Enamik meist ei ole eraldi õppinud sotsiaalseid oskusi, vaid oleme neid omandanud, jälgides oma vanemaid ja teisi ümbritsevaid inimesi. Laste sotsiaalsete oskuste arendamine hõlmab õpetamist, kuidas oma emotsioone, sealhulgas viha, erinevates situatsioonides tervislikult väljendada..
Juba väga varajases eas öeldakse meile „ära ole vihane“ või „ära ole kurb“. See ainult surub tundeid alla. Me võime küll olla mures, kui meie laps käitub agressiivselt, kuid see on inimese loomulik reaktsioon vihale. Me ei saa ära hoida viha, kuid võime õpetada lastele erinevaid võimalusi, kuidas seda väljendada kedagi teist kahjustamata.
Mõnikord on vajalik ajutiselt enda viha maha suruda. Samas võib väljendamata viha pöörduda sissepoole, põhjustades vaimseid või isegi füüsilisi probleeme nagu kõrge vererõhk, depressioon, ärevus ning une ja seedimisega seotud mured. Samuti võib see viia vägivaldse või passiiv-agressiivse käitumiseni ning hakata takistama inimestevahelisi suhteid.
Viha iseenesest ei ole probleem, kuid nagu teisedki intensiivsed emotsioonid, võib see mõjutada otsustamisvõimet. Kui oleme vihased, kogeme füüsilisi muutusi: südametöö kiirenemist, vererõhu ja adrenaliini tõusu. Samuti võime kogeda pingeid lihastes ning muutusi oma hääles, ilma et me sellest teadlikud oleksime.
Mõnel juhul võib viha tegelikult varjata teisi, sügavamaid ja keerulisemaid emotsioone. Näiteks võib laps tunda viha, kuna see tundub kergem ja turvalisem kui haavatav kurbus või pettumus. Oluline on märgata ja mõista neid varjatud tundeid. Näiteks, kui laps reageerib vihaselt, kui teda ei valita spordimeeskonda, võib ta tegelikult tunda pettumust või alaväärsust. Kui neid emotsioone ei mõisteta ega juhita õigesti, võib see viia agressiivse käitumiseni. Õpetades oma lastele, kuidas ära tunda ja toime tulla tekkinud vihaga, on võimalik ennetada negatiivseid mõjusid enne nende tekkimist. Lapsed peavad õppima, kuidas end agressiivsuseta kehtestada ning ennast väljendada, muutumata seejuures liiga emotsionaalseks või kaitsvaks. Õnneks on olemas tõestatud tehnikad, mida, nagu teisigi oskusi, tuleb harjutada.
1. Tunneta ja nimeta oma emotsioone
On oluline, et juba väikesest peale õpetame lastele, kuidas oma tundeid sõnadega väljendada. Näiteks kui laps on pettunud, aita tal mõista ja sõnastada seda tunnet: ‘Ma näen, et sa oled pettunud, sest sa ei saanud jäätist.’ See aitab lastel õppida oma emotsioone ära tundma ja neid tervislikult väljendama. Kui laps oskab oma tundeid sõnastada, on tal lihtsam mõista, et iga emotsioon on oluline ja et viha või pettumust tundmine on normaalne, kuid oluline on leida viise, kuidas nendega konstruktiivselt toime tulla. On normaalne tunda viha, kuid ei ole normaalne reageerida agressiivselt.
Ära ainult ütle lapsele, et ta sõnu kasutaks, vaid näita oma käitumisega eeskuju. Proovi sõnastada ka oma tundeid. See võib tunduda veider, kuid aitab lapsel protsessi mõista. Tihtipeale võib see aidata ka sinul endal vähem pettumust või viha tunda.
2. Proovi ennast teise inimese olukorras ette kujutada
Selgita lapsele, et kõik inimesed on erinevad. Nende ootused ja elukogemused ei ole samad ega üheti mõistetavad. Inimestel on erinevad kombed ning teistele võivad tunduda sinu tavad võõrad, vahest isegi ebaviisakad. Erineva vanuse ja võimetega laste emotsionaalne küpsusaste on erinev. Nad ei pea sinuga alati ühel arvamusel olema.
3. Küsi endalt „miks?“
Pane kahtluse alla tegevus, mis tundus olevat haavav. Näiteks – kas klassikaaslane häbistas nimelt sinu last või mõistis sinu laps kahjutut kommentaari valesti? Su laps lehvitas sõbrale ja sõber ei lehvitanud vastu. Kas sõber võis olla vihane või olid tema mõtted sellel hetkel lihtsalt eemal? Kui teismelist last ei võeta grupivestlusesse, on see siis tahtlik tegevus või lihtsalt möödarääkimine? Mõnikord ei ole meie arusaamad tegelikkusega kooskõlas ning seda on vajalik ka lastele seletada.
4. Harjuta rahunemise tehnikaid
Kuigi see tundub lihtne, ei ole võimalik olla samal ajal vihane ning lõdvestunud. Lõõgastumist saab õpetada mitmel viisil. Keerulistes olukordades on soovitatav endale meelde tuletada isiklikke vihjeid, näiteks sõnu, lauseid, või kujutleda mingeid pilte, mis toetaksid rahunemist.
Noorematel lastel on soovitatav mõelda nende lemmikule laulule või jutule. Kui laps saab vanemaks, võib talle õpetada teisi tehnikaid nagu hingamine, meditatsioon või visualiseerimine. Lastele võib õpetada hingama „naba kaudu“ või harjutada „lifti hingamist“. Palu neil silmad sulgeda ning minna kohta, kus nad tunnevad ennast õnnelikuna. Palu neil aeglaselt korrata rahustavat sõna ning samal ajal sügavalt sisse ja välja hingata.
5. Kasuta kognitiivset restruktureerimist
Kognitiivne teraapia töötab, aidates inimestel näha asju uues valguses. Selle asemel, et öelda, et kõik on väga halvasti, mõtle, et kõik on suurepärane (võib proovida seda ka oma peas laulda). Sõnasta ümber olukorrad: see ei ole „maailma lõpp“, vaid kõigest „ebameeldiv olukord“. Õpetaja ei soovi sulle „kätte maksta“, te olete lihtsalt eriarvamusel.
6.Planeeri/harjuta erinevaid võimalusi, kuidas olukordadega toime tulla
Keskendudes probleemile, proovi mõista, et alati ei olegi võimalik kohe lahendust leida. Julgusta oma last enne tegutsemist mõtlema.
Proovige koos lahendusi leida. Rääkige lapsega, kuidas oleks võinud teistmoodi reageerida ning mida laps võiks järgmises sarnases olukorras teistmoodi teha. Kui on tekkinud konflikt teise inimesega, mõtle, kas on võimalik jõuda kompromissile. Soovita lapsel teise ees vabandada, kui see on vajalik. Vabandamise harjutamine aitab vähendada ärevust.
7. Õpeta lapsele suhtlemisoskusi
Ära kiirusta järelduste tegemisega. Õpi oma soove sobivalt väljendama. Peatu ja kuula, mida teised räägivad. Õpi teisi aktiivselt kuulama (kasuta peegeldamist) ja mõtle, enne kui midagi ütled. Väldi kaitsva hoiaku tekkimist. Küsi küsimusi, et paremini mõista, mida teine sulle öelda proovib. Väldi sildistamist.
Räägi lapsega viha tekkimise põhjustest. Frustratsioon ja pettumus võivad tihti lastes vihapurskeid esile tuua. Proovi leida esmane põhjus – selleks võivad olla ka raskused koolis või mingi oskus, mida laps ei ole veel omandanud. Lapsel võib olla probleeme enesehinnanguga või eakaaslastega läbisaamisel. Kui probleem on kaardistatud, on võimalik lapsele seoses koolis toimuvaga abi pakkuda, õpetades talle sotsiaalseid oskusi.
8. Võta aeg maha
Eemalda laps keerulisest olukorrast. Kasuta „aeg maha“ võtet, kuid mitte karistusena, vaid võimalusena eemaldada laps situatsioonist, et pakkuda talle aega mõtisklemiseks. See võimaldab tal maha rahuneda ning ennast koguda, et saavutada kontroll oma emotsioonide üle. „Aeg maha“ meetodit on võimalik kasutada ka lapsel endal. Nii toimides proovib laps ise tekkinud olukorra üle kontrolli haarata, et tal oleks väiksem tõenäosus tunda ennast lõksus olevat.
Vanemaid lapsi õpeta teadlikult pingutama, et mitte reageerida emotsiooni ajel, vaid et nad suudaksid olukorrast eemalduda ning maha rahuneda. Soovita lapsel veidi oodata, selle asemel et kohe vihane meil või sõnum saata. Soovita minna jalutama, kui laps tunneb, et keegi temaga tüli norib. Eemaldumine annab võimaluse mõelda ja otsustada, mis võiks olla järgmine samm.
Kui laps on haige, väsinud või stressis, on viha kui emotsioon lihtsamini esile kerkiv. Õpeta last neid muutusi märkama. Lapsed, kes on emotsionaalselt kurnatud seisundis, võivad reageerida äärmuslikult.
9. Julgusta teistele kaasa tundma
Julgusta oma last olukordi teise nurga alt vaatama. Ka nooremad lapsed märkavad, kui keegi teine tunneb ennast kurva või vihasena. Kui laps ei soovi rääkida oma tunnetest, proovige lisada vestlusesse tema lemmiktegelane mõnest raamatust. Esita lapsele küsimusi, et ta näeks ja mõistaks probleemi teist külge ning oskaks seda seostada antud olukorraga. Küsi lapselt, kuidas tema lemmiktegelased antud olukorras tunneksid, reageeriksid. Tuleta lapsele meelde, et ta andestaks endale ja ka teistele. Lapsed peavad uskuma, et neid ei mõisteta nende tegude pärast igavesti hukka.
10. Kasuta huumorit
Sageli on erimeelsused tekkinud veidrate asjade pärast. Kui osutada nendele veidratele asjadele rahulikult, võib see hajutada pingeid ja aidata kiiremini lahendusteni jõuda. Vihaallikas võib ununeda ning vestlus uues suunas liikuda.
11. Jaga heldelt kallistusi ja kiitust
Füüsiline kontakt võib aidata ebameeldivat olukorda vähendada. Hästi ajastatud kallistus või õrn puudutus võib ära hoida armukadeduse või pettumuse tunde. Kiida last ka katsetamise, mitte ainult saavutuste eest. Ka ebaõnnestumistest on võimalik õppida. Tuleta lapsele meelde tema tugevaid külgi ning seda, mida nad on seni suutnud saavutada. Tunnista ka oma ebaõnnestumisi – see aitab lastel mõista, et ka neil on võimalik edasi liikuda ning uuesti proovida.
12. Julgusta last trenni tegema
Trenni tegemine on efektiivne viis töötada läbi negatiivseid emotsioone või lihtsalt „ennast välja elada“. Regulaarne füüsiline trenn võib vähendada stressi ja sagedast viha vallandumist. Trenni tegemine tõstab endorfiinide taset organismis ning mida kõrgem on see tase, seda positiivsem on inimese meeleolu.
13. Enesepeegeldus, sõna otseses mõttes
Julgusta oma last vaatama peeglisse just sel hetkel kui ta on vihane. Suure tõenäosusega talle ei meeldi see, mida ta seal näeb. Viha ei ole meeldiv emotsioon. Väidetavalt aitab see, kui vaadata videot olukorrast, kus laps on olnud vihane, tal paremini antud emotsiooni mõista.
14. Ole heaks eeskujuks
Märka ka enda emotsioone. Uurimused näitavad, et vanemate emotsioonid mõjutavad nende lapsi. Kui arvad, et sa ei ole tihti vihane, pane tähele, mitu korda sa karjud või kuidagi teistmoodi oma viha välja näitad. Soovitatav oleks üles kirjutada, mis sind ärritas ning kuidas sellele reageerisid.
Kuigi viha on normaalne osa elust, viitab see mõnikord tõsisematele probleemidele. Kui vihapursked on liiga sagedased ning see mõjutab lapse ja pere elu, on aeg otsida – emotsionaalseid puhanguid võivad põhjustada erinevad arengu- ja vaimse tervise probleemid. Professionaalne hinnang aitab diagnoosida ning leida lapsele parima lähenemisviisi.
Allikas: Kimberly Yavorski, Motherly; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash
