „aeg maha“ võtet õõnestad süsteemi, mis muudab tagajärgede mõistmise lapse jaoks keeruliseks.
Pane paika reeglid ning järgi neid: „aeg maha“ võtet kasutades ei tohiks lapsega rääkida enne kui see aeg on läbi. Aeg peaks lõppema vaid siis kui laps on rahunenud, et ta õpiks aja lõppemist soovitud käitumisega seostama.
Ülesande juurde tagasi pöördumine: kui Sa kasutasid „aeg maha“ meetodit ülesande mitte täitmise tõttu, tuleks kindlasti peale selle lõppemist anda lapsele konkreetne juhend algülesanne ära täita. Nii ei hakka lapsed „aeg maha“ meetodit kasutama põgenemisstrateegiana, et ei peaks korraldusi täitma.

Liina Lokko kommentaar: „Aeg maha“ võte võib osutuda väga suureks väljakutsete põhjustajaks kui seda teha teadmatusest valesti. Täiesti iganenud on lähenemine, kus laps jäetakse üksi oma tegude üle järele mõtlema. Juhul kui arvate, et see meetod on teie peres parim lahendus, siis tasub meeles pidada, et aeg maha võttel on oma seos nii vanuse kui ajaga – neljaastasele antakse rahunemiseks maksimaalselt 4, viiesele 5 minutit. Ise peaksite olema lähedal, et vajadusel lapsele toeks olla ja mõnikord ka ise samal ajal rahuneda, igal juhul kasutage aja mõõtmiseks kella. Rahuneda aitab kõva häälega sekundite lugemine, kellaseieri jälgimine, liivakella langemise jälgimine jms.

Erivajadusega või kiindumussuhte häirega lastele ei soovitata aeg maha võtet. Neile tuleb rahunemiseks anda selge ülesanne või tegevus, mis õpetab emotsioone ja keha kontrollima. Selleks sobib hästi liiva, ubade, herneste ja teiste selliste materjalide tõstmine ühest purgist teise, voolava veel all käte pesemine, esemete sorteerimine, legodega ehitamine jne.

Kõigi laste puhul võiks esimene eesmärk olla, et laps õpib märkama, et käitumine ei olnud sobilik ning et ta suudaks ebasobiva tegevuse asendada rahustava tegevusega. Alguses täiskasvanu suunamisel, hiljem teeb ta vastavalt arengutasemele seda juba ise.

Aeg maha võte ei tohiks kunagi muutuda karistuseks.

Kui Sa kasutad koduses keskkonnas käitumise reguleerimiseks kindlaid meetodeid, muutub sealne õhkkond rahulikumaks.

Allikas: Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Laste käitumisprobleemide levinumad põhjused

03.05.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Kui lapsel esinevad sagedased jonnihood ja/või trotslik käitumine, on esimese sammuna vaja välja selgitada, mis on sellise käitumise põhjustanud. Põhjus ei pruugi alati olla ilmne.

Eriti kui lapsed on väikesed, ei pruugi nad Sulle selgelt väljendada, mida nad tunnevad. Nad ei pruugi isegi aru saada, mis neid häirib.

Jonnihood ja emotsionaalsed pursked on tavaliselt märgid sellest, et lapsed võitlevad oma tunnetega, mille juhtimiseks neil puuduvad oskused. Nad võivad olla üle koormatud pettumusest või vihast teadmata, kuidas ennast tõhusalt väljendada või maha rahustada. Nad võivad vajada kõrvalist abi oma käitumise kontrollimiseks, vajalike oskuste arendamisel.

Ärevus

Inimesed kalduvad arvama, et ärevad lapsed on pigem häbelikud, klammerduvad või kartlikud, kuid ärevus võib panna lapsi käituma erinevalt. Kui kõrge ärevustasemega lapsed pannakse olukorda, mis nende ärevust tõstab, võivad nad olukorrast pääsemiseks proovida põgeneda või väljendada oma viha.

Ei ole haruldane kui see juhtub koolis, kus nõudmised ja ootused võivad avaldada lastele survet, tekitades tunde, et nad ei saa hakkama. Näiteks, võib sotsiaalse ärevusega laps tunda teiste poolset kriitikat enda suunas, mis võib panna teda asju loopima, inimesi lööma. Selline käitumine võib õpetajaid ja teisi töötajaid ajada segadusse, kuna nad ei mõista, miks laps ei tule enda tunnetega eakohaselt toime.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoositakse tavaliselt siis kui lapsel on raskusi tähelepanu koondamisega ning keskendumisega. Paljudele lapsevanematele on sellise diagnoosi saamisel probleemiks ka lapse käitumine. Lapsed võivad täiskasvanutelt saadud juhiseid ignoreerida, saada vihaseks, hakata ringi tormama või käituda trotslikult kui neil palutakse teha asju, mida nad ei soovi teha.

Selline käitumine on sageli tingitud aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomitest. Laps ei pruugi teha seda, mida talle öeldakse, kuna ta on hajevil või seetõttu, et tal on raske taluda igavaid ja raskeid ülesandeid. Tõenäoliselt käituvad nad mitte soovitult siis, kui neil palutakse lõpetada midagi, mis neile meeldib (nt. videomängu mängimine). Paludes ATH-ga lapsel tulla õhtusöögile, teha kodutöid või minna magama, võib kodune keskkond muutuda lausa lahinguväljaks, mil lapsevanemad võivad tunda jõuetust.

ATH-ga lapsed on impulsiivsemad kui teised lapsed. Nad võivad kedagi lükata ja karjuda teiste peale vaid sellepärast, et nad ei tule toime frustratsiooni ja teiste tugevate tunnetega.

Õppimishäired

Kui laps väljendab korduvalt pahameelt või trotslikku käitumist koolis või kodutööde tegemise ajal, võib see olla õppimishäire tagajärg. Selle asemel, et abi küsida, võib laps hakata vihikuid lõhkuma või teisele lapsele haiget tegema.

Laps, kellele tundub õppimine keeruline, võib olla pettunud ja kaotada sageli enda emotsioonide üle kontrolli. Kui laps ei tea, et tal on õppimishäired, võib ta muretsema hakata, et ta on rumal. Seetõttu proovivad nad tihti varjata oma raskusi, mis on seotud õppimisega. Lapse jaoks võib tunduda pahandustesse sattumine lihtsam kui inimestele teada andmine, et ta ei tule õppimisega toime. Tähelepanu pööramine sellele, millal probleemne käitumine esineb, võib aidata välja selgitada õppimisprobleeme ning leida lapsele vajalik tugi.

Probleemid sensoorses töötlemises

Lastel, kellel esinevad probleemid sensoorse informatsiooni töötlemisega, võivad esineda segadust tekitavat käitumist kui nad on ülekoormatud. Nad võivad karjuda, minna endast väga välja kui on keskkonnas kus on liiga ere valgus, lärmakas või rahvarohke keskkond. Nad võivad keelduda kandmast riideid, mis neile tunduvad ebamugavad või süüa toitu, mis tundub neile suus vale. Sensoorsete probleemidega lapsed võivad olla jäigad seoses muutustega rutiinis ning ärrituda või keelduda nende muutustega kaasa minemast, mis teistele lastele tunduvad tähtsusetud. Nad võivad eemalduda olukorrast kui see tundub nende jaoks liiga keeruline. „Võitle või põgene“ reaktsioon võib lapsel käivituda kui ta tunneb end ülekoormatuna ning tema reaktsioon olukorrale võib ta ohtu seada.

Depressioon

Mõnedel lastel, kellel esinevad tihti jonnihood, on taustal hoopis häiriv meeleoluhäire. Nendel lastel on ägedad jonnihood, millele lisandub ka krooniline vihastumine. Nad kalduvad suhtuma asjadesse ja olukordadesse negatiivselt ning reageerima probleemidesse, mis teistele võivad tunduda tühised, plahvatuslikult.

Autismispektri häire

Autismispektrihäirega lapsed on sageli tundlikumad ning altimad dramaatilistele kokkuvarisemistele. Nad võivad olla jäigad ja sõltuda rutiinist, et tagada oma emotsionaalne mugavus ning kõik ootamatud muutused võivad neile mõjuda laastavalt. Neil võivad puududa keele- ja suhtlemisoskused, et väljendada seda, mida nad soovivad või vajavad. Autismispektrihäirega lastel võivad käitumisprobleemid olla põhjustatud meditsiinilistest probleemidest, mida ei ole osatud seostada, seda eriti laste puhul, kes ei räägi. Nendeks võivad olla kõhukinnisus, refluks, kõrvapõletikud, allergiad ja isegi luumurrud. Enamik lapsi võivad väljendada negatiivset käitumisviisi kui nad ei tunne end hästi. Nad võivad emotsionaalselt plahvatada, sest ei tule toime valuga ega ei tea, kuidas seda väljendada või lõpetada.

Trauma

Lastel, keda on väärkoheldud või kes on kogenud traumat, võivad esineda raskused tugevate emotsioonide juhtimisel. Imikud ja väikelapsed õpivad täiskasvanutelt, kuidas ennast rahustada, kuid seda vaid juhul kui täiskasvanud on neid väiksena rahustanud. Kui lapsel ei ole sellist kogemust olnud ning ta on kogenud hooletusse jätmist, võib tal esineda probleeme vihastumisega ning enda maha rahustamisega. Sellistel hetkedel vajavad nad juhendamist ja harjutamist, et keerulistes olukordades toime tulla.

Lapsed, kes on kogenud traumat, kalduvad tõlgendama teisi inimesi enda suhtes vaenulikena, mistõttu reageerivad nad stiimulile ärritunult. Neil võib tekkida usk ja arvamus, et nad on halvad ning nendega juhtunu on nende süü. Nad võivad arvata, et nad ei meeldi inimestele või, et neisse suhtutakse ja käitutakse halvasti, seega ei ole mõtet isegi proovida käituda hästi.

Allikas: Caroline Miller, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Järgmise nädala artiklis jagame nõuandeid, kuidas ennetada käitumisprobleeme.

Kuidas aidata lapsel minna üle ühelt tegevuselt teisele?

26.04.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Jätk artiklile: “Miks on lastel keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele?”

Paljudel lastel on keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele ning sagedasti kutsub üleminek esile erinevaid reaktsioone (jonni- ja vihahood, venitamine jne). On erinevaid viise, kuidas lapsevanem saab lihtsustada üleminekuid ühelt tegevuselt teisele ning vältida probleemset käitumist. Iga laps on erinev ning iga lapse jaoks toimib oma nipp – võib minna aega enne, kui leiate oma lapse jaoks kõige sobivamad nipid.

Järgnevad nõuanded on kasulikud kõikidele lastele, kuid ATH diagnoosi, ärevuse, autismi või sensoorse töötlemise häirega laste jaoks eriti kasulikud ning võivad aidata teha vahet heal päeval ja halval päeval. Aja jooksul jõuate eduni.

Rutiinid

Kui laps „ei taha“ üleminekuid, sest talle meeldib järjepidevus, rutiin ja struktuur, siis tulebki alustada erinevate rutiinide ja struktuuride loomisega. Iga päev toimuvatel üleminekutel (näiteks telefoni väljalülitamine voodisse minekuks) võib järjepidevate rutiinsete tegevuste kasutamisel olla suur mõju. Näiteks võib tunduda, et magamamineku rutiin (hambapesu, unejutt, voodisse minek) on mõeldud väikelastele, kuid õhtuse rutiini olemasolu võib olla rahustav ja kasulik ka vanematele lastele (ja ka täiskasvanutele).

Päevakava ja aeg

Laste jaoks on oluline teada, mis päeva jooksul juhtuma hakkab ja mida neilt oodatakse. Soovituslik on hommikul päevakava koos läbi arutada. Ühelt tegevuselt üleminekuks teisele kasuta kella ja aja ütlemist. Enne igat järgmist tegevust anna lapsele teada, kui palju on tal aega poolelioleva tegevuse lõpetamiseks (nt. hommikusöögi lõpetamiseks on aega 20 minutit, siis 10 minutit ja siis 5 minuti pärast hakkame kooli minema). See võimaldab lapsel järgmiseks sündmuseks/tegevuseks valmis olla.

Teemaga seostuvad meie blogis mitmed põhjalikuma sisuga artiklid. Jagame teile viiteid.

Näiteks päevakava loomise kohta loe pikemalt siit: „Miks vajavad lapsed rutiini ja kuidas luua päevakava?”

Taustamuusika kasutamine

Eriti tõhus võib taustamuusika kasutamine olla väikelaste rutiinide rakendamiseks ja üleminekute hõlbustamiseks. Praegu on võimalik leida erinevaid laule, mis sobivad mitmesuguste olukordadega. Näiteks hambapesu laul, riidesse panemise laul jne. Kasutage erinevaid laule tegevuste taustaks (eriti tõhusalt võivad taustalaulud mõjuda nende tegevuste juures, mis ei ole lapse meelistegevused).

Visuaalide kasutamine

Paljud lapsed saavad suurt tuge visuaalsetest vihjetest. Sõnad kaovad kohe pärast nende ütlemist, kuid visuaalid jäävad ajas ja ruumis kestma. Visuaalid suunavad ja hoiavad endal tähelepanu, võimaldavad rohkem aega info töötlemiseks ja aitavad meenutada. Visuaale on soovituslik kasutada juba päevakava paika pannes, tegevuste juures kasutada kella.

Loe lisaks: „Miks ja kuidas kasutada erinevaid visuaalseid abivahendeid?“.

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistide välja töötatud visuaalseid abivahendeid saad tellida meie e-poes.

Silmside ja tähelepanu

Selleks, et järgmise juhise/korralduse andmine oleks tõhus, on vajalik saavutada lapse täielik tähelepanu. Lapse tähelepanud saamiseks ei piisa kaugelt hõikamiseks. Minge lapse juurde, kükitage silmade tasandile ja looge silmside. Nii saate olla kindlad, et teie öeldu jõuab lapseni. Vanemate laste puhul piisab sellest, kui istute nende kõrval, puudutate kätt/õlga või palute neil korrata, mida olete just öelnud.

Loe lisaks: „Kuidas anda lastele selgeid juhiseid?“.

Preemiate kasutamine

Preemiate kasutamine võib olla tõhus erinevas vanuses lastele ja erinevate murede korral. Preemiaks võivad olla kleebised, suupisted või punktisüsteem, mis toob kaasa käegakatsutava hüve. Võimalik on kasutada erinevaid „tasustamissüsteeme“ ja kui lapsel tekib harjumus sujuvalt minna üle ühelt tegevuselt teisele, võite selle järk-järgult kaotada.

Asjakohased tagajärjed

Kui üleminek ühelt tegevuselt teisele ei lähe hästi, soovitavad psühholoogid pöörata sellele pigem vähem tähelepanu, mitte olukorda eskaleerida. Kui aga lapse käitumine on ebasobiv, tuleb kasutada selle käitumise jaoks sobivat tagajärje, et laps mõistaks, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav.

Kiitmine

Õppige märkama ja ära tundma neid hetki, kui üleminek on sujunud hästi ja kiitke last selle eest. Olge entusiastlikud öeldes „see oli suurepärane ja meeldis mulle väga, kuidas sa kohe iPadi kinni panid ja hambaid pesema hakkasid – nüüd jääb meil rohkem aega unejutu lugemiseks“. Olge oma kiituses konkreetne.

Õige toe ja suunamisega õpivad lapsed „käike vahetama“ ilma virisemise, viha- ja jonnihoota.

Allikas: Katherine Martinelli, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash.

Miks on lastel keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele?

19.04.2022/in Artiklid, Määratlemata /by Kadri Matt

Inimesed on sageli oma harjumustes kinni. Isegi kui me soovime midagi muuta, võib see vajada väga palju energiat. Ei ole üllatav, et lastel on tihti keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele. Kui paluda lapsel üks tegevus lõpetada ja teist alustada, võib käivituda probleemne käitumine (eriti nende laste puhul, kellel on emotsionaalseid või arenguga seotud probleeme). Üks põhjus, miks üleminekud võivad olla rasked on see, et tihti peame minema eelistatud meeldivalt tegevuselt üle tegevusele, mida me peame tegema (mis on meie kohustus).

Milliseid probleeme esineb üleminekutel?

Üleminekutega ühelt tegevuselt teisele võivad lastel esineda raskused, mis võivad ilmneda erinevatel viisidel, olenevalt lapsest ja keskkonnast. See võib esineda vastupanu väljendamise, vältimise, tähelepanu hajutamise, läbirääkimiste või täieliku kokkuvarisemise vormis. Mõned nendest reaktsioonidest on tingitud sellest, et lapsed on oma emotsioonidest ülekoormatud. Oskused, mida lapsed on sageli omandanud, toimivad hästi üleminekute edukaks edasilükkamiseks või vältimiseks.

Laps, kellele on öeldud, et on aeg mänguväljakult lahkuda, võib alguses sattuda raevu, sest ta ei suuda oma viha ja frustratsiooniga toime tulla. Olles avastanud, et selline käitumine aitab tal pargist lahkumist edasi lükata, teeb ta seda tõenäoliselt uuesti. See sõltub täiskasvanute reageeringust varasemates olukordades. Kõik lapsed ei pruugi jonnida, nad võivad kasutada virisemist, tähelepanu hajutamist või läbirääkimisi, et saavutada oma tahtmist.

Mis on ühelt tegevuselt teisele üle minemise probleemide taga?

Ühelt tegevuselt teisele minemine on paljude laste jaoks keeruline ning enamus lapsevanemaid on tundnud lapse vastupanu kui tal palutakse videomäng lõpetada ja õhtusöögile tulla. Selline tegevus on eriti raske lastele, kellel on emotsionaalsed- ja/või arenguprobleemid. Kuigi käitumine võib olla lastel sarnane, arvavad eksperdid, et lapse käitumise põhjused on erinevate väljakutsete puhul erinevad. Järgnevalt vaatleme, miks on aktiivsus-ja tähelepanuhäire, ärevuse, autismispektrihäire ja sensoorse töötlemise probleemidega lastel üleminekud ühelt tegevuselt teisele eriti keerulised.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laste jaoks taandub kõik sellele, mida nemad peavad rahuldust pakkuvaks. Kuigi seda häiret kirjeldatakse kui tähelepanupuudulikkust, võib ekspertide sõnul olla kasulikum mõelda ATH’le kui raskusele reguleerida oma tähelepanu. Neil on väga raske suunata oma tähelepanu millelegi, mida neilt oodatakse, mitte millelegi, mis on rahuldust pakkuv.

ATH-ga lastel on üldiselt vähem neuroneid (närvirakk) või ei ole neuronid nii aktiivsed, et tegevused oleksid lastele kogu päeva jooksul rahuldust pakkuvad. Kui ATH-ga lapsed leiavad midagi rahuldust pakkuvat, keskenduvad nad sellele liigselt palju. See omakorda seletab, miks laps on püsimatu ja pidevalt uue tegevuse otsinguil (otsides rahuldust pakkuvaid tegevusi), kuid samas suudavad tunde mängida videomänge. Paludes neil teha midagi vähem rahuldust pakkuvat (nt. legod ära panna), võivad nad osutada vastupanu.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel on raskem oma emotsioone juhtida kui teistel. Uuringud on näidanud, et ATH-ga lastel on aju piirkond, mis aitab emotsioone kontrollida, vähem arenenud ning neil on suurem emotsionaalne väljendus võrreldes lastega, kellel ei ole ATH.

Autsim

Kuigi üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad autistlike laste jaoks olla samasugused väljakutsed, võivad nende reaktsioonid olla äärmuslikumad. Autismispektrihäirega laste jaoks on maailm uskumatult segane ja üle jõu käiv koht, mistõttu on nende jaoks väga oluline rutiin ja etteaimatavus. ATH-ga laste jaoks ei ole tegevuste muutmine häiriv, kuid autismispektrihäirega lapsel võib iga kõrvalekaldumine rutiinist tunduda nagu tõmmatakse tal vaip jalge alt ära. Selline paindumatus selgitab, miks nendel lastel on erilised huvid ja nad eelistavad teha samu asju samas järjekorras. Autismispektrihäirega lapse jaoks on kõik ootamatud muutused või üleminekud ühelt tegevuselt teisele väga häirivad.

Väljakutsed sensoorses töötlemises

Sensoorse töötlemise häire puhul esineb üle- ja alatundlikkust või sensoorikal põhinevaid motoorseid raskusi. Ületundlikkuse puhul märkab laps erinevaid sensoorseid stiimuleid (nt helid, lõhnad, maitsed, puudutused, liigutamine) liiga kergesti ning stiimulid, mis teistel inimestel võivad märkamatuks jääda, tekitavad ületundlikul lapsel juba reaktsiooni. Alatundlikkuse puhul jäävad erinevad sensoorsed stiimulid lapsel märkamata, mistõttu näiteks laps ei pane tähele, kui hüütakse tema nime või komistab uksepakul, kuna see jäi märkamata. Sensoorikaga seotud motoorsete raskuste puhul on lapsel keeruline erinevaid motoorseid ülesandeid läbi viia.

Kuigi sensoorne töötlemine ei ole diagnostiline termin nagu ATH või autism, võib häirega või häireta lastel esineda probleeme sensoorses töötlemises. See omakorda põhjustab probleeme üleminekutel ühelt tegevuselt teisele. Laste jaoks, kes on kergesti erutuvad, tundub maailm segane ja liiga kiiresti liikuv. Nad vajavad korda, mis aitab neil tunda end rahulikult. Kui Sa muudad tema jaoks asju liiga kiirelt, võid näha vastupanu või probleemset käitumist.

Sensoorsete probleemidega lapsed võivad dramaatiliselt kokku variseda, väljendades suuri emotsionaalseid puhanguid, mida nad ei suuda kontrollida kui puutuvad kokku ootamatute muutustega.

Ärevus

Lastel, kes kannatavad ärevuse all, võivad üleminekuprobleemid tuleneda hirmust. See võib olla hirm tundmatuse ees või hirm selle ees, mis juhtub siis kui nad satuvad uude olukorda. Tavaliselt on probleemiks mingid stiimulid, mis on seotud üleminekuga, mitte üleminekuprotsess ise. Kui lapsel on olnud häiriv kogemus, võib neid ajada ärevusse juba mõte sellest, et peab minema samasse asukohta tagasi. Kui laps kardab koeri, võib tal vallanduda raevuhoog, ta võib hakata karjuma juba teades, et peab minema keskkonda, kus on koer. Mõnedel lastel, kellel on ärevushäired (eriti neil, kellel on obsessiiv- kompulsiivne häire), esineb tugev vajadus teha asju täiuslikult. Kui neid lapsi katkestada enne kui nad suudavad midagi täpselt õigesti teha ning seda ka lõpetada (kirjutada tähti täiuslikult, pannes asju ritta või tehes midagi ettenähtud järjekorras), võivad nad saada väga vihaseks, jättes lapsevanema teadmatusse, miks selline käitumine esineb.

Selleks, et aru saada, miks lapsed ja täiskasvanud reageerivad mingil viisil, on vaja mõista nende käitumist käivitavaid tegureid, mis panevad nad üleminekul ühelt tegevuselt teisele ärrituma.

Allikas: ChildMind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash

Vaata ka jätkuartiklit nõuannetega: “Kuidas aidata lapsel minna üle ühelt tegevuselt teisele?”

12 viisi, kuidas õpetada last oma tundeid juhtima

05.04.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Ta enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade peale, on väga rutiini tundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada. Kas tuleb tuttav ette?

Sellise käitumise taga on enamasti napid eneseregulatsiooni oskused, kuid pahatihti laps sildistatakse: ta on autistlik! Kuidas saad oma lapsel aidata neid eluks vajalikke oskusi arendada?
Olen märganud, et liiga sageli keskenduvad täiskasvanud tagajärgedele ja kasutavad karistusi, et oma lapse käitumist korrigeerida. Ebasobiva käitumise põhjused jäävad aga välja uurimata ja seega pikaajalist muutust ei saavutata.

Häirival käitumisel on tihti kergesti seletatavad põhjused. Mis siis toimub lapse peas? Teadlikke valikuid tehes töötab aju otsmikusagar, emotsioone aga juhib kuklapiirkonnas asetsev mandelkeha. Püüa mõelda lülitile: kui otsmikusagara nupp on sisse lülitatud, siis suudab laps mõelda põhjuse-tagajärje seostele; kui sisse on lülitatud mandelkeha nupp, siis möllavad emotsioonid ja ratsionaalne mõtlemine ei tööta. Meil kõigil on mõlemad nupud olemas, oluline on vaid teada, millal, kuidas ja mis nuppu kasutada.

Põhjuse-tagajärje seoste mõistmiseks on väikelaps valmis umbes kolmeaastaselt, sealt edasi algab eneseregulatsiooni oskuste järjepidev harjutamine. See on võtmeülesanne, et tagada talle parem toimetulek oma emotsioonide, igapäevaste toimingute ja hiljem õppimisega. Oskus oma tundeid ja tegusid reguleerida annab lapsele enesekindluse ja tasakaalu, tal on lihtsam saada rahulikul viisil hakkama ka keeruliste olukordadega ja see vähendab ärevust. Seega tuleks keskenduda otsmikusagara nupu töökindlusele.
Eneseregulatsiooni oskusi tuleb õppida selles keskkonnas, kus keeruline käitumine esineb.

1.KÕIGE ALUS ON TURVALINE KESKKOND, kus peavad olema tagatud kõik põhivajadused, nagu kvaliteetne toit ja piisav uni. Turvalises keskkonnas ei ole ruumi ähvardustele ega ohule, sest “võitle ja põgene” reaktsioon lülitab kohe sisse mandelkeha nupu. Täiskasvanuna peaksime püüdma olla oma otsustes ja korraldustes kindlad, aga heasoovlikud.

2. KUIDAS SA LAPSEGA SUHTLED? Tugevate eneseregulatsiooni oskuste tekkimiseks on oluline just sinu ja lapse vaheline suhtlus. Äärmiselt tähtis on tegutseda oma sõnade järgi. Ära anna lapsele lubadusi, mille täitmises sa kindel ei ole, sest laps mäletab kõike. Kui sina manipuleerid, siis õpib manipuleerima ka laps. Korraldusi jagades või ülesandeid tutvustades ole võimalikult täpne ja konkreetne. Reeglite asemel sõlmige ühised kokkulepped, millest ka ise suudad kinni pidada, sest lapsed jälgivad väga täpselt täiskasvanu tegutsemist. Kui sa ise ei suuda telefoni rohkem kui paariks minutiks ära panna, siis ei saa sa seda oodata ka lapselt. Kui sa ise või keegi teine ümbritsevatest täiskasvanutest pidevalt kärgib, kamandab ja kõva häälega räägib, siis teeb laps sedasama.

3. LASKU TEMA SILMADE KÕRGUSELE, ET TEMAGA KONTAKTI SAAVUTADA. Kui sul on vaja anda ebameeldivat tagasisidet, siis püüa laskuda tema silmadest madalamale, muidu ei saa sa lapsega kontakti – häbi ja hirm sunnivad teda silmi maha lööma.

4. KUULA OMA LAST. Enne kui annad tema tegevusele hinnangu, võta aega kuulamiseks. Aktsepteeri lapse mõtteid ja kogemusi. Jälgi tema käitumismustreid ja kaardista neid. Mis eelnes jonni- või vihahoole? Kes tegelikult oli hommikul närviline ja miks läks laps esikus kingi valides endast välja? Mustrite jälgimine aitab sul ära tabada käitumisahela käivitaja ja konflikte ennetada.

5. PAKU AINULT EAKOHASEID VALIKUID. Sa saad oodata lapselt ainult vanusele vastavate otsuste tegemist. Ei ole mõtet oodata, et kolmeaastane valib ise sobivad vihmariided, kui kapis on ka roosa kleidike ja lipsudega rihmikud. Kui ta ei tee valikut õigesti, siis ei ole see lapse tehtud viga

6. VÄLDI TARGUTAMIST, NÄÄGUTAMIST JA ÄHVARDAMIST. “Ma olen sulle sada korda rääkinud, et toiduseid sõrmi ei pühita pükstesse!” Laps ei vaja “sada korda rääkimist”, anna talle vaikselt iga kord salvrätt näpu vahele – paari nädala pärast on püksid puhtad ja uus harjumus õpitud.

7. ÜHISED KOKKULEPPED. Kokkulepped sõlmige esmalt täiskasvanute vahel. Kui olete tihedalt seotud vanavanematega, siis ka nendega. Ei saa oodata, et laps valib sobiliku käitumisviisi, kui vanaema lubab kõike, vanaisa ähvardab, et last korrale kutsuda, ja teie teete vanematena kolmandat moodi. Pange paika käitumisnormid ja reageeringud probleemsetele tegudele. Häbistavad karistused (nurka või paha lapse toolile saatmine jne) ei aita. Anna lapsele pärast rahunemist selge sõnum, missugune käitumine oleks olnud sobilik. Juba kolmeaastasega saab arutada, milline oleks tema arvates olnud õigem toimimisviis.

8. MÄRKA POSITIIVSET. See ei tähenda, et jätad tähelepanuta ebasobiva käitumise. Oluline on anda positiivset tagasisidet ja tunnustada väiksemaidki edusamme. Näiteks kiida, kui laps peseb hommikul meeldetuletuseta hambaid vms. Et positiivne käitumine mõjule pääseks, vajab iga laitus või noomimine vähemalt kuut positiivset märkamist!

RAHUNEMISNURGAD

…on toredad ja abistavad kohad, kui laps saab aru, mille üle ta peab mõtlema. Enne kolmandat eluaastat, kui lapsel ei ole põhjuse-tagajärje seosed veel kujunenud, tasub olla tähelepanelik, et see nurgake karistusnurgaks ei muutuks – kaheaastast ei tohiks sinna jonni üle järele mõtlema saata. Rahunemiseks vajab enamik lapsi täiskasvanu juuresolekut ja võib-olla ka füüsilist kontakti, sest ta ei tule oma tunnete juhtimisega toime. Kui on vaja mingi tegevus peatada, siis ütle selgelt: nüüd läks mäng üle piiri! Aita lapsel mõnd rahunemisharjutust teha: näiteks visake koos põrandale pikali ja hingake nii kõvasti sisse, et kõht läheb paksult õhku täis. Kui laps on täiesti rahunenud, siis võib temaga küll sõlmida kokkuleppe, et ta teeb midagi selles rahulikus nurgakeses üksi.

9. VÄLJENDA OMA TUNDEID JA AITA LAPSEL ENDAL LAHENDUSI LEIDA. “Mind tegi väga kurvaks see, et naabritädi sinu käitumise peale kaebas. Mida me saaksime teha, et seda järgmine kord ei juhtuks?”

10. VÕLUSÕNA ON RUTIIN. Liiga palju sisustamata aega võib paljudel lastel suurendada ärevust, mis omakorda on heaks allikaks konfliktidele. Päevakava pane lapsele nähtavale kohale, kus ta saab seda kergesti jälgida, kasuta pilte. Võimalikest muutustest teavita last varakult ja selgita, mis muutub. Samas ei tohiks lasteaialapse päev olla tihedalt tegevusi täis pikitud. Mõni laps on nii üle koormatud, et ta ei suuda kuidagi õhtuti ennast valitseda. Näen sageli, et lapsel on pikk lasteaiapäev, siis trenn kaks-kolm-neli korda nädalas, siis veel sõprade sünnipäevad, käigud kaubanduskeskusse või batuudimaailma. See on kindel viis jõuda probleemse käitumiseni.

11. ÄRA HEITU TAGASILÖÖKIDEST. Sageli panevad lapsed meid proovile, kuid iga lapse reageering ei ole isiklik rünnak. Mida kindlamalt laps end vanemaga tunneb, seda rohkem julgeb ta oma tundeid tema peal välja elada.

12. MÕTLE ISEENDA PARIMALE MINALE. Mida sa peeglist näha soovid? Lapse jaoks on täiskasvanud inimene kui peegel. Kui ärritud sageli, peegeldab laps oma käitumisega seda ärritumist vastu. Rasketel hetkedel on mõistlik olukorrast eralduda ja võtta aega, et rahuneda – võimaluse korral kutsu pereliige appi

Kui kirjeldatud ideed sind ei aita, otsi lapsele abi!

Eestis on hinnanguliselt 20 000–40 000 psüühikahäiretega last, mis moodustab 10–20% alaealistest. Seejuures on järjest sagenenud esmased haigestumised. 2019. aastal sai Tervise Arengu Instituudi andmete kohaselt 4683 last esmakordse psühhiaatrilise diagnoosi. Lisaks diagnoositi tundeelu- ja käitumishäireid 1246 juhul. Võrdluseks: 2018. aastal sündis Eestis kokku 13 898 last.
Kui 2–3aastane hammustab või lööb, viskab pikali, et oma tahtmist saada, siis on see suure tõenäosusega ealine arenguprotsess. Kui 4–5aastane iga päev lööb ja asju loobib, võib see olla juba õpitud käitumismuster või väheste eneseregulatsiooni oskuste tõttu kujunenud käitumishäire.
Võtmesõna on ka kõne: kaheaastane peab rääkima kahesõnaliste väljenditega, kolmeaastane tulema kaasa arutlusega “mis?”, “kes?”, “kus?”. Kui kõnet ei ole, siis peaks kasutama alternatiivseid suhtlusmeetodeid, näiteks pildiseeriaid. Esmalt räägi oma murest perearsti, lasteaia eripedagoogi või lastepsühholoogiga

Liina Lokko, Msc terviseteadused, rahvatervishoid. Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja

Allikas: Lokko, L. (2020). 12 viisi, kuidas õpetada last oma tundeid juhtima. Pere ja Kodu, 46-48.

Vaata lähemalt 12. aprillil toimuvat koolitust ”Eneseregulatsioonioskuste kujundamine lasteaias”, mis on mõeldud lasteaiaõpetajatele, õpetaja abidele ja teistele lastega töötavatele spetsialistidele.

Vanusepõhised soovitused – kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

29.03.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Jätk artiklile: Kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

Kuidas aidata lapsi vanuses 0-2 eluaastat?

Imikud tajuvad Sinu emotsioone ning reageerivad vastavalt. Kui Sa oled rahulik, tunneb Sinu laps ennast turvaliselt. Kui Sa käitud ärevalt ja oled üle koormatud, võib Sinu laps reageerida rahutult. Sul võib olla raskusi tema rahustamisega, ta võib süüa ja magada ebaregulaarselt või käituda endassetõmbunult.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Anna endast parim, et jääda rahulikuks. Isegi kui tunned, et oled stressis või ärevuses, räägi oma lapsega rahustava häälega.

Reageeri oma lapse vajadustele järjekindlalt. Sellises vanuses lapsed peaksid saama usaldada oma hooldajaid, et neil tekiks tugev ja terve kiindumussuhe.

Kui Sa oled toitnud last rinnaga, jätka seda. Kuigi levib müüt, et kui ema kogeb traumat, muutub tema rinnapiim halvaks ja võib põhjustada lapsele õpihäireid, ei vasta see tõele. Oluline on jätkata imetamist, et ta oleks terve ja Sinuga ühenduses. Imetamiseks pead Sa olema terve, seega anna endast parim, et süüa tervislikult ja juua piisavalt vett.

Vaata oma lapsele silma, naerata talle, puuduta teda. Uuringud näitavad, et silmside, puudutus ja lihtsalt ema juuresolek aitab hoida beebi emotsioone tasakaalus.

Kuidas aidata lapsi vanuses 2-5 eluaastat?

Kuigi lapsed teevad selles vanuses suuri edusamme, sõltuvad nad ikkagi oma vanematest kes neid kasvatavad. Nagu ka imikud, reageerivad nad tavaliselt olukordadele vastavalt sellele, kuidas nende vanemad reageerivad. Kui Sa oled rahulik ja enesekindel, tunneb Sinu laps end kindlamalt. Kui Sa näitad välja oma ärevust ja tunned ennast ülekoormatuna, võib Sinu laps end tunda ebaturvaliselt.

2,5 aastaste laste enamlevinud reaktsioonid:

laps räägib korduvalt sündmusest või mängib sündmust läbi;
jonnihood;
suurenenud hirm- sageli pimeduse, koletiste või üksi olemise ees;
suurenenud tundlikkus erinevate helide suhtes nagu äike, tuul ja muud valjud helid;
probleemid söömisel, magamisel ja tualetis käimisel;
uskumus, et katastroofi saab olematuks muuta;
liigne klammerdumine enda hooldajate külge, raskused nendest eemalduda;
tagasilangus arengus (näiteks väikelapsehäälega rääkimine, voodimärgamine ja pöidlaimemine).

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Paku lapsele turvatunnet. Hoia oma last, kallista ja kaisuta teda nii palju kui võimalik. Ütle talle, et hoolitsed tema eest kui ta tunneb kurbust või hirmu. Lapse puhul, kes alles õpib rääkima, kasuta lihtsaid lauseid, näiteks „emme on siin“.

Jälgi, mida Sa ütled. Väikestel lastel on „suured kõrvad“ ja nad võivad Sinu ärevust tajuda, kuuldut valesti tõlgendada või ehmuda asjade pärast, millest nad aru ei saa.

Säilita rutiin nii palju kui võimalik. Olenemata Teie elukorraldusest, tehke kõik endast olenev, et Teil oleksid korrapärased söögi- ja magamaminekuajad. Kui Teil ei ole kodu või elate kusagil mujal kui kodus, looge uued rutiinid. Proovi teha asju nii, nagu oled oma lapsega harjunud tegema, näiteks laula laule või palveta enne magamaminekut.

Jaga lapsele rohkem tähelepanu magamamineku ajal. Laps, kes on läbi elanud trauma, võib muutuda öösel ärevaks. Kui paned last magama, veeda temaga tavapärasest rohkem aega rääkides või lugude jutustamisel. Võib teha lapsega kokkuleppe, et ta võib magada koos Teiega, kuid mõistes, et ta peab naasma tavapärasele magamisreziimile kindlal kuupäeval.

Ära näita lastele uudiseid. Väikesed lapsed võivad fakte ajada segamini hirmuga. Nad ei pruugi aru saada, et pildid, mida nad näevad uudistes, ei kordu uuesti. Samuti ei tohiks laps raadiot kuulata.

Julgusta last oma tundeid väljendama. Küsi lapselt lihtsaid küsimusi, näiteks „Kuidas Sa end täna tunned?“ Proovi lisada lapse poolt avaldatud emotsioonile lapse lemmiklugudega või perekondliku tegevusega, et aidata lapsel end tunda turvaliselt ja rahulikult.

Luba oma lapsel juhtunust rääkida. Rääkimine aitab tal sündmust paremini mõtestada ning oma tunnetega toime tulla. Võimalik on kasutada „mängu“, et aidata oma lapsel toimunu ümber kujundada ning rääkida sündmustest oma sõnadega.

Joonistage pilte. Väikesed lapsed väljendavad tihti oma emotsiooni joonistades. Siinkohal on hea kasutada võimalust, et lapse kindlustunne suureneks. Alustage pildi kirjeldamist, mida laps on joonistanud.

Kui Sinu laps ei käitu ootuspäraselt, võib see olla märk sellest, et ta vajab rohkem tähelepanu. Aita tal ennast väljendada, mida ta hetkel tunneb: Kas ta on hirmul? Vihane? Kurb? Anna talle teada, et see on normaalne. Võid öelda: „On okei kui sa oled vihane, aga pole okei kui sa lööd oma õde.“

Kaasa oma laps tegevustesse. Tähelepanu hajutamine on selles vanuses lastele hea. Mängi oma lapsega mänge ning korralda mänguaega ka koos teiste lastega.

Räägi lapsega asjadest, mis on hästi. Isegi kõige raskematel aegadel on oluline leida midagi positiivset ning väljendada lootust tuleviku suhtes, mis aitab Sinu lapsel taastuda. Võid öelda midagi sellist: „Me oleme üksteisele olemas. Ma olen siin Sinuga ja jään Sinuga.“ Tuues esile positiivse, aitab see lapsel ennast paremini tunda.

Kuidas aidata lapsi vanuses 6-11 eluaastat?

Selles vanuses lapsed oskavad rohkem rääkida oma mõtetest ja tunnetest ning tulevad erinevate raskustega paremini toime. Siiski ootavad nad oma vanematelt lohutust ja ka juhendamist. Laste kuulamine näitab Sinu pühendumust lapsele. Kui juhtuvad hirmutavad asjad, võib olla hirmunud lapse jaoks kõige rahustavam näha, et lapsevanem käitub kui lapsevanem.

6-11-aastaste laste enamlevinud reaktsioonid:

ärevus;
suurenenud agressiivsus, viha ja ärrituvus (sh. kiusamine või kaklemine eakaaslastega);
une- ja söögiisuhäired;
enda süüdistamine toimunud sündmuses;
tujutsemine või nutmine;
mure selle üle, kes tema eest hoolitseb;
hirm võimalike vigastuste või lähedase surma ees;
sündmuse toimumise eitamine;
kaebused füüsilise tervise üle (kõhuvalu, peavalu, unisus, väsimus, mis võivad olla tingitud stressist);
korduvalt küsimuste esitamine;
laps keeldub sündmusest rääkima (sagedasem 9-11-aastaste laste seas);
sotsiaalsest suhtlusest eemaldumine;
mälu-ja keskendumisprobleemid koolis, keeldumine osalemast.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Kinnita oma lapsele, et tal ei ole ohtu. Sellises vanuses lapsi lohutavad faktid. Kasuta õigeid/tõelisi sõnu nagu sõda, orkaan, maavärin, üleujutus jne. Sellises vanuses lastele annavad teadmised jõudu ja aitavad leevendada ärevust.

Hoia asjad võimalikult „normaalsena“. Magamamineku ja söögiajaga seotud rutiinid aitavad lastel end turvaliselt tunda. Kui Sul puudub kodu või on Sind ümber paigutatud, loo erinevad rutiinid ja anna sellest ka lapsele teada. Anna lapsele võimalus valikuid teha, see annab lapsele kontrolli tunde ebakindlal ajal.

Vähenda kokkupuudet teleka, ajalehtede ja raadioga. Mida rohkem ebameeldivate uudistega kooliealised lapsed kokku puutuvad, seda rohkem nad muretsevad. Uudised võivad sündmusega seotud traumat võimendada. Kui laps vaatab uudiseid või kuulab raadiot, tee seda koos temaga, et saaksite hiljem sellest rääkida. Oleks parem kui laps ei näeks hirmutavaid pilte seoses traumeerivate sündmustega.

Veeda aega oma lapsega rääkides. Anna talle teada, et see on normaalne kui ta soovib küsida küsimusi, väljendada oma muret või kurbust. Üks võimalus soodustada vestlust, on kasutada perega koos olemise aega (näiteks kõik koos olles õhtusööki süües), et rääkida hetkel toimuvatest sündmustest. Küsi lapselt ka, mida tema sõbrad on rääkinud, et Sa saaksid valeinformatsiooni parandada.

Vasta küsimustele lühidalt, kuid ausalt. Kui laps on mingi teema üles võtnud, küsi esmalt tema mõtteid selle kohta, et Sa mõistaksid, mille pärast laps muretseb. Tavaliselt esitab laps konkreetse küsimuse sellepärast, et ta on mures. Anna talle rahustav vastus. Kui Sa ei tea küsimusele vastust, võid öelda: „Ma ei tea.“ Ära spekuleeri ega korda kuulujutte.

Märka last, kes ei räägi. Alusta lapsega vestlust, jagades oma tundeid. Näiteks võid öelda: “See oli väga hirmutav asi ja mõnikord ärkan öösel üles, sest mõtlen sellele. Kuidas Sina ennast tunned?“ See paneb Sinu last tundma, et ta ei ole oma murede ja hirmudega üksinda. Kuid ära väljenda oma hirmude või murede kohta lapsele liiga palju.

Paku lapsele tegevusi. Igapäevased tegevused, nagu sõpradega mängimine või koolis käimine, võivad olla häiritud. Aita oma lapsel mõelda alternatiivsetele tegevustele ja korralda kohtumisi lastele koos teiste vanematega.

Rahusta last, kes tunneb muret oma sõprade turvalisuse pärast. Kinnita oma lapsele, et nende vanemad hoolitsevad nende eest nii, nagu Sina hoolitsed tema eest.

Räägi lapsele, kuidas kõik hakkab taastuma. Anna lapsele teada, et tegevusi tehakse just inimestele turvalisuse tagamiseks või elektri ja vee taastamiseks.

Julgusta last ka teistele abi pakkuma. See annab lapsele saavutus- ja eesmärgitunde ajal, mil nad võivad end tunda abituna.

Leia lootus. Lapsed peavad taastumiseks nägema tulevikku. Näiteks võite looduskatastroofi korral lapsele öelda: „Inimesed üle kogu riigi saadavad meditsiinitarbeid, toitu ja vett. Nad on ehitanud uusi kohti, kus haiget saanud inimeste eest hoolitsetakse ning nad ehitavad ka uusi kodusid. Olukord läheb ainult paremaks.“

Kuidas aidata lapsi vanuses 12-18 eluaastat?

Noorukiiga on noorte jaoks väljakutseid esitav aega, mil nende kehas toimub palju muutusi. Nad võitlevad, et saada suuremat sõltumatust ning neil on kalduvus tunda, et miski ei kahjusta neid. Traumaatilised sündmused võivad panna neid tundma, et neil on kontroll kadunud, kuigi nad käituvad nagu nad oleksid väga tugevad. Nad võivad tunda end halvasti inimeste pärast, kes on katastroofi poolt mõjutatud, soovides teada saada, miks selline sündmus aset leidis.

12-18-aastaste laste enimlevinud reaktsioonid:

tunnete vältimine;
pidev rääkimine toimunud katastroofist;
sõpradest ja perest distantseerumine;
viha või solvumine;
depressioon, enesetapumõtete väljendamine;
paanika- ja ärevushood, sealhulgas pidev muretsemine tuleviku pärast;
meeleolukõikumised ja ärrituvus;
muutused söögiisus ja/või uneharjumustes;
tähelepanu- ja keskendumisraskused, mäluhäired ja/või kooli minemisest keeldumine;
riskantne või ebaseaduslikult käitumine.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Lase oma teismelisel tunda end taas turvaliselt. Noorukitele ei meeldi välja näidata, et nad on haavatavad. Nad võivad proovida käituda nagu kõik oleks hästi, kuigi tegelikult ei ole. Kuigi Sinu laps võib keelduda Sinu kallistusest, võib Sinu puudutus aidata tal enda turvaliselt tunda. Võid öelda: „Ma tean, et Sa oled nüüd täiskasvanu, aga ma lihtsalt pean Sind kallistama.“

Aita teismelisel tunda enda vajalikuna. Jaga talle väikeseid ülesandeid ja kohustusi majapidamisest, kiida teda tehtu eest ning endaga toime tulemise eest. Ära koorma teismelist liiga paljude kohustustega, eriti sellistega, mis kuuluvad täiskasvanute tegemistesse, kuna see suurendab tema ärevust.

Ava uks aruteluks. Teismelisele on väga tüüpiline, et ta ei soovi Sinuga rääkida. Püüa alustada vestlust ühise tegevuse ajal, et vestlus ei tunduks tema jaoks liiga intensiivne.

Moodusta gruppe, kuhu kuuluvad eakaaslased. Mõned teismelised võivad tunda end mugavamalt vesteldes kaaslastega gruppides, seega mõtle selle korraldamisele. Julgusta last vestlema teiste usaldusväärsete täiskasvanutega, näiteks sugulaste või õpetajatega.

Piira kokkupuudet teleka, ajalehtede ja raadioga. Kuigi teismelised suudavad uudistega paremini hakkama saada kui nooremad lapsed, võivad siiski need, kes ei suuda ennast telekast või raadiost eraldada, tunda kõrgenenud ärevust. Räägi oma lapsega sellest, mida ta on kuulnud või näinud.

Aita lapsel midagi ette võtta. Sellises vanuses lapsed soovivad panustada kogukonda. Leia sobivad võimalused, et laps saaks seda teha (aidata vabatahtlikuna kedagi).

Ole teadlik ainete kuritarvitamisest. Teismelised võivad hakata oma ärevuse leevendamiseks tarbima alkoholi või narkootikume. Kui Sa arvad, et Sinu laps on seda teinud, räägi temaga sellest rahulikult. Vajadusel küsi abi psühholoogilt. Sa võid oma lapsele öelda: „Inimesed võivad hakata tarbima alkoholi peale traumeerivat sündmust, et ennast rahustada või panna unustama, kuid see võib hoopis rohkem probleeme tekitada. Sa võiksid minna jalutama, vestelda minu või sõpradega oma tunnetest või kirjutada kiri, mida Sa tulevikult ootad.“

Mida saavad õpetajad teha, et aidata oma õpilasi?

Jätkake rutiini nii palju kui võimalik. Lapsed töötavad paremini kui nad teavad, mida oodata. Koolirutiini naasmine aitab õpilastel tunda, et murettekitavad sündmused ei ole võtnud kontrolli nende igapäevaelu üle. Eelda õpilastelt kodutööde ja lihtsate klassiruumis tehtavate ülesannete tegemist. See on neile kasulik!

Ole teadlik märkidest, mis näitavad, et laps võib vajada täiendavat abi. Lapsed, kellel esinevad raskused kaasa töötada viha, hirmu või kurbuse tõttu, tuleks suunata vaimse tervise spetsialisti juurde. Lapsed võivad kogeda stressi, mis võib väljenduda füüsiliste vaevustena nagu kõhuvalu, peavalu või väsimus.

Aita lastel juhtunust rohkem aru saada. Näiteks, võid pakkuda abi ja erinevaid positiivseid võimalusi toimetulekuks.

Kinnita lapsele, et koolitöötajad hoolitsevad tema ohutuse eest. Lapse hirm kaob kui ta teab, et usaldusväärsed täiskasvanud teevad kõik endast oleneva, et tema eest hoolitseda.

Hoia lapsevanematega ühendus. Räägi neile koolis toimuvatest programmidest ja tegevustest, et nad oleksid valmis arutama nendel teemadel ka kodus lastega. Julgusta lapsevanemaid piirama kokkupuudet uudistega.

Hoolitse enda eest. Sa võid olla teiste aitamisega hõivatud ning ei märka, et oled jätnud ennast hooletusse. Leia võimalusi koos oma kolleegidega, kuidas te saaksite üksteist toetada.

Hoiatavad märgid lastel ja noorukitel seoses traumaga:

kordavad pidevalt oma mõtetes toimunud sündmust;
õudusunenäod;
uskumus, et maailm on ebaturvaline;
ärritatavus, viha ja meeleolukõikumised;
vähene keskendumisvõime;
söögiisu või unega seotud häired;
käitumisprobleemid;
närvilisuse tõus kui inimesed tulevad liiga lähedale;
ehmatamine valjude helide peale;
tagasilöögid väikelaste arengus, näiteks klammerdumine kellegi külge, voodimärgamine või pöidla imemine;
raskused magamisel;
teistest inimestest eemaldumine;
alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine teismeeas;
võimetus minna kooli, õppida või mängida sõpradega jne.

Allikas: ChildMindInstitute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

22.03.2022/in Artiklid, Määratlemata /by Kadri Matt

Traumaatilise sündmuse järel võib Sinu toetus ja kindlustunne panna lapsed ennast turvaliselt tundma, aidata neil oma hirmudega ja/või leinaga toime tulla ning taastuda. Järgneva juhendi koostasid psühhiaatrid, psühholoogid ja vaimse tervisega seotud eksperdid, kes on spetsialiseerunud erinevatele kriisiolukordadele. Juhend pakub lihtsaid näpunäiteid selle kohta, mida oodata, mida teha ja millele tähelepanu pöörata. Kui Sina või Sinu lapsed vajavad vaimse tervise spetsialisti abi, küsi kindlasti arstilt või mõnelt teiselt tervishoiuteenuse osutajalt soovitusi, kelle poole pöörduda.

Soovitused laste abistamiseks pärast kokkupuudet traumaga

Paku lapsele turvatunnet. Kõik lapsed, väikelapsest kuni teismelisteni, vajavad positiivset füüsilist kontakti (kaisutamine, kallistamine või lihtsalt rahustav õlapatsutus) turvalise inimesega. See annab neile turvatunde, mis on hirmutava või häiriva sündmuse järel väga oluline. Täpsema info selle kohta, mida teha ja öelda, leiad vanusepõhisest juhendist.

Jää rahulikuks. Lapsed pöörduvad peale traumeerivaid sündmusi kindlustunde saamiseks täiskasvanu poole. Ära räägi oma muredest oma lastega või nende läheduses. Ole teadlik oma hääletoonist, kuna lapsed tunnevad ärevuse väga kiiresti ära.

Säilita olemasolev rutiin. Keset muutusi ja kaost kinnitavad rutiinid lastele, et elu saab jälle korda. Proovi regulaarselt süüa ja magada. Kui Sul ei ole kodu või oled ajutiselt kolinud, tekita uued rutiinid. Oluline on kinni pidada samadest perereeglitest, näiteks hea käitumisetavadest.

Aita lapsel ennast nautida. Julgusta last tegema tegevusi ja mängima koos teistega. Tähelepanu hajutamine on lapsele hea ning annab talle tunde, et kõik on hästi.

Jaga lapsega infot juhtunu kohta. Alati on kõige parem kuulda toimunud sündmuse üksikasju turvaliselt ja usaldusväärselt täiskasvanult. Rääkige lühidalt ja ausalt ning lubage lapsel esitada küsimusi. Ära arva, et laps muretseb samade asjade pärast, mis täiskasvanud.

Vali lapsega rääkimiseks õige aeg. Otsi lapsega vestlemiseks võimalikult loomulik keskkond, et ta saaks ennast avada.

Väldi või piira kokkupuudet uudistega. Eriti oluline on see väikelaste ja kooliealiste laste puhul. Häirivate sündmuste nägemine telekast või uudiste kuulamine raadist võib jätta lapsele mulje, et olukord ei lähegi paremaks. Lapsed, kes usuvad, et halvad sündmused on ajutised, saavad neist ka kiiremini taastuda.

Proovi mõista, et lapsed tulevad toime erineval viisil. Mõned lapsed võivad soovida veeta rohkem aega sõprade ja sugulastega, mõned soovivad rohkem aega veeta üksinda. Anna oma lapsele teada, et on normaalne kogeda erinevaid tundeid nagu näiteks viha, süütunne, kurbus ning väljendada neid erineval viisil. Näiteks, võib inimene tunda kurbust, kuid mitte nutta.

Kuula tähelepanelikult. On oluline mõista, kuidas Sinu laps olukorda suhtub ning mis temas segadust või muret tekitab. Ole mõistev! Anna lapsele teada, et tal on õigus igal ajal öelda, kuidas ta ennast tunneb.

Aita lapsel lõõgastuda tehes hingamisharjutusi. Ärevuse tekkides muutub hingamine pinnapealseks, sügav kõhuhingamine võib aidata lapsel rahuneda. Võid hoida oma lapse suu ees sulge või vatitükki ning paluda tal sellele aeglaselt puhuda välja hingates. Võid öelda lapsele: “Hingame aeglaselt koos sisse kuni ma loen kolmeni ning seejärel hingame koos välja kui ma loen kolmeni.“ Pane pehme mänguasi või padi lapse kõhule kui ta lamab ning palu tal aeglaselt sisse ja välja hingata, samal ajal vaadates, kuidas mänguasi või padi tõuseb ja langeb.

Teadvusta endale, mida Sinu laps tunneb. Kui laps väljendab muret, ära vasta talle „Oh, ära muretse“, sest see võib teda panna piinlikust või kriitikat tundma. Lihtsalt kinnita lapsele seda, mida kuuled: „Jah, ma näen, et sa oled mures.“

Sa võid lapsele vastata „ma ei tea“. Laps vajab kedagi, keda ta saab usaldada, kes kuulaks tema esitatud küsimusi, aktsepteeriks tema tundeid ja oleks tema jaoks olemas. Ära muretse selle üle, et kas Sa teed õigesti- lõppudelõpuks ei ole vastust, mis teeks kõik korda.

Näpunäited, kuidas aidata lastel tervislikult taastuda traumast.

Lapse poolt esitatud küsimused võivad püsida. Kuna toimunud katastroofi tagajärjed võivad pidevalt muutuda, võib laps esitada küsimusi mitmeid kordi. Anna lapsele teada, et oled valmis igal ajal rääkima. Lapsed vajavad aega, et mõista vastuste sisu ning seoses sellega võivad antud vastused tekitada uusi küsimusi.

Julgusta perekondlikke arutelusid seoses lähedase surmaga. Kui perekond saab koos rääkida ja oma kurbust väljendada, on tõenäolisem, et ka lapsed jagavad oma tundeid.

Ära pane lapsele liigselt vastutust. On oluline mitte koormata lapsi ülesannetega üle ega anda neile täiskasvanutele mõeldud ülesandeid, kuna see võib neile stressi tekitada. Selle asemel võiksite lähitulevikus vähendada ootusi seoses majapidamiskohustuste ja koolikohustustega.

Toeta erivajadustega last. Erivajadustega lapsed võivad vajada rohkem aega, tuge ja juhendamist kui teised lapsed. Võimalik, et Sa pead nende jaoks lihtsustama informatsiooni ja kordama öeldut mitmeid kordi. Vajalik on teavet kohandada vastavalt lapsele. Näiteks võib keelepuudega laps mõista paremini teavet läbi visuaalsete materjalide või muude suhtlemisvahendite abil, millega olete harjunud.

Jälgige märke, mis võivad viidata traumale. Esimese kuu jooksul peale katastroofi võib laste jaoks mööduda tavapäraselt. Peale seda nende tuimus kaob ning võivad tekkida sümptomid. Seda eriti lastel, kes on näinud vigastusi või surma, kaotanud lähedase pereliikme, kogenud oma elus varasemaid traumasid või kes ei kohane ära uues kodus.

Tunne ära see hetk, millal Sa peaksid abi otsima. Kuigi ärevus ja muud probleemid võivad kesta kuid, pöördu kohe perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole kui need ei taandu või kui Sinu laps hakkab kuulma hääli, nägema asju, mida pole olemas, muutub paranoiliseks, tekivad paanikahood või tekivad mõtted ennast või teisi inimesi kahjustada.

Hoolitse enda eest. Sa saad oma last kõige paremini aidata kui Sa aitad ennast. Räägi oma muredest sõprade või sugulastega, abi võib olla ka tugirühma moodustamisest. Kui Sa kuulud kusagile gruppi või kogudusse, jätka seal osalemist. Proovi toituda õigesti, juua piisavalt vett, järgida treeningrutiine ja magada piisavalt. Sinu füüsiline tervis kaitseb emotsionaalse haavatavuse eest. Stressi vähendamiseks hinga sügavalt. Kui Sul on tõsine tervisehäire, mis segan Sinu tegevusvõimet, pöördu abi saamiseks arsti või vaimse tervise spetsialisti poole. Tunnista oma abivajadust ja leia see. Tee seda oma lapse huvides!

Artikkel jätkub uuel nädalal vanusepõhiste soovitustega traumaga tegelemiseks.

Allikas: ChildMindInstitute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Kas mu lapsel on aktiivsus-ja tähelepanuhäire või traumajärgne stressihäire?

08.02.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Kui lapsel ilmnevad käitumis- ja tähelepanuprobleemid, arvatakse sageli, et tegemist on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH). Samas võib ka kokkupuude traumaga põhjustada sümptomeid, mis näevad välja nagu ATH. Kui lapsel on ATH valesti diagnoositud, võib jääda trauma tahaplaanile ning ravimata.
ATH diagnoosiga lapsed võivad olla motoorselt rahutud, hajameelsed ja koolitundi segada. Lapsed, kellel on olnud traumaatiline kogemus, korduv kokkupuude vägivallaga või väärkohtlemisega, võivad käituda sarnaselt lastele, kellel on diagnoositud ATH.
Osadel lastel, kes on kokku puutunud vägivallaga või muu häiriva kogemusega, võib välja areneda post-traumajärgne stressihäire (PTSH). On lapsi, kes kogevad kodus või väljaspool kodu korduvaid traumaatilisi sündmusi. Lastel võib olla korraga nii ATH kui ka traumajärgne stressihäire.

Sümptomid, mida tihtipeale aetakse segamini seoses ATH ja PTSH-ga on järgmised:

Ülierutatus. Trauma läbielanud või korduva traumaga kokku puutunud lapsed on ebatavaliselt tundlikud ohu- või ohumärkide suhtes. Kui laps on ohu suhtes valvel, on stressihormoonid tema kehas „liikvel“, mistõttu on tal raske keskenduda ning paigal istuda. Seetõttu võib lapse käitumine tunduda impulsiivse ja hüperaktiivsena.
Traumaatiliste sündmuste uuesti läbi elamine. Lapsed, kes on kokku puutunud traumaga, võivad traumaatilisi sündmusi uuesti vaimselt kogeda ning see võib neid muuta hajameelseks. Hajameelsus, tähelepanematus on teatud tüüpi ATH sümptomiteks. Kui lapsel on pidevad pealetükkivad mõtted seoses traumaatilise sündmusega mis on läbi elatud, on tal raske olla hetkes „kohal“.
Negatiivne suhtumine teistesse inimestesse. Lastel, kes on kogenud traumaatilist sündmust, on kalduvus tajuda inimesi vaenulikena. Nad võivad eeldada, et teistel on nende suhtes negatiivsed kavatsused. See võib panna lapsed käituma impulsiivselt (ATH) või vastandlikult (areneb välja lastel, kellel on diagnoositud ATH). Traumat kogenud lastel võib aktiveeruda „võitle-või-põgene“ süsteem isegi siis kui reaalset ohtu ei ole.
Raskused täidesaatvate funktsioonidega. Nagu ka lastel, kellel on diagnoositud aktiivsus- tähelepanuhäire, esinevad trauma läbi elanud lastel tavaliselt probleemid täidesaatvate funktsioonidega (keskendumine, ülesannete täitmise planeerimine, emotsioonide juhtimine või analüüsimine enne tegutsemist).

Kuidas teha kindlaks, kas lapsel on aktiivsus- tähelepanuhäire või traumajärgne stressihäire?

Esimese sammuna tuleb välja selgitada, kas laps on kogenud traumat ning mõista, kas sümptomid ilmnesid enne või peale seda. Samuti on kasulik teada saada, kas perekonnas on kellelgi varasemalt diagnoositud ATH.
Spetsialist, kes arvestab lapse kõiki sümptomeid, suudab tuvastada ATH-le iseloomuliku käitumise, mis eristab seda traumajärgsest stressihäirest ning vastupidi.
PTSH-ga lastel on sümptomid, mis ei ole ATH-ga kooskõlas. Näiteks kogevad nad häirivaid, pealetükkivaid mõtteid, mis ei ole ATH sümptomid.
Teine PTSH sümptom on traumaatilist kogemust meenutavate asjade vältimine. Näiteks, kas laps väldib kojuminekut, autosse istumist, kooli minemist jne? Eriti kui on teada, millise traumaga laps on kokku puutunud, tuleb kaaluda, kas mõnel käitumismustril esineb mingi komponent, mis laps on endale loonud, et säilitada turvalisus. Selline vältiv käitumine ei tulene ATH-st.

Lastel võivad esineda nii ATH kui ka PTSH korraga, mis raskendab diagnoosimist.

On leitud tõendeid selle kohta, et aktiivsus-tähelepanuhäirega lastel, kellel on mingi häiriv kogemus, on neli korda suurem tõenäosus traumaatilise stressihäire tekkimiseks kui neil, kellel seda ei ole. Neil on tõenäolisemalt ka raskemad trauma sümptomid kui aktiivsus-tähelepanuhäireta lastel.
Uuringud on näidanud, et nii ATH kui ka PTSH on seotud sarnaste ebakorrapärasustega ajutegevuses, mis omakorda võib seletada suurenenud riski. See kõrgenenud risk tähendab, et aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsed vajavad traumaatilise kogemuse korral täiendavat tuge ja tähelepanu ning neid tuleks uurida kindlasti ka PTSH suhtes. Ja ka vastupidi, lapsed, kellel on diagnoositud PTSH, tuleks kontrollida ATH suhtes.

Miks on oluline välistada traumajärgne stressihäire?

Kui traumajärgne stressihäire jääb diagnoosimata ning lapsel ravitakse tähelepanu-aktiivsushäiret stimuleerivate ravimitega, võib ravim suurendada traumaga seotud ärevust, mis omakorda muudab lapsed ülivalvsaks. Kui on teada, et lapsel on nii ATH kui PTSH ning stimulantravi muudab ta ärevamaks, otsustab psühhiaater tõenäoliselt minna üle mittestimuleerivale ravimile.
Eriti oluline on see, et kui traumajärgse stressihäire tunnuseid on valesti mõistetud ning diagnoosiks pandud ATH, ei saa lapsed tuge, mida nad vajavad, et tulle toime kõige tervislikumal viisil toimunud traumaga. Kui lapsed ei saa PTSH-le suunatud ravi, milleks on traumale keskenduv kognitiiv-käitumuslik teraapia, ei parane nende sümptomid. ATH ravi ei aita neil traumat töödelda. See ei aita nende suhteid teistega, kuidas nad näevad maailma, kuidas nad näevad ennast tulevikus. Neil on endiselt raskusi nende mõtete ja tunnetega, mis kaasnevad trauma läbi elamisega.
Lisaks võivad lastel, kellel ei ole tuvastatud traumajärgset stressihäiret, tekkida ka käitumisprobleemid. Kui koolis töötavad spetsialistid ei mõista käitumisprobleemide tõelist põhjust, ei toeta koolikeskkond traumat kogenud lapse paranemist (viskavad tunnist välja, saadavad direktori juurde, helistavad politseisse jne).

Miks jäetakse trauma sageli tähelepanuta?

Kui lapsel on koolis probleeme, võib psühhiaater koostada kiire sümptomite listi ning järeldada, et probleemid on tingitud diagnoosimata tähelepanu- keskendumishäirest. Kui tugineda vaid ATH kontrollnimekirjadele, ilma, et vaataks üldpilti, võib see põhjustada vale diagnoosi. Lapsevanemad ei pruugi näha seost lapse käitumise ja võimaliku trauma vahel- või ei tunne nad ennast mugavalt, rääkides lapse häirivatest kogemustest. Nad ei pruugi anda vabatahtlikult psühhiaatrile teavet kui neilt just otse ei küsita. Spetsialistil võib olla vastumeelne küsida trauma kohta, milleks võib olla koduvägivald, väärkohtlemine ja/või hooletusse jätmine.

Kes on kõige rohkem ohus?

Eriti tähelepanelik tuleb olla valediagnoosimise võimaluse suhtes kogukondades, kus on kõrge vägivalla tase. Kui lapsed puutuvad kokku kogukonna vägivallaga, on ATH diagnoosimise määr kõrgem. Võimalik, et mõnedel neist diagnoosidest puuduvad traumaga seotud tunnused. Lapsed on suuremas ohus ka seal, kus valitseb vaesus, olgu see siis linnas või maal. Seal, kus on vaesust rohkem, esineb ka traumasid sagedamini ning seal on tavapärasest vähem haridusressursse ja õpetajaid. Lapsed sageli ka varjavad traumaatilisi sündmusi, neil puudub verbaalne võimekus nende selgitamiseks või nad ei mõista olukorda sellisena, nagu see on.
Trauma võib juhtuda kõikjal, ükskõik kellega ning tihtipeale kõrvalseisjad seda ei märka. „Sa ei tea, kas kellegi kodus kasutatakse koduvägivalda, sa ei tea, kas laps on sattunud kohutuavasse autoõnnetusse!“ Inimesed peaksid alati mõtlema sellele, mis lapsega juhtus ning mis võis põhjustada tema sellise käitumise. Spetsialistid on arvamusel, et küsimused traumaatiliste sündmuste kohta peaksid olema osa igast vaimse tervise hindamise küsimustikust. Traumaga seotud küsimuste esitamine peaks olema üks osa mistahes diagnostilisest hindamisest. Vaadates depressiooni sümptomeid või ärevuse sümptomeid, kattuvad need ka traumajärgse stressihäire sümptomitega.

Allikas: Caroline Miller, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus.

Kas mu lapse vihahood ja trots on normaalne?

31.01.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Kuidas saada aru, kas emotsionaalsed vihahood või agressioon on eakohane ja iseloomulik lapse eale või mitte?

Enamikel lastel on aeg-ajalt raevuhooge ja emotsionaalseid kriise. Mõnikord võivad nad tormiliselt käituda, kui nad on pettunud või on trotslikud, kui neil palutakse teha midagi, mida nad ei taha teha. Aga kui lapsed teevad neid asju korduvalt või ei suuda oma tujusid tihti kontrollida, võib see olla rohkem kui tüüpiline käitumine.

Mõned märgid, mis viitavad, et emotsionaalsed puhangud ei ole eakohased ning võiks abi ja nõu saamiseks pöörduda spetsialisti poole:

kui lapse raevu- ja emotsionaalse kriisi hood jätkuvad ka pärast iga, kui need on arenguliselt normaalsed (kuni 7-8-aastaseni);
kui lapse käitumine on ohtlik lapsele endale või teistele;
kui lapse käitumine tekitab talle tõsiseid probleeme koolis ja õpetajad teavitavad, et laps on kontrolli alt väljas;
kui lapse käitumise tõttu on ta läbisaamine teiste lastega häiritud, selle tulemusena on ta mängudest ja sünnipäevadest välja jäetud;
kui lapse raevuhood ja trots põhjustavad kodus palju konflikte ja häirivad pereelu;
kui laps on ärritunud, sest ta tunneb, et ta ei suuda oma emotsioone kontrollida, ja see paneb teda ennast halvasti tundma.

Lapse viha mõistmine

Kui lapsel on pidevalt regulaarne emotsionaalne kriisi, on see tavaliselt stressi sümptom. Esimene samm on mõista, mis käivitab lapse käitumise. On palju võimalikke põhjuseid, sealhulgas:

Aktiivsus-tähelepanu häire (ATH). Paljudel ATHga lastel, eriti neil, kes kogevad impulsiivsust ja hüperaktiivsust, on raskusi oma käitumise kontrollimisega. Neil võib olla väga raske järgida juhiseid või minna ühelt tegevuselt teisele ja see muudab nad trotslikuks ja vihaseks. Rohkem kui 50% lastest, kellel on ATH, on ka trotslikud ja emotsionaalsed hood. Nende võimetus keskenduda ja ülesandeid täita võib põhjustada ka raevuhooge, vaidlusi ja võimuvõitlust. See ei tähenda tingimata, et neil on diagnoositud ATH – tegelikult jäetakse ATH mõnikord tähelepanuta lastel, kellel on esinenud tõsist agressiooni, sest seal on mitmeid teisi põhjuseid.
Ärevus. Lastel, kes tunduvad vihased ja trotslikud, on sageli tõsine ja mittetuvastatud ärevus. Kui lapsel on ärevus, eriti kui ta seda varjab, võib tal olla raske toime tulla olukordadega, mis põhjustavad talle stressi. Koolis esitatavad nõudmised võivad lapsele survet avaldada ja ta võib tunda, et ta ei suuda toime tulla. Ärevusttekitavas olukorras võib avalduda lapse “võitle või põgene” instinkt – tal võib olla raevuhooge või ta keeldub midagi tegemast, et vältida tugeva hirmu allikat.
Trauma või tähelepanuta/hooletusse jätmine. Emotsionaalne/vägivaldne eneseväljendus koolis on tingitud traumast, hooletusse jätmisest või kaosest kodus. Lapsed, kes on iseendaga hädas, ei tunne end kodus turvaliselt ja seetõttu võivad käituda koolis agressiivselt. Enim on ohustatud ATHga lapsed, kes on kogenud ka traumat.
Õppimisprobleemid. Kui lapsel on koolis käitumisprobleemid või kodutööde ajal pidevalt keskendumisraskused, on võimalik, et tal on õpihäire. Näiteks kui lapse jaoks on keeruline matemaatika, muudab mitte hakkama saamine teda pettunuks ja ärritab. Selle asemel, et paluda abi, võib laps ülesande katkestada ning leida asendustegevus – ta kaldub kõrvale tegelikust probleemist.
Sensoorne ülitundlikkus. Kui laps on stimulatsiooni suhtes ülitundlik või tundetu, võivad sellised asjad nagu “sügelema ajavad” riided või “liiga palju valgust/müra”, tekitada lapses ebamugavustunnet ja teda häirida. See võib omakorda põhjustada emotsionaalse kriisi, mida kõrvaltvaataja ei pruugi esmapilgul mõista.

Kuidas on võimalik “vihast” last aidata?

Ravimid ei pruugi tingimata parandada trotslikku käitumist või agressiooni, need võivad vähendada ärevuse ja muude häirete sümptomeid ning parandada käitumishäiretega töötamise tingimusi. Olukorra parandamiseks on võtmetähtsusega käitumuslikud lähenemisviisid, mille vanemad ja lapsed töötavad koos välja, et probleemset käitumist ohjeldada.

Põhjuste otsimine. Esimene samm viha juhtimisel on mõista, mis käivitab lapse vihahood.

Vanema järjepidevus. Kui lapse trots ja emotsionaalsed vihahood on tekkinud, mõjutab vanema reageering käitumise kordumise tõenäosust.

Allpool on välja toodud mõned juhised lapse vihahoogudega toimetulekuks:

Ära anna järele. Hoiduge kiusatusest lõpetada oma lapse raevuhoog, andes talle, mida ta soovib hetkel, kui ta plahvatab. Alla andmine õpetab lapsele ainult seda, et raevuhoog töötab.
Jääge rahulikuks ja järjepidevaks. Te olete paremas positsioonis, kus õpetada ja järgida paremaid ja järjepidevamaid käitumismustreid, kui kontrollite oma emotsioone. Karmid või vihased vastused kipuvad lapse agressiooni eskaleerima, olgu see siis verbaalne või füüsiline. Rahulikuks jäädes kujundate ja õpetate oma last ka sellise käitumisega, mida soovite temas näha.
Kiitke positiivset käitumist. Ignoreerige väikest väärkäitumist, sest isegi negatiivne tähelepanu, nagu noomimine või lapse keelamine, võib tema negatiivset käitumist tugevdada. Selle asemel kasutage ohtralt märgistatud kiitust käitumisele, mida soovite julgustada. (Ärge öelge lihtsalt “hea töö”, öelge “tubli, et maha rahunesid”.)
Kasutage järjekindlaid tagajärgi. Teie laps peab teadma, millised on tagajärjed negatiivsele käitumisele, näiteks aja maha võtmine, samuti positiivse käitumise eest, näiteks mõni preemia. Oluline on näidata, et samu tagajärgi järgitakse iga kord.
Oodake, kuni laps on emotsionaalselt maha rahunenud. Ärge rääkige lapsega, kui ta pole emotsionaalselt kättesaadav. Olge tema juures kuni ta rahuneb. Lapsega on võimalik läbirääkimisi pidada, kui vanem ega ka laps ei ole “plahvatusohtlik”.
Kasutage rahunemiseks aeglast ja sügavat hingamist. Ei saa samal ajal olla rahulik ja vihane. Hingamise juures on parim see, et see on alati kättesaadav.

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus.

9 fraasi, mis aitavad väikelastel oma suuri emotsioone väljendada

20.01.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Me kõik vajame aeg-ajalt natuke abi, et oma tundeid sõnadesse panna. Kui su laps kogeb suuri emotsioone, ei pruugi ta nendega toime tulla ning see väljendub lapse käitumises: nutt, karjumine, sõnade sasipundar, endassetõmbumine. Lapse vajaduste mõistmine nõuab palju kannatlikkust ja suhtlemist. Sageli püüavad vanemad lapsi võimalikult kiiresti maha rahustada ning fookus on lapse käitumisel. Palju olulisem on aga aru saada, mis on emotsiooni vallandamise tegelik põhjus.

Vanemad küsivad oma lastelt tihti: “Mis sul viga on?”. Selle asemel võiks kasutada fraasi: “Aita mul mõista, mis juhtus”. Selline lähenemine annab lastele signaali, et neid ei süüdistata milleski ning võimaldab lastel jagada oma mõtteid ja tundeid.
Tähelepanelike ja emotsionaalselt intelligentsete laste kasvatamine algab oma mõtete ja tunnete jagamise oskuse õpetamisest.

Järgmised fraasid aitavad õpetada lastele, kuidas ennast väljendada ja aitavad vältida emotsionaalset kriisi.

1. “Ma näen, et sa oled endast väljas. Sul on lubatud end nii tunda. Ma olen siin, kui sa oled valmis rääkima.”

Selliselt lähenedes saavad lapsed signaali, et neid ei kiirustada tagant oma tunnetega tegelemisel. Andes lapsele teada, et tema emotsioon on märgatud, aitab see lapsel ennast tunda turvalisena ning õpetab, et igasuguste tunnete tundmine ja läbielamine on igati normaalne. Turvatunne aitab lapse emotsionaalsest kriisist välja ja edendab suhtlemist.

2. “Ma tunneksin ka kurbust/viha/trotsi… kui see oleks minuga juhtunud.”

Selline lähenemine kinnitab lapsele, et see, mida ta tunneb, on loogiline ja arusaadav ning ei ole halb. Lapsed peaksid teadma, et nende tunne ei ole vale või nad peaksid mingis olukorras ennast tundma hoopis teisiti, kui nad tegelikult kogevad.

3. “Ma näen, et sul oli …-ga raske, mida me saame teha, et järgmine kord oleks lihtsam?”

Vanematena saame pettumuste korral julgustada lapsi lahendusi leidma. Üks viis, kuidas aidata lastel välja töötada oma strateegiaid pettumustega tegelemiseks on kasutada järgmist lähenemist: tunde tuvastamine; sobiva piiri määratlemine, kuidas seda tunnet väljendad (nt. “On ok nutta, aga me ei löö”); arutelu/ideede kogumine, et julgustada lapsi iseseisvalt lahendusi leidma; koos kõige sobivaima lahenduse leidmine/väljavalimine.

4. “Su sõnad aitavad mul sind paremini mõista.”

Lastel on tihti selliseid kriise, kus pisaraid on rohkem kui sõnu. Selle fraasi kasutamine julgustab lapsi end sõnadega väljendama ning tuletab nendele lastele, kes on kõne-eelsest väikelapse east välja kasvanud, et sõnad võivad olla võimas viis tunnete vabastamiseks ja abi saamiseks. Lastele on oluline anda signaal, et nutmine on ka igati sobiv, kuid me ei saa aidata, kui ei tea, mis toimub. Järjepidevalt julgustades lapsi sõnu kasutama jõuab laps arusaamiseni, et läbi sõnade on tal võime end mõistetavaks teha ning olla kuuldud.

5. “Tundub, et sul on raske leida sõnu, et selgitada, mida sa tunned. Kas on veel mõni viis, kuidas sa saad mulle näidata, mis toimub?

Mõningate laste puhul on neil keeruline emotsioonide virr-varris leida kohe sõnu – sellisel juhul võib olla kasuks, kui paluda lapsel joonistada või kasutada värve, mis esindaksid seda, kuidas ta ennast tunneb. Lapsed ei pea alati kasutama oma sõnu, et neid mõista ja kuulamine ei ole ainus viis, mida vanemad võivad oma laste vajaduste mõistmiseks kasutada. Loominguline väljendus võib olla samuti heaks lahenduseks.

6. “Ma olen su ema/isa…, aga ma ei ela sinu kehas. Mis tunne see on? Mida su aju tunneb?”

Tunded elavad meie kehas. Sellise fraasi kasutamine aitab lastel mõista eneseteadvuse jõudu. Lapsega võib kasutada lausestruktuure nagu “Mu süda tunneb…..” ja “Mu keha tunneb….”. Selline lähenemine aitab õpetada lastele vaimu ja keha omavahelist seost ning aitab lapsevanemal eraldada käitumist lapsest – laps ei ole halb, vaid tema eneseväljenduse viis võib olla ebasobiv.

7. “Mis värvi sa praegu oled?”

Värvide kasutamine aitab nii lapsevanemal kui lapsel tuvastada emotsiooni taset (roheline võib olla rahulik, kollane võib tähendada kontrolli kaotamist, punane kontrolli alt väljumist ning sinine väsimust). Samuti on võimalik lapsega koostöös töötada välja omale sobiv värvisüsteem, määrates värve emotsioonidele nagu kurbus, põnevus, hirm, viha ja häbi.

8. “Hinga sügavalt sisse.”

Isegi täiskasvanud vajavad mõnikord hetke omaette, et end kokku võtta. Selline fraas on lastele kui reset-nupp, õpetades neile, kuidas ületada suurt emotsiooni, et saaks tegeleda emotsiooni põhjustajaga. Sügav hingamine on toimetulekumehhanism, mis töötab igas vanuses – sügavalt sissehingamine ja pikk väljahingamine aitab emotsiooni maandada. Üks viis, kuidas seda teha, on öelda “Nuusuta lilli, puhu küünlad ära”.

9. “Ma lähen kalale……ütle, kas ma sain midagi kätte!”

Kui teil on laps, kes ei taha tunnete kohta midagi öelda, on üheks võimaluseks kasutada järgmist mängu: “Ma lähen kalale. Ma nimetan midagi, mida keegi võib praegu tunda ja sina ütled mulle, kas ma sain midagi kätte.” Vanem võib miimiliselt kujutada õngenööri viskamist ja pakkuda tunnet – “Ma olen vihane, sest ma viskan võrgust mööda, kui ma üritan pihta visata”, siis öelge: “Kas ma sain midagi?”. Kui ei, siis proovige mõnda muud tunnet. Lõpuks saavad vanemad alati oma lapse õigete tunnete jälile.

Ükski neist fraasidest ja strateegiatest ei anna koheseid tulemusi, kuid need kõik võivad olla osa teie ja teie laste vahelisest pidevast vestlusest. Andke oma lastele ruumi ise vastuseid ja lahendusi pakkuda ning nad kasvavad, et mõista, kuidas väljendada oma tundeid ja emotsioone – isegi neid raskemaid.

Allikas: Tomi Akitunde (www.mother.ly), tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus.