Määratlemata - Varajase Kaasamise Keskus

10 lihtsat teadveloleku harjutust toetamaks ATH-ga lapse keskendumisvõimet ja eneseregulatsiooni oskusi

27.09.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Teadveloleku ehk ka meelerahu harjutused (inglise k mindfulness) aitavad ajul rahuneda, parandada keskendumisvõimet ja vähendada hüperaktiivsuse ja impulsiivsuse sümptomeid.

Paljudele, eriti aga aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) lastele, võib meelerahu harjutuste tegemine olla vastumeelne. Selleks, et meditatsioonitehnikaid õigesti rakendada, ei ole nad sageli piisavalt teadlikud enda keha aistingutest, tunnetest ja hingamisest. Lapsevanemad, kelle enda kogemused teadveloleku harjutustega on vähesed, võivad tunda, et ei tea kuidas enda lastega nende tegemist alustada, milliseid harjutusi valida ning kuidas toime tulla erinevate takistustega.

Teadveloleku harjutused on võimalikud ja efektiivsed igas vanuses. Edukuse võti on harjutuste kohandamine lähtudes lapse huvidest ja võimekusest. Tasub hoida avatud meelt ja julgustada last kasutama harjutusi just temale sobival ja meeldival viisil.

Millist kasu toovad teadveloleku harjutused lastele?

Uuringud on näidanud, et igapäevane teadveloleku harjutuste praktiseerimine parandab tähelepanu, tõstab enesehinnangut ja aitab lastel paremini enda emotsioone jälgida. On olemas tõendeid selle kohta, et mindfulnessil põhinev harjutuste tegemine toob kaasa püsivad struktuursed muudatused ajus. Harjutuste tegemine tugevdab neid ajupiirkondi, mis vastutavad tähelepanu, emotsioonide regulatsiooni ja probleemilahendusoskuste eest. Mõned uuringud on leidnud, et regulaarselt teadveloleku harjutusi tegevad lapsed on võrreldes eakaaslastega empaatilisemad.

Kuidas alustada?

Parim ja ka lihtsaim viis teadveloleku harjutustega alustamiseks on julgustada last keskenduma enda hingamisele. Allpool on toodud kaks lapsesõbralikku tehnikat, mis on abiks alustamisel.

Kuuma kakao hingamine. Selle harjutuse tegemiseks paluge, et laps hoiaks enda käsi üleval, nagu hoiaks ta enda näo all kruusi kuuma kakaoga. Paluge lapsel ette kujutada, kuidas ta esmalt tunneb kuuma kakao lõhna. Ta hingab seda sügavalt nina kaudu sisse ning seejärel puhub jahutamiseks sujuvalt üle pinna suu kaudu välja. Laske lapsel seda hingamismustrit ja visualiseerimist korrata minut või paar. Ikka nina kaudu lõhnaga sisse ja suu kadu jahutades tagasi välja. Julgustage last leidma hingates endale sobiv rütm: mitte liiga kiire ja mitte liiga aeglane.

Sellised harjutused aitavad lastel luua positiivseid seoseid ning paremini mõista enda hingamismustreid. Aeglane tahtlik hingamine on see, mis rahustab keha ja aju. Visualiseerimine aga käivitab frontaalsagara ja aitab ATH-ga lastel märgata enda ekslevat tähelepanu.

7/11 hingamine. See tehnika ongi täpselt niisama lihtne, kui kõlab. Laske lapsel 7 sekundit sisse ja 11 sekundit välja hingata. Pärast paari kordust peaks laps märkama, et tema peas olevad mõtted on vaibunud ja ta võib ka füüsiliselt tunda ennast rahulikumana. Kui kasutada 7/11 hingamist 12-15 kordust, siis toimub 4-6 hingetõmmet minutist. On teaduslikult tõestatud, et see soodustab pikaajalist keskendumist.

Veel 8 lihtsat teadveloleku harjutust lastele

Hingamisharjutused on lihtsad ja mitmekülgsed, samuti on need alati meiega kaasas. Kuid mitte kõik lapsed ei võta neid kohe omaks. Kui lapsele ei meeldi klassikalised sisse- ja väljahingamise harjutused, siis võib proovida ka järgnevaid:

1.Tähelepanelik värvimine. Pakkuge lapsele võimalust valida temale meeldiv joonistusvahend (kriidid, pliiatsid, vildikad vms) ja julgustage teda värvides tähelepanelikult jälgima. Suunake last märkama seda, kuidas joonistusvahend paberil liigub, millise tunde see liikudes tekitab. Joonistamist võib proovida nii istudes, aga ka näiteks tagurpidi olles.

2. Labürint. Minge õue ja joonistage maha kõveraid jooni, ämblikuvõrk või lihtsalt suur keeris. Paluge enda lapsel proovida kõndida mööda joont. Sama harjutust saab proovida ka toas kasutades selleks põrandale maalriteibiga raja markeerimist. Harjutus täidab enda eesmärgi siis, kui laps läbib raja aeglaselt kontrollitult ja on keskendunud. Kujutage ette, et rajalt kõrval on kuum laava, kuhu kukkuda ei tohi.

3. Hingamisnupp. Teadveloleku harjutuste üks alustalasid on suurelt ja sügavalt hingamine. Seda saab harjutada määrates lapsega ühiselt hingamisnupp. Valige kodus koos lapsega ükskõik milline ese (ukselink, mänguasi, või ka paberitükk seinal, millele on kirjutatud „hingamisnupp“) ja leppiga omavahel kokku, et kui laps seda eset puudutab, siis teeb ta suure ja sügava hingamise. Näiteks iga kord, kui kodust lahkute, laske lapsel enda rahustamiseks puudutada ukselinki ja hingata. See aitab lapsel hetkeks peatuda ja mõelda. Nii on võimalik rahustav hingamine integreerida lapse igapäevarutiini. Boonusena saate õpetada ärevat last otsima ja kasutama hingamisnuppu enese rahustamiseks.

4. Mina märkan. Tegemist on mänguga „Mina märkan“ (inglise k „I Spy“), kuid sisaldab erinevaid vastuseid, mis aitavad arendada lapse teadlikkust. Tõenäoliselt leiavad lapsed mängu käigus asju, mida nad varem märganud pole. Näiteks võib püüda leida igas vikerkaare värvitoonis objekte või proovida märgata esemeid erinevates tekstuurides (pehme, kõva, torkiv, läikiv) ja erineva kujuga (ruut, ring, kolmnurk).

5. Jooga. Jooga poosid, mis nõuavad tasakaalu (näiteks puu poos) arendavad keskendumist ja enesekontrolli. Tagurpidi poosid aga rahunemist. Erinevate jooga pooside kohta võib leida palju inspiratsiooni internetist.

6. Kudumine. Kudumine õpetab nii keskendumist, enesekontrolli, koordinatsiooni kui ka matemaatikat. Lisaboonusena hõlmab kudumine ka peenmotoorikat. Kui tavaline kudumine tundub lapsele liiga keeruline, siis võib proovida ka heegeldamist või ainult sõrmedega kudumist.

7. Aiatööd. Aiatööde tegemine võib hästi sobida lastele, kes vajavad palju motoorset liikumist. Lapsed, kellel on raske paigal istuda, saavad sageli suurepärast hakkama kaevamisega. Laske neil aias kaevata, rohida ja istutada.

8. Pausi äpp (inglise k „pause app“). Iga asja jaoks on olemas vastav rakendus. Tehnoloogiast üleujutatud maailmas on olemas rakendus ka aja maha võtmiseks. On olemas rakendusi, mis muudavad hingamise ja aeglase liikumise laste jaoks lõbusaks. Laske lapsel kasutada seda minut või paar korraga, et aidata tal keskenduda ja rahuneda.

Allikas: Experts of ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Kuidas trauma ja pikaajaline stress mõjutavad arenevat aju

15.09.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Probleemid töömälu ja täidesaatvate funktsioonidega, emotsiooniregulatsiooni raskused, riskikäitumine ja õpiraskused on tunnuseks nii aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kui ka traumakogemusega lastele ja teismelistele. Teadus ütleb, et kokkupuude traumaatiliste sündmustega ja pikaajaline stress mõjutavad kahtlemata laste aju, kuid sellele viitavad välised märgid on harva ilmsed või kergesti diagnoositavad.
Trauma ja selle mõju teadvustamine laste aju arengule on kriitilise tähtsusega. See aitab märgata ning annab võimaluse paremini toetada lapsi ja noori, kes on traumaatilise kogemuse juures või on paranemise teekonnal.

Mis on trauma?

Trauma on emotsionaalne šokk, mis järgneb ühele stressirohkele sündmusele või nende sündmuste jadale. Traumat võib liigitada erinevalt lähtuvalt selle kestusest ja kordumisest. Kõik traumeerivad kogemused jagavad aga ühte ühist tunnust: need kahjustavad laste stabiilsus ja turvatunnet.

Traumaatilised kogemused võivad olla järgnevad:

koolikiusamine;
füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine;
hooletusse jätmine;
rassism ja diskrimineerimine;
vaesus;
lähedase pereliikme surm;
rasked õnnetused ja vigastused;
lahutus, konfliktid vanemate vahel.

Trauma on kompleksne ja mitmetahuline. Kõik, mis tekitab stressi, pole tingimata aga traumeeriv. Mis on traumeeriv ühe lapse või noore jaoks, pole seda teise jaoks. Näiteks võivad ebasoodsad kogemused mõjutada last, kellel on geneetiline eelsoodumus depressioonile teisiti, kui last kellel eelsoodumus puudub.

Trauma ja ATH

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirel on nüansirikas seos traumaga. Näiteks on ATH-ga lastel suurem tõenäosus traumajärgse stressihäire tekkimiseks. Samuti on aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste arv suurem alla vaesuspiiri elavates perekondades ning see omakorda on seotud traumade tekkimise ja kogemise tõenäosusega.

Kuidas trauma muudab arenevat aju

Limbiline süsteem inimese ajus vastutab ellujäämisfunktsioonide (pulss, vererõhk, hingamine jms) eest. Otsmikusagar ehk frontaalsagar aga kõrgemate funktsioonide eest (otsuste tegemine, probleemilahendus, planeerimine). Need süsteemid arenevad välja erineval ajal. Limbiline süsteem on sünnist sisuliselt muutumatu, otsmikusagar aga areneb aja jooksul edasi.
Terves ajus töötavad need süsteemid sujuvalt koos ja saavad funktsioneerimiseks ja arenemiseks piisavalt „kütust.“ Stressi ja traumaga kokkupuutumisel läheb aju nn ellujäämisrežiimile ning „kütus“ suunatakse eemale aju otsmikusagarast limbilisse süsteemi. Areneva aju otsmikusagar ja selle funktsioonid on just seetõttu stressi ja trauma mõjude suhtes eriti tundlik.

Pikaajaline kokkupuude trauma ja stressiga on seotud ka järgnevaga:

mõju hipokampusele – aju piirkond, mis on seotud mälu ja õppimisega;
hüppeline adrenaliini ja kortisooli kõrge tase, mis ujutab üle aju ja häirib selle pikaajalist arengut;
aju hall- ja valgeaine tasakaalu häirumine, mille tagajärjeks on vigased närvirakkude võrgustikud.

Trauma tagajärjed lastele

Pikaajalise stressi ajal on ajus juhtival kohal ellujäämisrežiim. Selle aju osa töö, mis tegeleb mõtlemise ja planeerimisega on häirunud. Lastel, kes kogevad traumat või pidevat stressi, ilmnevad sageli järgnevad käitumise ilmingud ja raskused:

ärrituvus;
impulsiivsus;
tähelepanematus;
keskendumisraskused;
mitmeosaliste juhiste järgimise raskused;
sotsiaalne eemaldumine, raskused suhetes;
akadeemiline alasooritus.

Kui lapsed kogevad traumat varajases eas, võib selle mõju aju arengule ilmneda alles aastaid hiljem, kui nõudmised akadeemilisele sooritusele ja sotsiaalsetele oskustele suurenevad ning aju funktsioonid ei tule nende täitmisega toime.
Paljud ülal toodud trauma tunnused on omased ka aktiivsus- ja tähelepanuhäirele. ATH-ga lapsed võivad olla traumaatilise stressi mõjude suhtes rohkem tundlikumad.

Laste toetamine pärast stressirohkeid ja traumaatilisi sündmusi

Võimalusi trauma mõjude vähendamiseks ja lapse toimetuleku toetamiseks on mitmeid. Näiteks on üheks võimaluseks kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) ja ka teadveloleku harjutused.
Traumale reageerimise ja selle mõjude vähendamisel mängivad samuti suurt rolli vanemad ja teised lapsega kokku puutuvad täiskasvanud (vanemad õed ja vennad, õpetajad, treenerid ja teised positiivsed eeskujud).

Anna aega ja ruumi. Ärge asuge traumeeriva sündmuse kohta infot küsima. Selle asemel kinnitage lapsele, et olete alati valmis rääkima, kui laps seda soovib. Võite pakkuda alternatiivseid tegevusi nagu filmi vaatamine või ühine jäätise söömine.
Rakendage aktiivset kuulamist. Kui laps asub rääkima enda lugu, siis kuulake teda vahele segamata. Kasutage peegeldavat kuulamist („Kas ma sain õigesti aru, et …“ „Ma kuulen, et sa ütled, et …“). Vältige nõu andmist. See võib lapse täielikult sulguda.
Rääkige võimalikult lihtsalt. Lühendage enda lauseid ning lihtsustage sõnavara. Vältige pikki keerulisi fraase.
Antavad juhised hoidke lühikesed ja lihtsad. Stressis ja ärevatel lastel on keeruline informatsiooni meelde jätta. Tuletage neile leebelt meelde majapidamistöid ja muid kohustusi. Pakkuge enda tuge: „Ma tean, et sul on praegu palju mõtteid, kuid me peame homme kodust lahkuma kell 7.00, et jõuda kooli. Kuidas ma saan sind aidata, et saaksime õigel ajal kodust lahkuda?“
Kasutage visuaalseid abivahendeid. Kasutage hommiku- ja õhturutiinide visualiseerimiseks piltloendit. See aitab vähendada koormust niigi stressis ajule.
Mudeldage eneseregulatsioonioskusi. Laps õpib iseennast reguleerima siis, kui annate talle eeskuju. Julgustage oma last tegema pause selleks, et ennast rahustada ning taastada kontroll aju üle.
Arendage lapse kohanemisvõimet. Aidake lapsel:
- luua suhteid (perekond, sõbrad, huviringid, noortegrupid jne);
- leida võimalusi enesearenguks;
- kujundada positiivset mina-pilti;
- aktsepteerida seda, et muutused ja ebamugavustunne on osa elust;
- liikuda enda eesmärkida suunas tagasilöökidest hoolimata.

Allikas: Cheril Chase, PH.D., ADDitude Magazine. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

10 efektiivset tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

23.08.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Mõnikord võivad tekkida olukorrad, mida on lapsele liiga palju ja see võib nad viia enesekontrolli kaotamiseni ning tekitada nii temas endas kui teistes liigselt stressi. Selleks, et lapsega hea suhe säiliks, tasub teada, kuidas nendes olukordades last edukalt rahustada.

Tasub teada, et enesekontrolli kaotamine erineb “tantrumitest,” ehk olukorrast, kus laps ei saa oma tahtmist ja võtab seetõttu üles jonnituurid. Emotsionaalse plahvatuse hulka võivad kuuluda agressiivne käitumine, destruktiivne käitumine, nutt, karjumine ja lugematu arv muid asju.

Võib tunduda, et enesekontrolli kaotamine ilmub ei kusagilt, kuid pöörates tähelepanu sellele eelnenud sündmustele ja hetkedele, võib märgata, et hoiatusmärgid olid siiski olemas.

Emotsionaalsel plahvatusel võib olla erinevaid põhjuseid:

sensoorne üleküllus;
lapsele korraga liiga paljude nõudmiste esitamine;
emotsionaalsed segadused ja -üleelamised;
valu.

Enesekontrolli kaotamise protsess lapsel.

Ennetamine

Ennetamine on alati parem kui tagajärgedega tegelemine. Selleks, et õppida lapse emotsionaalseid plahvatusi ennetama, on vaja aega. Oluline on luua lapsega usalduslik suhe ning võimalikult hästi õppida tundma tema käitumismustreid.

Edukaks ennetamiseks on vaja:

märgata ja tuvastada varajased hoiatusmärgid;
märgata keskkonnast tulenevaid võimalikke ärritajaid ja neid võimalusel muuta või vältida;
õpetada last sinuga suhtlema enne, kui plahvatus jõuab tekkida.

Parim aega ennetuseks on aeg, kui laps on rahulikus faasis. See on hea aeg kasutada positiivset kinnitamist ja õpetada lapsele toimetulekuoskusi ja erinevaid käitumisstrateegiaid. Laps suudab õppida siis, kui ta on rahulik.

Emotsiooni regulatsioon

Enesekontrolli kaotamise ajal lülitab aju välja otsmikusagara, mis tegeleb mõtlemise, planeerimise ja impulsside kontrollimisega. Sellel asemel aktiveerub ajus ellujäämismehhanism ning tekib võitle-või-põgene reaktsioon.

Kui lapsel tekib emotsionaalne plahvatus, siis põhjuseks on see, et aju on tuvastanud ohu ning käima on läinud nn häiresüsteem. See, mida laps ohuna tajub, võib olla väga erinev sellest, mida peame ohuks meie. Seda eriti autismiga lastel, kes on igasuguse sensoorse sisendi osas tundlikud. Kui lapse tagumine aju on võtnud võimust ja ta on jõudnud plahvatuseni ning aktiveerunud on võitle-või-põgene reaktsioon, on parim jääda rahulikuks ning tagada lapse ohutus seni, kuni tema otsmikusagar taas tööle hakkab.

10 tehnikat, kuidas enesekontrolli kaotanud last rahustada

1. Väldi lapsega arutlemist. Emotsionaalse plahvatuse ajal on lapse eesmine ajuosa (kus toimub mõtlemine ja mis annab võimaluse arutlemiseks) välja lülitatud. Aju on kortisooli (stressihormoon) ja adrenaliiniga üleujutatud, mistõttu pole võimalik ligi pääseda sellele aju osale, mis tegeleb loogilise mõtlemisega. Täiskasvanul võib tekkida kiusatus lapsega arutlema asuda, kuid see muudab olukorra sageli hullemaks. Võite lapsele öelda loogilisi ja õigeid asju, kuid see lihtsalt ei jõua temani. Selle asemel kinnitage lapsele, et tal on turvaline ja tagage talle tema põhivajadused.

2. Eemaldage juba olemasolevad nõudmised ja ärge esitage neid juurde. Kas teate seda tunnet, kui kõike kuhjub korraga liiga palju ja teil on keeruline sellega toime tulla? Ka lapsed tunnevad seda. Kui laps tunneb, et talle esitatakse korraga liiga palju nõudmisi, võib ta kaotada enesekontrolli. Sellistel hetkedel pole abi, kui palute tal lõpetada või teha midagi muud, mis võib olukorra muuta hoopis hullemaks. Pange enda ootused pausile ja keskenduge lapse rahunemise toetamisele.

3. Kinnitage tundeid, kuid mitte tegusid. Isegi kui te ei mõista, miks lapse reaktsioon teatud asjadele või olukordadele on selline, nagu ta on, siis seetõttu lapse häbistamist tema tunnete pärast tasub igal juhul vältida. Kinnitage tema tundeid, aktsepteerige tema mõtteid ning andke talle märku, et olete tema poolel. Sellel hetkel võib lapsele öelda: „On mõistetav, et oled praegu ärritunud“ või „Ka mina tunneksin nii, kui see minuga juhtuks.“ Lapse emotsionaalseks toetamiseks ja suunamiseks võib lisada sõna „sest.“ Näiteks „On mõistetav, et oled ärritunud, sest tahtsid sinist, mitte punast autot ja mõnikord on raske mitte saada seda, mida sa soovid.“

4. Märka kehakeelt ja näoilmeid ning austa lapse isiklikku ruumi. Kui laps on enesekontrolli kaotanud, siis viimane asi, mida soovime on, et laps tajuks meid kui ohtu. Selle vältimiseks on oluline olla teadlik tema isiklikust ruumist, kehakeelest ja näoilmetest. Igal inimesel on enda isikliku ruumi vajadus. Olles kõrgendatud emotsionaalses seisundis, võib laps enese turvaliselt tundmiseks vajada rohkem ruumi kui tavaliselt. Kui püüame last kallistada või teda sülle võtta, võime soovitule tekitada vastupidise efekti ning tekitada hoopis lõksus olemise tunde. Püüdke näida rahulik, hoidke näoilme neutraalne ja kasutage avatud kehakeelt. Ärge kortsutage kulmu ega pange käsi risti või puusa.

5. Ära kunagi karju. Lapse peale karjumine võib koheselt hävitada teie vahelise suhte ja turvatunde. Karjumine muudab teid ähvardavaks ning olukorra lahendamise asemel võib see tekitada veel suurema emotsionaalse plahvatuse. Kui laps karjub või teeb palju lärmi, siis oodake, kuni ta on vaikseks jäänud. Seejärel rääkiga temaga rahulikult ja empaatiliselt.

6. Lasku lapsega ühele tasemele. Kui suhtled väikese lapsega, siis tasub meeles pidada, et olete tema jaoks juba hirmutav, sest füüsiliselt olete palju suurem kui tema. Võimalusel istu koos lapsega või kükita tema tasemele, et teie silmad oleksid ühel kõrgusel.

7. Juhi tähelepanu kõrvale. Olukorra eskaleerumise vältimiseks tasub proovida lapse tähelepanu kõrvale juhtimist. Näiteks anda talle tema lemmikmänguasi, viia ta rahulikku ruumi või juhtida ta tegema rahustavaid tegevusi. Võib tunduda, et selliselt premeerite soovimatut käitumist, kuid tegelikult väldite palju emotsionaalselt kurnavama olukorra tekkimist. Lapse rahunedes on teil võimalik temaga rääkida ja arutleda.

8. Peegelda lapse tundeid ja vajadusi. Mõnikord võib olla keeruline mõista, miks laps enesevalitsuse kaotab. Peegeldamise kasutamine annab lapsele mõista, et te kuulata neid ning võtate nende muresid tõsiselt. Võite näiteks öelda: „Sa ütled, et sa oled vihane, sest sa ei saanud roosat tassi.“

9. Ole hinnanguvaba. Ärge andke lastele hinnanguid nende reaktsioonide pärast. Olenemata olukorrast ja teie mõtetest selle osas, teeb hinnangute andmine olukorra tõenäoliselt hullemaks. Ärge olge lapsega sarkastiline, ärge süüdistage teda tema tunnetes. Ka loengu pidamist tasuks vältida – see ei meeldi kellelegi.

10. Vältige „ei“ ütlemist. „Ei“ on enamiku inimeste jaoks käivitav sõna ning võib juba niigi emotsionaalselt laetud olukorra veelgi keerulisemaks muuta. Muidugi ei tähenda see, et peaksite kõigele „jah“ ütlema, vaid selle asemel pakkuda lahtisemaid vastuseid, nagu „Me saame selleks aja planeerida“ või „Sellest saame rääkida siis, kui kõik on rahulikud.“

Allikas: Olivia Sheppard, The Sunshine Room. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Teismeliste viha – kuidas sellega hakkama saada?

28.06.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Stereotüüpsete silmi pööritavate, uksi paugutavate mässumeelsete noorukitega toimetulemine on lapsevanemate jaoks kõike muud kui naljakas. Emotsionaalsed puhangud, ettearvamatud meeleolumuutused ja sagedased võitlused kõige üle, võivad vanematele jätta tunde, et nad kõnniksid kui munakoortel.

Teismelistel on praegu palju põhjuseid olla vihane. Pandeemia on põhjustanud frustratsiooni kõigis. Ei käidud koolis, ei saadud kokku sõpradega, ära jäid ka peod ja kohtingud. Oli lõputu aeg, mis veedeti koduses keskkonnas perega ja/või ekraanides. Noortes tekitas see palju erinevad hirme ning ebakindlust tuleviku ees.

On normaalne olla vihane

Psühholoogid ütlevad, et viha ei pruugi olla halb. Viha on oluline osa meie emotsionaalsest elust. Samas kui oma emotsioone on keeruline reguleerida (karjumine, kaklemine, ebasõbralik olemine), võivad tagajärjed olla hävitavad ja häirivad.

Vanemad ei tohiks näha teismeliste viha kui midagi, mida peab hajutama või ületama, vaid kui inimeseks olemise normaalset osa. Lapsevanema ülesanne on aidata lapsel mõista, et viha on normaalne. Viha võib olla motiveeriv kui see sunnib püüdlema sotsiaalsete muutuste poole. Vihane olemine ei tähenda, et lapsel on midagi valesti, see tähendab, et ta peab leidma viisi nende tunnetega toimetulemiseks. Eesmärk ei tohi olla takistada teismelisi viha tundmast, vaid aidata neil leida turvalisemaid, vähem kahjulikke, võibolla ka produktiivsemaid viise selle väljendamiseks.

Tervislike viiside leidmine, kuidas väljendada ja töödelda oma viha, võib olla keeruline isegi kõige küpsematele täiskasvanutele. Kuigi välimuse järgi võivad teismelised tunduda kui täiskasvanud (seda ka ise väites), siis nende aju ja keha veel arenevad. Probleemide lahendamise ja impulsside kontrollimisega seotud prefrontaalne ajukoor on aju osa, mis areneb täielikult välja alles kahekümnendate keskpaigas või lõpus. Noorukite keha on täis hormoone nagu östrogeen ja testosteroon, mis võivad oluliselt mõjutada nende meeleolu. Kui teismelised teevad impulsiivselt otsuseid või reageerivad väikestele provokatsioonidele, tasub meeles pidada, et nad on bioloogiliselt vähemvõimelised valdavate tunnetega (nt. viha) hakkama saama kui täiskasvanud.

Viha lahti kodeerimine

Väga oluline on aidata lastel õppida rääkima sellest, mis nende viha põhjustab. Mõned teismeliste „nõmedused“ on nende arengu etapile sobivad, olles eesmärgiga ennast vanematest eraldada (Kas sulle meeldib see? Ma vihkan seda!).

Viha võib tekitada tõsiseid probleeme. Ärrituvus, meeleolukõikumine ja erinevad vihapuhangud võivad olla ärevuse ja/või depressiooni sümptomid. Kui on traumakogemus või mingi muu negatiivne kogemus, võivad ilmneda meeleolukõikumised ja vihapursked. Probleemid koolis, probleemid sõprade ja suhetega, võivad maskeeruda vihaks, eriti kui lastel puuduvad oskused oma tunnete väljendamiseks. Mida siis peaks tegema?

Ulata lapsele käsi

Kui Sa märkad, et Sinu teismeline väljendab tavapärasest rohkem viha või on rohkem ärritunud, ära hoia end eemale. Anna talle teada, et oled märganud, et midagi on valesti ning paku talle võimalust endaga vestelda kui ta on selleks valmis. „Ma näen, et Sa oled ärritunud. Ma tõesti soovin sind aidata. Kas me võiksime omavahel rääkida?“ Kui Sinu laps väljendab vastumeelsust, astu samm tagasi ja anna lapsele aega. Selle asemel ütle lapsele midagi sellist: „Ma näen, et Sa oled praegu vihane ja tundub, et Sa ei soovi minuga hetkel rääkida. Ma olen teises toas kui Sa oled valmis.“

Kinnita ja näita üles austust kui Sinu laps on valmis rääkima. Anna talle teada, et võtad tema tundeid tõsiselt. Meie emotsioonid on suhtlusvahendid. Need annavad teistele teada, mida me tunneme ja aitavad meil oma vajadusi rahuldada. Teismeliste probleemid võivad täiskasvanutele tunduda rumalad või isegi dramaatilised, kuid Sinu lapse jaoks on need tunded tõelised ja valusad. Kui Sinu laps väljendab mingil põhjusel vihatunnet, ole ettevaatlik, et Sa seda ei pisendaks ega tähelepanuta jätaks. Selle asemel teadvusta lapse tunnet- „see tundub nii vihale ajav“- ning anna endast parim, et esitada küsimusi ja kuulata ilma hinnanguid andmata või proovimata probleemi „lahendada“.

Samuti võib Sul olla raske mitte tunda pettumust kui Sinu teismelise viha on suunatud Sinule. Isegi siis kui lapsel on väga raske, loodab ta ikkagi, et Sina oled rahulikum ja annad talle teada, et see, kuidas ta end tunneb, on Sinu jaoks oluline. Kui Sa võtad hetke oma emotsionaalse kogemuse tunnistamiseks, võib see aidata olukorda leevendada. Raske on vihaseks jääda kui keegi tõesti siiralt ütleb:“ Ma saan aru, mida Sa tunned. Olen siin, et aidata.“

Kontrolli ennast

Olgem reaalsed! Raske on olla parim versioon endast kui Sa oled surve all. Kellelegi ei meeldi kui tema peale karjutakse või tema ees uksi paugutatakse. Lapsevanemad on ainult inimesed ning teismelised võivad olla raevukad. On normaalne, et tunned pettumust, segadust või viha. Lapsed ootavad (jah, isegi teismelised) lapsevanematelt vihjeid, kuidas nad peaksid käituma. Lapsevanemaks olemise korral on oluline näidata vihaga toimetulemist oma käitumisega, mitte sõnadega.

Vanematel on sageli raske saavutada kontrolli oma emotsioonide üle, samal ajal kui nad püüavad lapse vihaga toime tulla. See ei tähenda, et lapsevanemad ei saaks või ei tohiks vihastuda. See tähendab, et see, kuidas Sa tuled toime oma emotsioonide kontrollimisega vihastudes, on suur osa Sinu saadetud sõnumist oma lapsele.

Enda käitumise jälgimine on tõhusa reageerimise võtmeks, eriti kui tunned pettumust. Ole teadlik oma kehakeelest ja hääletoonist. See, kuidas Sa asju ütled, võib olla sama oluline kui see, mida Sa ütled. Näiteks „Mul on kahju, et tunned end nii pettunult“ kõlab paberil hästi, kuid kui Sa ütled seda läbi hammaste, ei reageeri Sinu laps sellele hästi. Harjuta kohal olemist, hingates sügavalt sisse lugedes kümneni või minnes jalutama.

Tee paus

Võib tunduda ahvatlev tüli jätkata, kuid seda ei tohiks teha, olles vihane. Selle asemel tee paus, kuni mõlemad olete maha rahunenud. Ütle lapsele selgesõnaliselt, miks Sa otsustasid vestlust mitte jätkata. Näiteks: „Tead, ma tõesti tahan sellest Sinuga rääkida, kuid olen liiga pahane praegu. Võtame mõlemad veidi aja maha ja jätkame vestlust kui tunneme ennast mõlemad rahulikumalt.“

Jätka lapsega vestlust kui te tunnete end mõlemad vähem ärritunult. Sellise käitumisega näitad Sa oma teismelisele, kuidas on õigem toimida.

Millal peaks abi otsima?

Viha, pettumus, ärritunud olek ja isegi raev on kõik inimeseks olemise normaalne osa. Teismelistel on tugevad tunded, kuid kui vihal on nende elule liiga suur ja negatiivne mõju, on aeg otsida abi. Igal korral kui esineb järjepidev vägivald kellegi suunas, mida ei ole teismelisel võimalik kontrollida, tuleks pöörduda spetsialisti poole. Viha, mis näib tulevat ei kusagilt või on järjepidevalt püsiv, sõltumata sellest, mis toimub, võib olla märk millestki tõsisemast.

Iga inimese lävi on erinev, kuid kui lapse viha mõjutab tema tegevusvõimet või mõjutab olulisel määral perekonna omavahelisi suhteid ja on võimalus, et laps teeb teistele või endale viga, on aeg otsida psühholoogilist abi.

Märka head

Arstid ja teised spetsialistid paluvad lapsevanematel meeles pidada, et möödunud aasta on olnud teismelistele (ja kõigile teistele) ebatavaliselt raske ning inimeste võime tulla toime stressiga on erinev. Peame harjutama aktsepteerimist. On väga oluline, et lapsevanemad mõistaksid, et kuigi see tihtipeale ei paista välja nii, siis meie lapsed üritavad. Kuigi nad võivad plahvatada, on see seotud rohkem nende aju arenguga ja võimega kontrollida enda emotsioone.

Lapsevanematel võib olla lihtne keskenduda halbadele ja ebameeldivatele olukordadele ning unustada häid/ilusaid hetki. Tuleb meeles pidada, et me kõik anname endast parima, arvestades praegust olukorda ning omandatud oskusi.

Kui otsid võimalusi, kuidas anda lapsele ruumi ning säilitada temaga häid suhteid, tunnusta teda ja naudi hetki, mil olete koos. See lähendab teid ning aitab koos ületada ka kõige keerulisemad olukorrad.

Allikas: Rae Jacobson, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Sensoorse informatsiooni töötlemise raskused

07.06.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Siit artiklist saad teada:

Mis on sensoorse informatsiooni töötlemise raskused?
Millised käitumisprobleemid võivad olla tulenenud just sensoorsetest häiretest?
Kuidas võivad sensoorse info töötlemise probleemid olla seotud erinevate vaimse tervise probleemidega?

Sensoorse informatsiooni töötlemise häire võib esimest korda lapsevanematele märgatavaks saada siis, kui laps on alles 1-3-aasta vanune. Lastel võib esineda ülitundlikust helide ja valguse suhtes, nad võivad kurta, et nende jalanõud on liiga kitsad või riided neid liialt ärritavad. Ka lapse üld- ja peenmotoorne kohmakus võib olla üks esimestest indikaatoritest.

Suurem mure võib lapsevanematel tekkida siis, kui lapse käitumine muutub äärmuslikumaks:

laps hakkab nutma, kui tema nägu saab märjaks;
riidesse panemisel võib lapsel tekkida ootamatu jonnihoog;
lapse valulävi on ebatavaliselt kõrge või madal;
laps hakkab suhu panema söödamatuid asju (nt kivid, värvid).

Need ja ka muud ebatüüpilised käitumisviisid võivad viidata, et lapsel on raskusi sensoorse info töötlemisega. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus närvisüsteem ei tule toime meeltelt pärineva info tavapärase integreerimisega. Lapse jaoks on see olukord segadust tekitav ning võib päädida väliselt ebasobiva ja täiskasvanu jaoks mõistmatu käitumisega. Tegemist võib olla sensoorse integratsiooni häirega. Tasub tähele panna, et meditsiinilises mõttes ei ole tegemist eraldi diagnoosiga. Esmakordselt tutvustas seda ideed tegevusterapeut A. Jean Ayres 1970ndatel. Tema sõnul ei suuda mõnede inimeste ajud teha seda, mida enamik meist peab iseenesestmõistetavaks. Tekib korrelatsioon informatsiooni töötlemise probleemide ja lapse negatiivse käitumise vahel.

Sensoorse info töötlemise probleeme peetakse peamiselt autismi sümptomiks, sest enamikul autismiga lastel ja täiskasvanutel on sellega raskusi. Küll aga võib neid probleeme esineda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), obsessiiv-kompulsiivse või ka muude arenguhäiretega inimestel. Sensoorse info töötlemise raskused võivad esineda ka eraldiseisva häirena. Lapsed, noored ja täiskasvanud, kellel esineb probleeme sensoorse info töötlusega võivad olla kas ülitundlikud või alatundlikud. Alatundlikud lapsed vajavad rohkem sensoorseid stimulatsioone. Neile meeldib palju liikuda ning nad võivad olla ka veidi kohmakad. Ülitundlikud lapsed seevastu väldivad tugevaid stimulatsioone.

Ootamatud meeleolumuutused ja jonnihood

Reaktsiooniks keskkonnamuutustele, võib lapsel esineda radikaalne, seletamatu nihe tema käitumises. Näiteks võib esimese klassi õpilane edukalt toimida rahulikus keskkonnas koos rahuliku täiskasvanuga. Kuid kui see sama laps viia visuaalselt ja auditiivselt ülekoormatud keskkonda, näiteks toidupoodi, siis võib see esile kutsuda ootamatu raevuhoo, mis on ehmatuseks nii lapsele endale kui ka tema vanemale. Sellised jonnihood on väga intensiivsed ja pikad ning neid peatada on peaaegu võimatu.

Võitle-või-põgene reaktsioon

Lisaks jonnihoogudele võib laps reageerida ka põgenemisega. Kui olukord on lapse jaoks sensoorselt koormav, siis võib ta ootamatult põgeneda ning seejuures ei paista olevat lapsele reaalset ohtu. Niisamuti võib laps põgeneda hoopis keskkonna suunas, mis tema närvisüsteemile rahustavamalt mõjub. Sensoorse ülekoormuse korral võib laps põgenemise asemel reageerida ka võitlemisega ning muutuda agressiivseks.

Mis on sensoorse info töötlemise raskused?

Lisaks meile tavapärasele viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine) on sensoorse integratsiooni teooria rajaja A. Jean Ayres välja toonud veel kaks meelt. Nendest üks on propriotseptiivne (nn süvatundlikus) ja teine vestibulaarne ehk tasakaalu süsteem.

Propriotseptiivne süsteem aitab inimesel tajuda ja juhtida tema keha ning annab ajule märku, kus tema keha teiste objektide suhtes paikneb. Lapsed, kes on alatundlikud ihkavad saada sisendit, nad armastavad hüppamist ja muid aktiivseid tegevusi, neil meeldib surve kehale, nagu näiteks tugevad kallistused. Kui lapsed on ülitundlikud, siis võib neil esineda raskusi enda keha paiknemisel teiste objektide suhtes, nad võivad komistada asjade otsa ning näida kohmakana.

Vestibulaarne süsteem annab ajule infot keha liikumise ja peaasendi kohta. Need on olulised elemendid tasakaalu ja koordinatsiooni toimimiseks. Alatundlikud lapsed on seetõttu pidevas liikumises, nad ihkavad kiiret ja intensiivset liikumist, neile meeldib, kui neid õhku visatakse ning nad naudivad hüppamist mööblil ja batuudil. Ülitundlikud lapsed seevastu võivad karta tegevusi, mis nõuavad tasakaalu, ronimist ja muid aktiivseid tegevusi.

Valesti tõlgendatud käitumine

Teatud aistingute suhtes ülitundlike lapsi võib sageli lahterdada ekslikult erinevate siltidega. Nad võivad näida murelikud, ärevad, isegi vihased või hirmunud. Need lapsed võivad meile näida kohmakad, sest nende aju ei tule toime liigutuste planeerimise ja koordineerimisega, kuid tegelikult ei tule närvisüsteem lihtsalt tema enda kehasiseste stiimulite tõlgendamisega toime. Need lapsed võivad meile tunduda ka liialt impulsiivsed, kuid tegelikult võib neil esineda sensoorse info töötlemise probleem. Nad muutuvad ärevaks, kui nad on ülestimuleeritud, nende täidesaatvad funktsioonid ajus (pidurdusprotsessid) ei toimi ja nad asuvad toimetulekumehhanismina võitlema või põgenema.

Meie ülesanne on siin neid mõista, mitte sildistada.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Kui sul on raskuseid oma lapse käitumise mõistmisega, võta julgelt ühendust spetsialistiga. Ära jää oma mures üksi!

Probleemse käitumise juhtimine koduses keskkonnas

18.05.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Suurimad väljakutsed, millega lapsevanemad silmitsi seisavad on lapse trotsliku käitumise juhtimine. Olenemata sellest, kas laps keeldub jalanõusid jalga panemast või esinevad jonnihood, võid avastada, et oled hädas tõhusa reageerimisviisi leidmisel.

Vanemad, kes kasutavad lastega suheldes käitumist reguleerivaid tehnikaid, toetavad last probleemide lahendamisel ning enda käitumise kontrollimisel.

Kuidas toetada lapse käitumist koduses keskkonnas?

Probleemse käitumise mõistmiseks pead mõtleme sellele, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Igal käitumisel on kolm olulist aspekti:

Eelnev olukord: eelnevad tegurid, mis muudavad käitumise esinemise enam-vähem tõenäoliseks. Nende tegurite kohta öeldakse ka „vallandajad“. Õppimine ja nende vallandajatega kokkupuutumise vähendamine on väga hea vahend väärkäitumise ennetamisel.
Käitumine: need on konkreetsed tegevused, mida Sina üritad last julgustades tegema või mitte tegema.
Tagajärjed: tegevus, mis järgneb loomulikult või loogiliselt konkreetsele käitumisviisile. Tagajärjed, kas positiivsed või negatiivsed, mõjutavad käitumise kordumise tõenäosust. Mida vahetum on tagajärg, seda tõenäolisem on käitumise kordumine.

Tee kindlaks käitumismustrid

Esimene samm hea käitumise saavutamiseks on kindlaks teha käitumise algpõhjused. Soovitud käitumine peaks olema konkreetne (kõigil peab olema selge, mida neilt oodatakse), jälgitav ja mõõdetav (kõigil peab olema võimalus kokku leppida, kas käitumine toimus või mitte). Näide halvasti määratletud käitumisest on „olid hea/tubli“ või „käitusid halvasti“. Täpselt määratletud käitumine oleks mööda tuba ringi jooksmine (halb) või õigel ajal kodutööde alustamine (hea).

Olukorrad, mida vältida!

Eeldamine, et ootusi mõistetakse: ära eelda, et lapsed teavad, mida neilt oodatakse. Sõnasta see! Nõudmised muutuvad olenevalt olukorrale ning kui laps ei ole kindel, mida ta peaks tegema, käitub ta tõenäoliselt vastupidiselt Sinu soovitule.

Lapsele eemalt korralduste jagamine: räägi lapsele olulised juhised silmast silma. Kaugusest hõigatud asju mäletatakse ja mõistetakse vähem.

Üleminek ilma hoiatamata: üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad olla lastele rasked, eriti kui nad teevad tegevust, mida nad naudivad. Ette hoiatamine annab lapsele võimaluse leida tema jaoks hea tegevuse peatuspaik ning muudab ülemineku vähem koormavaks.

Kiirküsimuste esitamine või liigsete juhiste jagamine: esitades lapsele liiga palju küsimusi või andes liiga palju juhiseid korraga, väheneb võimalus, et laps Sind kuulab, Sulle vastab või suudab neid juhiseid meelde jätta ja täita.

Järgnevalt on toodud välja mõned meetodid, mis võivad toetada soovitud käitumise esinemist:

Ole olukorrast teadlik: arvesta ja halda keskkonna- ja emotsionaalseid tegureid nagu nälg, väsimus, ärevus või tähelepanu hajumine, kuna need tegurid võivad muuta lapsel oma käitumise kontrollimise raskeks.
Kohanda keskkonda: näiteks kui lapsel on aeg teha kodutööd, eemalda kõik segavad tegurid. Pane ära nutiseadmed ja mänguasjad, loo lapsele organiseeritud töökeskkond ja luba lapsel teha ka kindlasti pause.
Väljenda enda ootusi lapsele: Sa saad lapse paremini endaga koostööd tegema kui nii Sinul kui lapsel on ootused selged. Istu lapsega maha ja esita oma soovid suuliselt ja väikelapse jaoks pildiga. Pane ülesande või tegevuse jaoks pilt lapse silmade kõrgusele. Ole veendunud, et laps Sind sellel hetkel kuulab. Isegi kui ta peaks teadma, mida temalt oodatakse, aitab ootuste selgitamine ülesande alguses ära hoida arusaamatusi.
Kasuta ühelt tegevuselt teisele minemiseks ette teatamist: pane rõhk sellele kui palju on jäänud praeguse tegevuse lõpuni: sul on jäänud 10 minutit, sul on jäänud 5 minutit ja siis 2 minutit (enne viimast aja ütlemist anna lapsele info ka järgmise tegevuse kohta). Väga oluline on, et selline üleminek kindlasti ka toimuks kokkulepitud ajal. Vajadusel kasuta kella või taimerit, mis annab lapsele märku kui on õige aeg tegevus lõpetada, et suurendada lapse iseseisvust (pane koos lapsega telefonile või äratuskellale märguanne).
Lase lapsel teha ise valikuid: kui laps kasvab, on oluline, et ta saaks oma ajakava osas kaasa rääkida. Andes lapsele konkreetsed valikud „kas soovid duši all käia enne või pärast õhtusööki?“- võib see aidata tal tunda end jõulisena ja julgustada teda ennast paremini reguleerima.

Tõhusate tagajärgede loomine

Kõik tagajärjed ei ole võrdsed. Mõni neist pakub suurepärast viisi struktuuri loomiseks ning aitab lapsel mõista erinevusi vastuvõetava ja mitte vastuvõetava käitumise vahel. Samas kui teised tagajärjed võivad teha rohkem kahju kui kasu. Lapsevanem saab toetada lapse positiivse käitumise kujunemist, kui tal on hea arusaam sellest, kuidas tagajärgi arukalt ja järjepidevalt kasutada.

Tagajärjed, mida vältida

Negatiivse tähelapanu jagamine lapsele: lapsed hindavad kõrgelt oma elus oluliste täiskasvanute tähelepanu. Lapse jaoks on igasugune tähelepanu, nii positiivne kui negatiivne, parem kui mitte midagi. Negatiivne tähelepanu, nagu hääle tõstmine või löömine, suurendab aja jooksul lapse ebasobivat käitumist. Reageerides lapse käitumisele teda kritiseerides, mõjutab see negatiivselt tema enesehinnangut.
Hilinenud tagajärjed: kõige tõhusam on tagajärg siis kui see on kohene. Iga minut, mis möödub peale ebasobivat käitumist, on tõenäosus väiksem, et Sinu laps seostab oma käitumist selle tagajärjega. Hilisem tagajärg võib muutuda karistamiseks vaid karistamise pärast ning tõenäoliselt ei muuda tegelikku käitumist.
Liiga „karmid“ tagajärjed: lapsevanemad on aegajalt oma lastes pettunud. Mõnikord võivad nad olla nii pettunud, et reageerivad üle. Liiga karm tagajärg võib olla lapsele laastav ning ta võib loobuda isegi proovimast soovitult käituda.
Positiivsed tagajärjed: kui laps koperdab jalanõude jalga panemisel või klotside korjamisel, väljendades pahameelt, ei tohi Sina seda tema eest siiski ära teha. Lapse eest ära tegemine suurendab tõenäosust, et ka järgmisel korral ta seda ise ei tee.

Tõhusad tagajärjed

Kui soovid julgustada positiivse käitumise kordumist, on kõige tõhusam positiivse tähelepanu jagamine lapsele.

Positiivne tähelepanu positiivsele käitumisele. Kui Sa tunnustad oma last positiivselt selle eest, et ta on hästi käitunud, toetab see sarnase käitumise kordumist. Positiivse tähelepanu jagamine lapsele tõstab omavahelise suhte kvaliteeti, lapse enesehinnangut ja mõjub hästi kõikidele asjaosalistele. Lapse tunnustamine tema julge käitumise eest võib aidata tal leevendada ärevusetunnet ja aidata paremini aru saada juhistest ja piirangutest.

Aktiivne ignoreerimine. Seda võib kasutada AINULT väiksemate väärkäitumiste korral, kuid MITTE agressiooni ega häiriva käitumise korral. Aktiivne ignoreerimine hõlmab endas tahtlikult lapsele tähelepanu mitte andmises. Kui laps hakkab ebasobivalt käituma, ootad Sina kuni positiivne käitumine taastub/jätkub. Kui soovitud käitumine jätkub, tuleb koheselt pöörata lapsele positiivselt tähelepanu. Seda tehes õpetad oma lapsele, milline käitumine õige.

Preemiad. Preemia on võimalus anda lapsele positiivset tagasisidet soovitud käitumise kohta. Preemia on midagi, mille laps teenib, saades tunnustust millegi eest, mida ta teeb õigesti. Kui laps saab valida erinevate asjade vahel (lisaaeg iPadis, maiuspala vms), on preemia tema jaoks tõhus motivaator. Andes lapsele valikuvõimalused, ei kaota preemia aja jooksul oma võlu. Preemiad peaksid olema seotud konkreetse käitumisega ning neid tuleks pakkuda järjepidevalt.

„Aeg maha“. „Aeg maha“ meetod on üks tõhusamaid meetodeid, mida lapsevanemana saad kasutada, samas ka üks raskemini teostatavaid tagajärgi. Siin on juhend tõhusate „aeg maha“ strateegiate kohta.

Väljenda end selgelt: tee kindlaks, millise käitumise korral mõjub „aeg maha“ meetod. Kui laps käitub mitte soovitult, veendu, et Sinu reageerimisaeg oleks lühike ja järgneks kohe negatiivsele käitumisele.
Ole järjekindel: suvalisel ajal kasutades „aeg maha“ võtet õõnestad süsteemi, mis muudab tagajärgede mõistmise lapse jaoks keeruliseks.
Pane paika reeglid ning järgi neid: „aeg maha“ võtet kasutades ei tohiks lapsega rääkida enne kui see aeg on läbi. Aeg peaks lõppema vaid siis kui laps on rahunenud, et ta õpiks aja lõppemist soovitud käitumisega seostama.
Ülesande juurde tagasi pöördumine: kui Sa kasutasid „aeg maha“ meetodit ülesande mitte täitmise tõttu, tuleks kindlasti peale selle lõppemist anda lapsele konkreetne juhend algülesanne ära täita. Nii ei hakka lapsed „aeg maha“ meetodit kasutama põgenemisstrateegiana, et ei peaks korraldusi täitma.

Liina Lokko kommentaar: „Aeg maha“ võte võib osutuda väga suureks väljakutsete põhjustajaks kui seda teha teadmatusest valesti. Täiesti iganenud on lähenemine, kus laps jäetakse üksi oma tegude üle järele mõtlema. Juhul kui arvate, et see meetod on teie peres parim lahendus, siis tasub meeles pidada, et aeg maha võttel on oma seos nii vanuse kui ajaga – neljaastasele antakse rahunemiseks maksimaalselt 4, viiesele 5 minutit. Ise peaksite olema lähedal, et vajadusel lapsele toeks olla ja mõnikord ka ise samal ajal rahuneda, igal juhul kasutage aja mõõtmiseks kella. Rahuneda aitab kõva häälega sekundite lugemine, kellaseieri jälgimine, liivakella langemise jälgimine jms.

Erivajadusega või kiindumussuhte häirega lastele ei soovitata aeg maha võtet. Neile tuleb rahunemiseks anda selge ülesanne või tegevus, mis õpetab emotsioone ja keha kontrollima. Selleks sobib hästi liiva, ubade, herneste ja teiste selliste materjalide tõstmine ühest purgist teise, voolava veel all käte pesemine, esemete sorteerimine, legodega ehitamine jne.

Kõigi laste puhul võiks esimene eesmärk olla, et laps õpib märkama, et käitumine ei olnud sobilik ning et ta suudaks ebasobiva tegevuse asendada rahustava tegevusega. Alguses täiskasvanu suunamisel, hiljem teeb ta vastavalt arengutasemele seda juba ise.

Aeg maha võte ei tohiks kunagi muutuda karistuseks.

Kui Sa kasutad koduses keskkonnas käitumise reguleerimiseks kindlaid meetodeid, muutub sealne õhkkond rahulikumaks.

Allikas: Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Kuidas aidata lapsel minna üle ühelt tegevuselt teisele?

26.04.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Jätk artiklile: “Miks on lastel keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele?”

Paljudel lastel on keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele ning sagedasti kutsub üleminek esile erinevaid reaktsioone (jonni- ja vihahood, venitamine jne). On erinevaid viise, kuidas lapsevanem saab lihtsustada üleminekuid ühelt tegevuselt teisele ning vältida probleemset käitumist. Iga laps on erinev ning iga lapse jaoks toimib oma nipp – võib minna aega enne, kui leiate oma lapse jaoks kõige sobivamad nipid.

Järgnevad nõuanded on kasulikud kõikidele lastele, kuid ATH diagnoosi, ärevuse, autismi või sensoorse töötlemise häirega laste jaoks eriti kasulikud ning võivad aidata teha vahet heal päeval ja halval päeval. Aja jooksul jõuate eduni.

Rutiinid

Kui laps „ei taha“ üleminekuid, sest talle meeldib järjepidevus, rutiin ja struktuur, siis tulebki alustada erinevate rutiinide ja struktuuride loomisega. Iga päev toimuvatel üleminekutel (näiteks telefoni väljalülitamine voodisse minekuks) võib järjepidevate rutiinsete tegevuste kasutamisel olla suur mõju. Näiteks võib tunduda, et magamamineku rutiin (hambapesu, unejutt, voodisse minek) on mõeldud väikelastele, kuid õhtuse rutiini olemasolu võib olla rahustav ja kasulik ka vanematele lastele (ja ka täiskasvanutele).

Päevakava ja aeg

Laste jaoks on oluline teada, mis päeva jooksul juhtuma hakkab ja mida neilt oodatakse. Soovituslik on hommikul päevakava koos läbi arutada. Ühelt tegevuselt üleminekuks teisele kasuta kella ja aja ütlemist. Enne igat järgmist tegevust anna lapsele teada, kui palju on tal aega poolelioleva tegevuse lõpetamiseks (nt. hommikusöögi lõpetamiseks on aega 20 minutit, siis 10 minutit ja siis 5 minuti pärast hakkame kooli minema). See võimaldab lapsel järgmiseks sündmuseks/tegevuseks valmis olla.

Teemaga seostuvad meie blogis mitmed põhjalikuma sisuga artiklid. Jagame teile viiteid.

Näiteks päevakava loomise kohta loe pikemalt siit: „Miks vajavad lapsed rutiini ja kuidas luua päevakava?”

Taustamuusika kasutamine

Eriti tõhus võib taustamuusika kasutamine olla väikelaste rutiinide rakendamiseks ja üleminekute hõlbustamiseks. Praegu on võimalik leida erinevaid laule, mis sobivad mitmesuguste olukordadega. Näiteks hambapesu laul, riidesse panemise laul jne. Kasutage erinevaid laule tegevuste taustaks (eriti tõhusalt võivad taustalaulud mõjuda nende tegevuste juures, mis ei ole lapse meelistegevused).

Visuaalide kasutamine

Paljud lapsed saavad suurt tuge visuaalsetest vihjetest. Sõnad kaovad kohe pärast nende ütlemist, kuid visuaalid jäävad ajas ja ruumis kestma. Visuaalid suunavad ja hoiavad endal tähelepanu, võimaldavad rohkem aega info töötlemiseks ja aitavad meenutada. Visuaale on soovituslik kasutada juba päevakava paika pannes, tegevuste juures kasutada kella.

Loe lisaks: „Miks ja kuidas kasutada erinevaid visuaalseid abivahendeid?“.

Varajase Kaasamise Keskuse spetsialistide välja töötatud visuaalseid abivahendeid saad tellida meie e-poes.

Silmside ja tähelepanu

Selleks, et järgmise juhise/korralduse andmine oleks tõhus, on vajalik saavutada lapse täielik tähelepanu. Lapse tähelepanud saamiseks ei piisa kaugelt hõikamiseks. Minge lapse juurde, kükitage silmade tasandile ja looge silmside. Nii saate olla kindlad, et teie öeldu jõuab lapseni. Vanemate laste puhul piisab sellest, kui istute nende kõrval, puudutate kätt/õlga või palute neil korrata, mida olete just öelnud.

Loe lisaks: „Kuidas anda lastele selgeid juhiseid?“.

Preemiate kasutamine

Preemiate kasutamine võib olla tõhus erinevas vanuses lastele ja erinevate murede korral. Preemiaks võivad olla kleebised, suupisted või punktisüsteem, mis toob kaasa käegakatsutava hüve. Võimalik on kasutada erinevaid „tasustamissüsteeme“ ja kui lapsel tekib harjumus sujuvalt minna üle ühelt tegevuselt teisele, võite selle järk-järgult kaotada.

Asjakohased tagajärjed

Kui üleminek ühelt tegevuselt teisele ei lähe hästi, soovitavad psühholoogid pöörata sellele pigem vähem tähelepanu, mitte olukorda eskaleerida. Kui aga lapse käitumine on ebasobiv, tuleb kasutada selle käitumise jaoks sobivat tagajärje, et laps mõistaks, et tema käitumine ei ole aktsepteeritav.

Kiitmine

Õppige märkama ja ära tundma neid hetki, kui üleminek on sujunud hästi ja kiitke last selle eest. Olge entusiastlikud öeldes „see oli suurepärane ja meeldis mulle väga, kuidas sa kohe iPadi kinni panid ja hambaid pesema hakkasid – nüüd jääb meil rohkem aega unejutu lugemiseks“. Olge oma kiituses konkreetne.

Õige toe ja suunamisega õpivad lapsed „käike vahetama“ ilma virisemise, viha- ja jonnihoota.

Allikas: Katherine Martinelli, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid Unsplash.

Miks on lastel keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele?

19.04.2022/in Artiklid, Määratlemata /by Kadri Matt

Inimesed on sageli oma harjumustes kinni. Isegi kui me soovime midagi muuta, võib see vajada väga palju energiat. Ei ole üllatav, et lastel on tihti keeruline minna üle ühelt tegevuselt teisele. Kui paluda lapsel üks tegevus lõpetada ja teist alustada, võib käivituda probleemne käitumine (eriti nende laste puhul, kellel on emotsionaalseid või arenguga seotud probleeme). Üks põhjus, miks üleminekud võivad olla rasked on see, et tihti peame minema eelistatud meeldivalt tegevuselt üle tegevusele, mida me peame tegema (mis on meie kohustus).

Milliseid probleeme esineb üleminekutel?

Üleminekutega ühelt tegevuselt teisele võivad lastel esineda raskused, mis võivad ilmneda erinevatel viisidel, olenevalt lapsest ja keskkonnast. See võib esineda vastupanu väljendamise, vältimise, tähelepanu hajutamise, läbirääkimiste või täieliku kokkuvarisemise vormis. Mõned nendest reaktsioonidest on tingitud sellest, et lapsed on oma emotsioonidest ülekoormatud. Oskused, mida lapsed on sageli omandanud, toimivad hästi üleminekute edukaks edasilükkamiseks või vältimiseks.

Laps, kellele on öeldud, et on aeg mänguväljakult lahkuda, võib alguses sattuda raevu, sest ta ei suuda oma viha ja frustratsiooniga toime tulla. Olles avastanud, et selline käitumine aitab tal pargist lahkumist edasi lükata, teeb ta seda tõenäoliselt uuesti. See sõltub täiskasvanute reageeringust varasemates olukordades. Kõik lapsed ei pruugi jonnida, nad võivad kasutada virisemist, tähelepanu hajutamist või läbirääkimisi, et saavutada oma tahtmist.

Mis on ühelt tegevuselt teisele üle minemise probleemide taga?

Ühelt tegevuselt teisele minemine on paljude laste jaoks keeruline ning enamus lapsevanemaid on tundnud lapse vastupanu kui tal palutakse videomäng lõpetada ja õhtusöögile tulla. Selline tegevus on eriti raske lastele, kellel on emotsionaalsed- ja/või arenguprobleemid. Kuigi käitumine võib olla lastel sarnane, arvavad eksperdid, et lapse käitumise põhjused on erinevate väljakutsete puhul erinevad. Järgnevalt vaatleme, miks on aktiivsus-ja tähelepanuhäire, ärevuse, autismispektrihäire ja sensoorse töötlemise probleemidega lastel üleminekud ühelt tegevuselt teisele eriti keerulised.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laste jaoks taandub kõik sellele, mida nemad peavad rahuldust pakkuvaks. Kuigi seda häiret kirjeldatakse kui tähelepanupuudulikkust, võib ekspertide sõnul olla kasulikum mõelda ATH’le kui raskusele reguleerida oma tähelepanu. Neil on väga raske suunata oma tähelepanu millelegi, mida neilt oodatakse, mitte millelegi, mis on rahuldust pakkuv.

ATH-ga lastel on üldiselt vähem neuroneid (närvirakk) või ei ole neuronid nii aktiivsed, et tegevused oleksid lastele kogu päeva jooksul rahuldust pakkuvad. Kui ATH-ga lapsed leiavad midagi rahuldust pakkuvat, keskenduvad nad sellele liigselt palju. See omakorda seletab, miks laps on püsimatu ja pidevalt uue tegevuse otsinguil (otsides rahuldust pakkuvaid tegevusi), kuid samas suudavad tunde mängida videomänge. Paludes neil teha midagi vähem rahuldust pakkuvat (nt. legod ära panna), võivad nad osutada vastupanu.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel on raskem oma emotsioone juhtida kui teistel. Uuringud on näidanud, et ATH-ga lastel on aju piirkond, mis aitab emotsioone kontrollida, vähem arenenud ning neil on suurem emotsionaalne väljendus võrreldes lastega, kellel ei ole ATH.

Autsim

Kuigi üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad autistlike laste jaoks olla samasugused väljakutsed, võivad nende reaktsioonid olla äärmuslikumad. Autismispektrihäirega laste jaoks on maailm uskumatult segane ja üle jõu käiv koht, mistõttu on nende jaoks väga oluline rutiin ja etteaimatavus. ATH-ga laste jaoks ei ole tegevuste muutmine häiriv, kuid autismispektrihäirega lapsel võib iga kõrvalekaldumine rutiinist tunduda nagu tõmmatakse tal vaip jalge alt ära. Selline paindumatus selgitab, miks nendel lastel on erilised huvid ja nad eelistavad teha samu asju samas järjekorras. Autismispektrihäirega lapse jaoks on kõik ootamatud muutused või üleminekud ühelt tegevuselt teisele väga häirivad.

Väljakutsed sensoorses töötlemises

Sensoorse töötlemise häire puhul esineb üle- ja alatundlikkust või sensoorikal põhinevaid motoorseid raskusi. Ületundlikkuse puhul märkab laps erinevaid sensoorseid stiimuleid (nt helid, lõhnad, maitsed, puudutused, liigutamine) liiga kergesti ning stiimulid, mis teistel inimestel võivad märkamatuks jääda, tekitavad ületundlikul lapsel juba reaktsiooni. Alatundlikkuse puhul jäävad erinevad sensoorsed stiimulid lapsel märkamata, mistõttu näiteks laps ei pane tähele, kui hüütakse tema nime või komistab uksepakul, kuna see jäi märkamata. Sensoorikaga seotud motoorsete raskuste puhul on lapsel keeruline erinevaid motoorseid ülesandeid läbi viia.

Kuigi sensoorne töötlemine ei ole diagnostiline termin nagu ATH või autism, võib häirega või häireta lastel esineda probleeme sensoorses töötlemises. See omakorda põhjustab probleeme üleminekutel ühelt tegevuselt teisele. Laste jaoks, kes on kergesti erutuvad, tundub maailm segane ja liiga kiiresti liikuv. Nad vajavad korda, mis aitab neil tunda end rahulikult. Kui Sa muudad tema jaoks asju liiga kiirelt, võid näha vastupanu või probleemset käitumist.

Sensoorsete probleemidega lapsed võivad dramaatiliselt kokku variseda, väljendades suuri emotsionaalseid puhanguid, mida nad ei suuda kontrollida kui puutuvad kokku ootamatute muutustega.

Ärevus

Lastel, kes kannatavad ärevuse all, võivad üleminekuprobleemid tuleneda hirmust. See võib olla hirm tundmatuse ees või hirm selle ees, mis juhtub siis kui nad satuvad uude olukorda. Tavaliselt on probleemiks mingid stiimulid, mis on seotud üleminekuga, mitte üleminekuprotsess ise. Kui lapsel on olnud häiriv kogemus, võib neid ajada ärevusse juba mõte sellest, et peab minema samasse asukohta tagasi. Kui laps kardab koeri, võib tal vallanduda raevuhoog, ta võib hakata karjuma juba teades, et peab minema keskkonda, kus on koer. Mõnedel lastel, kellel on ärevushäired (eriti neil, kellel on obsessiiv- kompulsiivne häire), esineb tugev vajadus teha asju täiuslikult. Kui neid lapsi katkestada enne kui nad suudavad midagi täpselt õigesti teha ning seda ka lõpetada (kirjutada tähti täiuslikult, pannes asju ritta või tehes midagi ettenähtud järjekorras), võivad nad saada väga vihaseks, jättes lapsevanema teadmatusse, miks selline käitumine esineb.

Selleks, et aru saada, miks lapsed ja täiskasvanud reageerivad mingil viisil, on vaja mõista nende käitumist käivitavaid tegureid, mis panevad nad üleminekul ühelt tegevuselt teisele ärrituma.

Allikas: ChildMind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash

Vaata ka jätkuartiklit nõuannetega: “Kuidas aidata lapsel minna üle ühelt tegevuselt teisele?”

Vanusepõhised soovitused – kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

29.03.2022/in Määratlemata /by Kadri Matt

Jätk artiklile: Kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

Kuidas aidata lapsi vanuses 0-2 eluaastat?

Imikud tajuvad Sinu emotsioone ning reageerivad vastavalt. Kui Sa oled rahulik, tunneb Sinu laps ennast turvaliselt. Kui Sa käitud ärevalt ja oled üle koormatud, võib Sinu laps reageerida rahutult. Sul võib olla raskusi tema rahustamisega, ta võib süüa ja magada ebaregulaarselt või käituda endassetõmbunult.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Anna endast parim, et jääda rahulikuks. Isegi kui tunned, et oled stressis või ärevuses, räägi oma lapsega rahustava häälega.

Reageeri oma lapse vajadustele järjekindlalt. Sellises vanuses lapsed peaksid saama usaldada oma hooldajaid, et neil tekiks tugev ja terve kiindumussuhe.

Kui Sa oled toitnud last rinnaga, jätka seda. Kuigi levib müüt, et kui ema kogeb traumat, muutub tema rinnapiim halvaks ja võib põhjustada lapsele õpihäireid, ei vasta see tõele. Oluline on jätkata imetamist, et ta oleks terve ja Sinuga ühenduses. Imetamiseks pead Sa olema terve, seega anna endast parim, et süüa tervislikult ja juua piisavalt vett.

Vaata oma lapsele silma, naerata talle, puuduta teda. Uuringud näitavad, et silmside, puudutus ja lihtsalt ema juuresolek aitab hoida beebi emotsioone tasakaalus.

Kuidas aidata lapsi vanuses 2-5 eluaastat?

Kuigi lapsed teevad selles vanuses suuri edusamme, sõltuvad nad ikkagi oma vanematest kes neid kasvatavad. Nagu ka imikud, reageerivad nad tavaliselt olukordadele vastavalt sellele, kuidas nende vanemad reageerivad. Kui Sa oled rahulik ja enesekindel, tunneb Sinu laps end kindlamalt. Kui Sa näitad välja oma ärevust ja tunned ennast ülekoormatuna, võib Sinu laps end tunda ebaturvaliselt.

2,5 aastaste laste enamlevinud reaktsioonid:

laps räägib korduvalt sündmusest või mängib sündmust läbi;
jonnihood;
suurenenud hirm- sageli pimeduse, koletiste või üksi olemise ees;
suurenenud tundlikkus erinevate helide suhtes nagu äike, tuul ja muud valjud helid;
probleemid söömisel, magamisel ja tualetis käimisel;
uskumus, et katastroofi saab olematuks muuta;
liigne klammerdumine enda hooldajate külge, raskused nendest eemalduda;
tagasilangus arengus (näiteks väikelapsehäälega rääkimine, voodimärgamine ja pöidlaimemine).

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Paku lapsele turvatunnet. Hoia oma last, kallista ja kaisuta teda nii palju kui võimalik. Ütle talle, et hoolitsed tema eest kui ta tunneb kurbust või hirmu. Lapse puhul, kes alles õpib rääkima, kasuta lihtsaid lauseid, näiteks „emme on siin“.

Jälgi, mida Sa ütled. Väikestel lastel on „suured kõrvad“ ja nad võivad Sinu ärevust tajuda, kuuldut valesti tõlgendada või ehmuda asjade pärast, millest nad aru ei saa.

Säilita rutiin nii palju kui võimalik. Olenemata Teie elukorraldusest, tehke kõik endast olenev, et Teil oleksid korrapärased söögi- ja magamaminekuajad. Kui Teil ei ole kodu või elate kusagil mujal kui kodus, looge uued rutiinid. Proovi teha asju nii, nagu oled oma lapsega harjunud tegema, näiteks laula laule või palveta enne magamaminekut.

Jaga lapsele rohkem tähelepanu magamamineku ajal. Laps, kes on läbi elanud trauma, võib muutuda öösel ärevaks. Kui paned last magama, veeda temaga tavapärasest rohkem aega rääkides või lugude jutustamisel. Võib teha lapsega kokkuleppe, et ta võib magada koos Teiega, kuid mõistes, et ta peab naasma tavapärasele magamisreziimile kindlal kuupäeval.

Ära näita lastele uudiseid. Väikesed lapsed võivad fakte ajada segamini hirmuga. Nad ei pruugi aru saada, et pildid, mida nad näevad uudistes, ei kordu uuesti. Samuti ei tohiks laps raadiot kuulata.

Julgusta last oma tundeid väljendama. Küsi lapselt lihtsaid küsimusi, näiteks „Kuidas Sa end täna tunned?“ Proovi lisada lapse poolt avaldatud emotsioonile lapse lemmiklugudega või perekondliku tegevusega, et aidata lapsel end tunda turvaliselt ja rahulikult.

Luba oma lapsel juhtunust rääkida. Rääkimine aitab tal sündmust paremini mõtestada ning oma tunnetega toime tulla. Võimalik on kasutada „mängu“, et aidata oma lapsel toimunu ümber kujundada ning rääkida sündmustest oma sõnadega.

Joonistage pilte. Väikesed lapsed väljendavad tihti oma emotsiooni joonistades. Siinkohal on hea kasutada võimalust, et lapse kindlustunne suureneks. Alustage pildi kirjeldamist, mida laps on joonistanud.

Kui Sinu laps ei käitu ootuspäraselt, võib see olla märk sellest, et ta vajab rohkem tähelepanu. Aita tal ennast väljendada, mida ta hetkel tunneb: Kas ta on hirmul? Vihane? Kurb? Anna talle teada, et see on normaalne. Võid öelda: „On okei kui sa oled vihane, aga pole okei kui sa lööd oma õde.“

Kaasa oma laps tegevustesse. Tähelepanu hajutamine on selles vanuses lastele hea. Mängi oma lapsega mänge ning korralda mänguaega ka koos teiste lastega.

Räägi lapsega asjadest, mis on hästi. Isegi kõige raskematel aegadel on oluline leida midagi positiivset ning väljendada lootust tuleviku suhtes, mis aitab Sinu lapsel taastuda. Võid öelda midagi sellist: „Me oleme üksteisele olemas. Ma olen siin Sinuga ja jään Sinuga.“ Tuues esile positiivse, aitab see lapsel ennast paremini tunda.

Kuidas aidata lapsi vanuses 6-11 eluaastat?

Selles vanuses lapsed oskavad rohkem rääkida oma mõtetest ja tunnetest ning tulevad erinevate raskustega paremini toime. Siiski ootavad nad oma vanematelt lohutust ja ka juhendamist. Laste kuulamine näitab Sinu pühendumust lapsele. Kui juhtuvad hirmutavad asjad, võib olla hirmunud lapse jaoks kõige rahustavam näha, et lapsevanem käitub kui lapsevanem.

6-11-aastaste laste enamlevinud reaktsioonid:

ärevus;
suurenenud agressiivsus, viha ja ärrituvus (sh. kiusamine või kaklemine eakaaslastega);
une- ja söögiisuhäired;
enda süüdistamine toimunud sündmuses;
tujutsemine või nutmine;
mure selle üle, kes tema eest hoolitseb;
hirm võimalike vigastuste või lähedase surma ees;
sündmuse toimumise eitamine;
kaebused füüsilise tervise üle (kõhuvalu, peavalu, unisus, väsimus, mis võivad olla tingitud stressist);
korduvalt küsimuste esitamine;
laps keeldub sündmusest rääkima (sagedasem 9-11-aastaste laste seas);
sotsiaalsest suhtlusest eemaldumine;
mälu-ja keskendumisprobleemid koolis, keeldumine osalemast.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Kinnita oma lapsele, et tal ei ole ohtu. Sellises vanuses lapsi lohutavad faktid. Kasuta õigeid/tõelisi sõnu nagu sõda, orkaan, maavärin, üleujutus jne. Sellises vanuses lastele annavad teadmised jõudu ja aitavad leevendada ärevust.

Hoia asjad võimalikult „normaalsena“. Magamamineku ja söögiajaga seotud rutiinid aitavad lastel end turvaliselt tunda. Kui Sul puudub kodu või on Sind ümber paigutatud, loo erinevad rutiinid ja anna sellest ka lapsele teada. Anna lapsele võimalus valikuid teha, see annab lapsele kontrolli tunde ebakindlal ajal.

Vähenda kokkupuudet teleka, ajalehtede ja raadioga. Mida rohkem ebameeldivate uudistega kooliealised lapsed kokku puutuvad, seda rohkem nad muretsevad. Uudised võivad sündmusega seotud traumat võimendada. Kui laps vaatab uudiseid või kuulab raadiot, tee seda koos temaga, et saaksite hiljem sellest rääkida. Oleks parem kui laps ei näeks hirmutavaid pilte seoses traumeerivate sündmustega.

Veeda aega oma lapsega rääkides. Anna talle teada, et see on normaalne kui ta soovib küsida küsimusi, väljendada oma muret või kurbust. Üks võimalus soodustada vestlust, on kasutada perega koos olemise aega (näiteks kõik koos olles õhtusööki süües), et rääkida hetkel toimuvatest sündmustest. Küsi lapselt ka, mida tema sõbrad on rääkinud, et Sa saaksid valeinformatsiooni parandada.

Vasta küsimustele lühidalt, kuid ausalt. Kui laps on mingi teema üles võtnud, küsi esmalt tema mõtteid selle kohta, et Sa mõistaksid, mille pärast laps muretseb. Tavaliselt esitab laps konkreetse küsimuse sellepärast, et ta on mures. Anna talle rahustav vastus. Kui Sa ei tea küsimusele vastust, võid öelda: „Ma ei tea.“ Ära spekuleeri ega korda kuulujutte.

Märka last, kes ei räägi. Alusta lapsega vestlust, jagades oma tundeid. Näiteks võid öelda: “See oli väga hirmutav asi ja mõnikord ärkan öösel üles, sest mõtlen sellele. Kuidas Sina ennast tunned?“ See paneb Sinu last tundma, et ta ei ole oma murede ja hirmudega üksinda. Kuid ära väljenda oma hirmude või murede kohta lapsele liiga palju.

Paku lapsele tegevusi. Igapäevased tegevused, nagu sõpradega mängimine või koolis käimine, võivad olla häiritud. Aita oma lapsel mõelda alternatiivsetele tegevustele ja korralda kohtumisi lastele koos teiste vanematega.

Rahusta last, kes tunneb muret oma sõprade turvalisuse pärast. Kinnita oma lapsele, et nende vanemad hoolitsevad nende eest nii, nagu Sina hoolitsed tema eest.

Räägi lapsele, kuidas kõik hakkab taastuma. Anna lapsele teada, et tegevusi tehakse just inimestele turvalisuse tagamiseks või elektri ja vee taastamiseks.

Julgusta last ka teistele abi pakkuma. See annab lapsele saavutus- ja eesmärgitunde ajal, mil nad võivad end tunda abituna.

Leia lootus. Lapsed peavad taastumiseks nägema tulevikku. Näiteks võite looduskatastroofi korral lapsele öelda: „Inimesed üle kogu riigi saadavad meditsiinitarbeid, toitu ja vett. Nad on ehitanud uusi kohti, kus haiget saanud inimeste eest hoolitsetakse ning nad ehitavad ka uusi kodusid. Olukord läheb ainult paremaks.“

Kuidas aidata lapsi vanuses 12-18 eluaastat?

Noorukiiga on noorte jaoks väljakutseid esitav aega, mil nende kehas toimub palju muutusi. Nad võitlevad, et saada suuremat sõltumatust ning neil on kalduvus tunda, et miski ei kahjusta neid. Traumaatilised sündmused võivad panna neid tundma, et neil on kontroll kadunud, kuigi nad käituvad nagu nad oleksid väga tugevad. Nad võivad tunda end halvasti inimeste pärast, kes on katastroofi poolt mõjutatud, soovides teada saada, miks selline sündmus aset leidis.

12-18-aastaste laste enimlevinud reaktsioonid:

tunnete vältimine;
pidev rääkimine toimunud katastroofist;
sõpradest ja perest distantseerumine;
viha või solvumine;
depressioon, enesetapumõtete väljendamine;
paanika- ja ärevushood, sealhulgas pidev muretsemine tuleviku pärast;
meeleolukõikumised ja ärrituvus;
muutused söögiisus ja/või uneharjumustes;
tähelepanu- ja keskendumisraskused, mäluhäired ja/või kooli minemisest keeldumine;
riskantne või ebaseaduslikult käitumine.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Lase oma teismelisel tunda end taas turvaliselt. Noorukitele ei meeldi välja näidata, et nad on haavatavad. Nad võivad proovida käituda nagu kõik oleks hästi, kuigi tegelikult ei ole. Kuigi Sinu laps võib keelduda Sinu kallistusest, võib Sinu puudutus aidata tal enda turvaliselt tunda. Võid öelda: „Ma tean, et Sa oled nüüd täiskasvanu, aga ma lihtsalt pean Sind kallistama.“

Aita teismelisel tunda enda vajalikuna. Jaga talle väikeseid ülesandeid ja kohustusi majapidamisest, kiida teda tehtu eest ning endaga toime tulemise eest. Ära koorma teismelist liiga paljude kohustustega, eriti sellistega, mis kuuluvad täiskasvanute tegemistesse, kuna see suurendab tema ärevust.

Ava uks aruteluks. Teismelisele on väga tüüpiline, et ta ei soovi Sinuga rääkida. Püüa alustada vestlust ühise tegevuse ajal, et vestlus ei tunduks tema jaoks liiga intensiivne.

Moodusta gruppe, kuhu kuuluvad eakaaslased. Mõned teismelised võivad tunda end mugavamalt vesteldes kaaslastega gruppides, seega mõtle selle korraldamisele. Julgusta last vestlema teiste usaldusväärsete täiskasvanutega, näiteks sugulaste või õpetajatega.

Piira kokkupuudet teleka, ajalehtede ja raadioga. Kuigi teismelised suudavad uudistega paremini hakkama saada kui nooremad lapsed, võivad siiski need, kes ei suuda ennast telekast või raadiost eraldada, tunda kõrgenenud ärevust. Räägi oma lapsega sellest, mida ta on kuulnud või näinud.

Aita lapsel midagi ette võtta. Sellises vanuses lapsed soovivad panustada kogukonda. Leia sobivad võimalused, et laps saaks seda teha (aidata vabatahtlikuna kedagi).

Ole teadlik ainete kuritarvitamisest. Teismelised võivad hakata oma ärevuse leevendamiseks tarbima alkoholi või narkootikume. Kui Sa arvad, et Sinu laps on seda teinud, räägi temaga sellest rahulikult. Vajadusel küsi abi psühholoogilt. Sa võid oma lapsele öelda: „Inimesed võivad hakata tarbima alkoholi peale traumeerivat sündmust, et ennast rahustada või panna unustama, kuid see võib hoopis rohkem probleeme tekitada. Sa võiksid minna jalutama, vestelda minu või sõpradega oma tunnetest või kirjutada kiri, mida Sa tulevikult ootad.“

Mida saavad õpetajad teha, et aidata oma õpilasi?

Jätkake rutiini nii palju kui võimalik. Lapsed töötavad paremini kui nad teavad, mida oodata. Koolirutiini naasmine aitab õpilastel tunda, et murettekitavad sündmused ei ole võtnud kontrolli nende igapäevaelu üle. Eelda õpilastelt kodutööde ja lihtsate klassiruumis tehtavate ülesannete tegemist. See on neile kasulik!

Ole teadlik märkidest, mis näitavad, et laps võib vajada täiendavat abi. Lapsed, kellel esinevad raskused kaasa töötada viha, hirmu või kurbuse tõttu, tuleks suunata vaimse tervise spetsialisti juurde. Lapsed võivad kogeda stressi, mis võib väljenduda füüsiliste vaevustena nagu kõhuvalu, peavalu või väsimus.

Aita lastel juhtunust rohkem aru saada. Näiteks, võid pakkuda abi ja erinevaid positiivseid võimalusi toimetulekuks.

Kinnita lapsele, et koolitöötajad hoolitsevad tema ohutuse eest. Lapse hirm kaob kui ta teab, et usaldusväärsed täiskasvanud teevad kõik endast oleneva, et tema eest hoolitseda.

Hoia lapsevanematega ühendus. Räägi neile koolis toimuvatest programmidest ja tegevustest, et nad oleksid valmis arutama nendel teemadel ka kodus lastega. Julgusta lapsevanemaid piirama kokkupuudet uudistega.

Hoolitse enda eest. Sa võid olla teiste aitamisega hõivatud ning ei märka, et oled jätnud ennast hooletusse. Leia võimalusi koos oma kolleegidega, kuidas te saaksite üksteist toetada.

Hoiatavad märgid lastel ja noorukitel seoses traumaga:

kordavad pidevalt oma mõtetes toimunud sündmust;
õudusunenäod;
uskumus, et maailm on ebaturvaline;
ärritatavus, viha ja meeleolukõikumised;
vähene keskendumisvõime;
söögiisu või unega seotud häired;
käitumisprobleemid;
närvilisuse tõus kui inimesed tulevad liiga lähedale;
ehmatamine valjude helide peale;
tagasilöögid väikelaste arengus, näiteks klammerdumine kellegi külge, voodimärgamine või pöidla imemine;
raskused magamisel;
teistest inimestest eemaldumine;
alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine teismeeas;
võimetus minna kooli, õppida või mängida sõpradega jne.

Allikas: ChildMindInstitute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

22.03.2022/in Artiklid, Määratlemata /by Kadri Matt

Traumaatilise sündmuse järel võib Sinu toetus ja kindlustunne panna lapsed ennast turvaliselt tundma, aidata neil oma hirmudega ja/või leinaga toime tulla ning taastuda. Järgneva juhendi koostasid psühhiaatrid, psühholoogid ja vaimse tervisega seotud eksperdid, kes on spetsialiseerunud erinevatele kriisiolukordadele. Juhend pakub lihtsaid näpunäiteid selle kohta, mida oodata, mida teha ja millele tähelepanu pöörata. Kui Sina või Sinu lapsed vajavad vaimse tervise spetsialisti abi, küsi kindlasti arstilt või mõnelt teiselt tervishoiuteenuse osutajalt soovitusi, kelle poole pöörduda.

Soovitused laste abistamiseks pärast kokkupuudet traumaga

Paku lapsele turvatunnet. Kõik lapsed, väikelapsest kuni teismelisteni, vajavad positiivset füüsilist kontakti (kaisutamine, kallistamine või lihtsalt rahustav õlapatsutus) turvalise inimesega. See annab neile turvatunde, mis on hirmutava või häiriva sündmuse järel väga oluline. Täpsema info selle kohta, mida teha ja öelda, leiad vanusepõhisest juhendist.

Jää rahulikuks. Lapsed pöörduvad peale traumeerivaid sündmusi kindlustunde saamiseks täiskasvanu poole. Ära räägi oma muredest oma lastega või nende läheduses. Ole teadlik oma hääletoonist, kuna lapsed tunnevad ärevuse väga kiiresti ära.

Säilita olemasolev rutiin. Keset muutusi ja kaost kinnitavad rutiinid lastele, et elu saab jälle korda. Proovi regulaarselt süüa ja magada. Kui Sul ei ole kodu või oled ajutiselt kolinud, tekita uued rutiinid. Oluline on kinni pidada samadest perereeglitest, näiteks hea käitumisetavadest.

Aita lapsel ennast nautida. Julgusta last tegema tegevusi ja mängima koos teistega. Tähelepanu hajutamine on lapsele hea ning annab talle tunde, et kõik on hästi.

Jaga lapsega infot juhtunu kohta. Alati on kõige parem kuulda toimunud sündmuse üksikasju turvaliselt ja usaldusväärselt täiskasvanult. Rääkige lühidalt ja ausalt ning lubage lapsel esitada küsimusi. Ära arva, et laps muretseb samade asjade pärast, mis täiskasvanud.

Vali lapsega rääkimiseks õige aeg. Otsi lapsega vestlemiseks võimalikult loomulik keskkond, et ta saaks ennast avada.

Väldi või piira kokkupuudet uudistega. Eriti oluline on see väikelaste ja kooliealiste laste puhul. Häirivate sündmuste nägemine telekast või uudiste kuulamine raadist võib jätta lapsele mulje, et olukord ei lähegi paremaks. Lapsed, kes usuvad, et halvad sündmused on ajutised, saavad neist ka kiiremini taastuda.

Proovi mõista, et lapsed tulevad toime erineval viisil. Mõned lapsed võivad soovida veeta rohkem aega sõprade ja sugulastega, mõned soovivad rohkem aega veeta üksinda. Anna oma lapsele teada, et on normaalne kogeda erinevaid tundeid nagu näiteks viha, süütunne, kurbus ning väljendada neid erineval viisil. Näiteks, võib inimene tunda kurbust, kuid mitte nutta.

Kuula tähelepanelikult. On oluline mõista, kuidas Sinu laps olukorda suhtub ning mis temas segadust või muret tekitab. Ole mõistev! Anna lapsele teada, et tal on õigus igal ajal öelda, kuidas ta ennast tunneb.

Aita lapsel lõõgastuda tehes hingamisharjutusi. Ärevuse tekkides muutub hingamine pinnapealseks, sügav kõhuhingamine võib aidata lapsel rahuneda. Võid hoida oma lapse suu ees sulge või vatitükki ning paluda tal sellele aeglaselt puhuda välja hingates. Võid öelda lapsele: “Hingame aeglaselt koos sisse kuni ma loen kolmeni ning seejärel hingame koos välja kui ma loen kolmeni.“ Pane pehme mänguasi või padi lapse kõhule kui ta lamab ning palu tal aeglaselt sisse ja välja hingata, samal ajal vaadates, kuidas mänguasi või padi tõuseb ja langeb.

Teadvusta endale, mida Sinu laps tunneb. Kui laps väljendab muret, ära vasta talle „Oh, ära muretse“, sest see võib teda panna piinlikust või kriitikat tundma. Lihtsalt kinnita lapsele seda, mida kuuled: „Jah, ma näen, et sa oled mures.“

Sa võid lapsele vastata „ma ei tea“. Laps vajab kedagi, keda ta saab usaldada, kes kuulaks tema esitatud küsimusi, aktsepteeriks tema tundeid ja oleks tema jaoks olemas. Ära muretse selle üle, et kas Sa teed õigesti- lõppudelõpuks ei ole vastust, mis teeks kõik korda.

Näpunäited, kuidas aidata lastel tervislikult taastuda traumast.

Lapse poolt esitatud küsimused võivad püsida. Kuna toimunud katastroofi tagajärjed võivad pidevalt muutuda, võib laps esitada küsimusi mitmeid kordi. Anna lapsele teada, et oled valmis igal ajal rääkima. Lapsed vajavad aega, et mõista vastuste sisu ning seoses sellega võivad antud vastused tekitada uusi küsimusi.

Julgusta perekondlikke arutelusid seoses lähedase surmaga. Kui perekond saab koos rääkida ja oma kurbust väljendada, on tõenäolisem, et ka lapsed jagavad oma tundeid.

Ära pane lapsele liigselt vastutust. On oluline mitte koormata lapsi ülesannetega üle ega anda neile täiskasvanutele mõeldud ülesandeid, kuna see võib neile stressi tekitada. Selle asemel võiksite lähitulevikus vähendada ootusi seoses majapidamiskohustuste ja koolikohustustega.

Toeta erivajadustega last. Erivajadustega lapsed võivad vajada rohkem aega, tuge ja juhendamist kui teised lapsed. Võimalik, et Sa pead nende jaoks lihtsustama informatsiooni ja kordama öeldut mitmeid kordi. Vajalik on teavet kohandada vastavalt lapsele. Näiteks võib keelepuudega laps mõista paremini teavet läbi visuaalsete materjalide või muude suhtlemisvahendite abil, millega olete harjunud.

Jälgige märke, mis võivad viidata traumale. Esimese kuu jooksul peale katastroofi võib laste jaoks mööduda tavapäraselt. Peale seda nende tuimus kaob ning võivad tekkida sümptomid. Seda eriti lastel, kes on näinud vigastusi või surma, kaotanud lähedase pereliikme, kogenud oma elus varasemaid traumasid või kes ei kohane ära uues kodus.

Tunne ära see hetk, millal Sa peaksid abi otsima. Kuigi ärevus ja muud probleemid võivad kesta kuid, pöördu kohe perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole kui need ei taandu või kui Sinu laps hakkab kuulma hääli, nägema asju, mida pole olemas, muutub paranoiliseks, tekivad paanikahood või tekivad mõtted ennast või teisi inimesi kahjustada.

Hoolitse enda eest. Sa saad oma last kõige paremini aidata kui Sa aitad ennast. Räägi oma muredest sõprade või sugulastega, abi võib olla ka tugirühma moodustamisest. Kui Sa kuulud kusagile gruppi või kogudusse, jätka seal osalemist. Proovi toituda õigesti, juua piisavalt vett, järgida treeningrutiine ja magada piisavalt. Sinu füüsiline tervis kaitseb emotsionaalse haavatavuse eest. Stressi vähendamiseks hinga sügavalt. Kui Sul on tõsine tervisehäire, mis segan Sinu tegevusvõimet, pöördu abi saamiseks arsti või vaimse tervise spetsialisti poole. Tunnista oma abivajadust ja leia see. Tee seda oma lapse huvides!

Artikkel jätkub uuel nädalal vanusepõhiste soovitustega traumaga tegelemiseks.

Allikas: ChildMindInstitute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.