Vanusepõhised soovitused – kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

Jätk artiklile: Kuidas aidata last pärast kokkupuudet traumaga?

Kuidas aidata lapsi vanuses 0-2 eluaastat?

Imikud tajuvad Sinu emotsioone ning reageerivad vastavalt. Kui Sa oled rahulik, tunneb Sinu laps ennast turvaliselt. Kui Sa käitud ärevalt ja oled üle koormatud, võib Sinu laps reageerida rahutult. Sul võib olla raskusi tema rahustamisega, ta võib süüa ja magada ebaregulaarselt või käituda endassetõmbunult. 

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Anna endast parim, et jääda rahulikuks. Isegi kui tunned, et oled stressis või ärevuses, räägi oma lapsega rahustava häälega. 

Reageeri oma lapse vajadustele järjekindlalt. Sellises vanuses lapsed peaksid saama usaldada oma hooldajaid, et neil tekiks tugev ja terve kiindumussuhe. 

Kui Sa oled toitnud last rinnaga, jätka seda. Kuigi levib müüt, et kui ema kogeb traumat, muutub tema rinnapiim halvaks ja võib põhjustada lapsele õpihäireid, ei vasta see tõele. Oluline on jätkata imetamist, et ta oleks terve ja Sinuga ühenduses. Imetamiseks pead Sa olema terve, seega anna endast parim, et süüa tervislikult ja juua piisavalt vett. 

Vaata oma lapsele silma, naerata talle, puuduta teda. Uuringud näitavad, et silmside, puudutus ja lihtsalt ema juuresolek aitab hoida beebi emotsioone tasakaalus.  

Kuidas aidata lapsi vanuses 2-5 eluaastat?

Kuigi lapsed teevad selles vanuses suuri edusamme, sõltuvad nad ikkagi oma vanematest kes neid kasvatavad. Nagu ka imikud, reageerivad nad tavaliselt olukordadele vastavalt sellele, kuidas nende vanemad reageerivad. Kui Sa oled rahulik ja enesekindel, tunneb Sinu laps end kindlamalt. Kui Sa näitad välja oma ärevust ja tunned ennast ülekoormatuna, võib Sinu laps end tunda ebaturvaliselt. 

2,5 aastaste laste enamlevinud reaktsioonid:

• laps räägib korduvalt sündmusest või mängib sündmust läbi;
• jonnihood;
• suurenenud hirm- sageli pimeduse, koletiste või üksi olemise ees;
• suurenenud tundlikkus erinevate helide suhtes nagu äike, tuul ja muud valjud helid;
• probleemid söömisel, magamisel ja tualetis käimisel;
• uskumus, et katastroofi saab olematuks muuta;
• liigne klammerdumine enda hooldajate külge, raskused nendest eemalduda;
• tagasilangus arengus (näiteks väikelapsehäälega rääkimine, voodimärgamine ja pöidlaimemine).

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Paku lapsele turvatunnet. Hoia oma last, kallista ja kaisuta teda nii palju kui võimalik. Ütle talle, et hoolitsed tema eest kui ta tunneb kurbust või hirmu. Lapse puhul, kes alles õpib rääkima, kasuta lihtsaid lauseid, näiteks „emme on siin“. 

Jälgi, mida Sa ütled. Väikestel lastel on „suured kõrvad“ ja nad võivad Sinu ärevust tajuda, kuuldut valesti tõlgendada või ehmuda asjade pärast, millest nad aru ei saa. 

Säilita rutiin nii palju kui võimalik. Olenemata Teie elukorraldusest, tehke kõik endast olenev, et Teil oleksid korrapärased söögi- ja magamaminekuajad. Kui Teil ei ole kodu või elate kusagil mujal kui kodus, looge uued rutiinid. Proovi teha asju nii, nagu oled oma lapsega harjunud tegema, näiteks laula laule või palveta enne magamaminekut. 

Jaga lapsele rohkem tähelepanu magamamineku ajal. Laps, kes on läbi elanud trauma, võib muutuda öösel ärevaks. Kui paned last magama, veeda temaga tavapärasest rohkem aega rääkides või lugude jutustamisel. Võib teha lapsega kokkuleppe, et ta võib magada koos Teiega, kuid mõistes, et ta peab naasma tavapärasele magamisreziimile kindlal kuupäeval.  

Ära näita lastele uudiseid. Väikesed lapsed võivad fakte ajada segamini hirmuga. Nad ei pruugi aru saada, et pildid, mida nad näevad uudistes, ei kordu uuesti. Samuti ei tohiks laps raadiot kuulata. 

Julgusta last oma tundeid väljendama. Küsi lapselt lihtsaid küsimusi, näiteks „Kuidas Sa end täna tunned?“ Proovi lisada lapse poolt avaldatud emotsioonile lapse lemmiklugudega või perekondliku tegevusega, et aidata lapsel end tunda turvaliselt ja rahulikult. 

Luba oma lapsel juhtunust rääkida. Rääkimine aitab tal sündmust paremini mõtestada ning oma tunnetega toime tulla. Võimalik on kasutada „mängu“, et aidata oma lapsel toimunu ümber kujundada ning rääkida sündmustest oma sõnadega.  

Joonistage pilte. Väikesed lapsed väljendavad tihti oma emotsiooni joonistades. Siinkohal on hea kasutada võimalust, et lapse kindlustunne suureneks. Alustage pildi kirjeldamist, mida laps on joonistanud. 

Kui Sinu laps ei käitu ootuspäraselt, võib see olla märk sellest, et ta vajab rohkem tähelepanu. Aita tal ennast väljendada, mida ta hetkel tunneb: Kas ta on hirmul? Vihane? Kurb? Anna talle teada, et see on normaalne. Võid öelda: „On okei kui sa oled vihane, aga pole okei kui sa lööd oma õde.“ 

Kaasa oma laps tegevustesse. Tähelepanu hajutamine on selles vanuses lastele hea. Mängi oma lapsega mänge ning korralda mänguaega ka koos teiste lastega.  

Räägi lapsega asjadest, mis on hästi. Isegi kõige raskematel aegadel on oluline leida midagi positiivset ning väljendada lootust tuleviku suhtes, mis aitab Sinu lapsel taastuda. Võid öelda midagi sellist: „Me oleme üksteisele olemas. Ma olen siin Sinuga ja jään Sinuga.“ Tuues esile positiivse, aitab see lapsel ennast paremini tunda.  

Kuidas aidata lapsi vanuses 6-11 eluaastat?

Selles vanuses lapsed oskavad rohkem rääkida oma mõtetest ja tunnetest ning tulevad erinevate raskustega paremini toime. Siiski ootavad nad oma vanematelt lohutust ja ka juhendamist. Laste kuulamine näitab Sinu pühendumust lapsele. Kui juhtuvad hirmutavad asjad, võib olla hirmunud lapse jaoks kõige rahustavam näha, et lapsevanem käitub kui lapsevanem. 

6-11-aastaste laste enamlevinud reaktsioonid:

• ärevus;
• suurenenud agressiivsus, viha ja ärrituvus (sh. kiusamine või kaklemine eakaaslastega);
• une- ja söögiisuhäired;
• enda süüdistamine toimunud sündmuses;
• tujutsemine või nutmine;
• mure selle üle, kes tema eest hoolitseb;
• hirm võimalike vigastuste või lähedase surma ees; 
• sündmuse toimumise eitamine;
• kaebused füüsilise tervise üle (kõhuvalu, peavalu, unisus, väsimus, mis võivad olla tingitud stressist);
• korduvalt küsimuste esitamine;
• laps keeldub sündmusest rääkima (sagedasem 9-11-aastaste laste seas);
• sotsiaalsest suhtlusest eemaldumine;
• mälu-ja keskendumisprobleemid koolis, keeldumine osalemast.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Kinnita oma lapsele, et tal ei ole ohtu. Sellises vanuses lapsi lohutavad faktid. Kasuta õigeid/tõelisi sõnu nagu sõda, orkaan, maavärin, üleujutus jne. Sellises vanuses lastele annavad teadmised jõudu ja aitavad leevendada ärevust. 

Hoia asjad võimalikult „normaalsena“. Magamamineku ja söögiajaga seotud rutiinid aitavad lastel end turvaliselt tunda. Kui Sul puudub kodu või on Sind ümber paigutatud, loo erinevad rutiinid ja anna sellest ka lapsele teada. Anna lapsele võimalus valikuid teha, see annab lapsele kontrolli tunde ebakindlal ajal. 

Vähenda kokkupuudet teleka, ajalehtede ja raadioga. Mida rohkem ebameeldivate uudistega kooliealised lapsed kokku puutuvad, seda rohkem nad muretsevad. Uudised võivad sündmusega seotud traumat võimendada. Kui laps vaatab uudiseid või kuulab raadiot, tee seda koos temaga, et saaksite hiljem sellest rääkida. Oleks parem kui laps ei näeks hirmutavaid pilte seoses traumeerivate sündmustega.  

Veeda aega oma lapsega rääkides. Anna talle teada, et see on normaalne kui ta soovib küsida küsimusi, väljendada oma muret või kurbust. Üks võimalus soodustada vestlust, on kasutada perega koos olemise aega (näiteks kõik koos olles õhtusööki süües), et rääkida hetkel toimuvatest sündmustest. Küsi lapselt ka, mida tema sõbrad on rääkinud, et Sa saaksid valeinformatsiooni parandada. 

Vasta küsimustele lühidalt, kuid ausalt. Kui laps on mingi teema üles võtnud, küsi esmalt tema mõtteid selle kohta, et Sa mõistaksid, mille pärast laps muretseb. Tavaliselt esitab laps konkreetse küsimuse sellepärast, et ta on mures. Anna talle rahustav vastus. Kui Sa ei tea küsimusele vastust, võid öelda: „Ma ei tea.“ Ära spekuleeri ega korda kuulujutte. 

Märka last, kes ei räägi. Alusta lapsega vestlust, jagades oma tundeid. Näiteks võid öelda: “See oli väga hirmutav asi ja mõnikord ärkan öösel üles, sest mõtlen sellele. Kuidas Sina ennast tunned?“ See paneb Sinu last tundma, et ta ei ole oma murede ja hirmudega üksinda. Kuid ära väljenda oma hirmude või murede kohta lapsele liiga palju. 

Paku lapsele tegevusi. Igapäevased tegevused, nagu sõpradega mängimine või koolis käimine, võivad olla häiritud. Aita oma lapsel mõelda alternatiivsetele tegevustele ja korralda kohtumisi lastele koos teiste vanematega.  

Rahusta last, kes tunneb muret oma sõprade turvalisuse pärast. Kinnita oma lapsele, et nende vanemad hoolitsevad nende eest nii, nagu Sina hoolitsed tema eest. 

Räägi lapsele, kuidas kõik hakkab taastuma. Anna lapsele teada, et tegevusi tehakse just inimestele turvalisuse tagamiseks või elektri ja vee taastamiseks. 

Julgusta last ka teistele abi pakkuma. See annab lapsele saavutus- ja eesmärgitunde ajal, mil nad võivad end tunda abituna. 

Leia lootus. Lapsed peavad taastumiseks nägema tulevikku. Näiteks võite looduskatastroofi korral lapsele öelda: „Inimesed üle kogu riigi saadavad meditsiinitarbeid, toitu ja vett. Nad on ehitanud uusi kohti, kus haiget saanud inimeste eest hoolitsetakse ning nad ehitavad ka uusi kodusid. Olukord läheb ainult paremaks.“ 

Kuidas aidata lapsi vanuses 12-18 eluaastat?

Noorukiiga on noorte jaoks väljakutseid esitav aega, mil nende kehas toimub palju muutusi. Nad võitlevad, et saada suuremat sõltumatust ning neil on kalduvus tunda, et miski ei kahjusta neid. Traumaatilised sündmused võivad panna neid tundma, et neil on kontroll kadunud, kuigi nad käituvad nagu nad oleksid väga tugevad. Nad võivad tunda end halvasti inimeste pärast, kes on katastroofi poolt mõjutatud, soovides teada saada, miks selline sündmus aset leidis. 

12-18-aastaste laste enimlevinud reaktsioonid:

• tunnete vältimine;
• pidev rääkimine toimunud katastroofist;
• sõpradest ja perest distantseerumine;
• viha või solvumine;
• depressioon, enesetapumõtete väljendamine;
• paanika- ja ärevushood, sealhulgas pidev muretsemine tuleviku pärast;
• meeleolukõikumised ja ärrituvus;
• muutused söögiisus ja/või uneharjumustes;
• tähelepanu- ja keskendumisraskused, mäluhäired ja/või kooli minemisest keeldumine;
• riskantne või ebaseaduslikult käitumine.

Mida saad Sina teha, et aidata oma last?

Lase oma teismelisel tunda end taas turvaliselt. Noorukitele ei meeldi välja näidata, et nad on haavatavad. Nad võivad proovida käituda nagu kõik oleks hästi, kuigi tegelikult ei ole. Kuigi Sinu laps võib keelduda Sinu kallistusest, võib Sinu puudutus aidata tal enda turvaliselt tunda. Võid öelda: „Ma tean, et Sa oled nüüd täiskasvanu, aga ma lihtsalt pean Sind kallistama.“  

Aita teismelisel tunda enda vajalikuna. Jaga talle väikeseid ülesandeid ja kohustusi majapidamisest, kiida teda tehtu eest ning endaga toime tulemise eest. Ära koorma teismelist liiga paljude kohustustega, eriti sellistega, mis kuuluvad täiskasvanute tegemistesse, kuna see suurendab tema ärevust.  

Ava uks aruteluks. Teismelisele on väga tüüpiline, et ta ei soovi Sinuga rääkida. Püüa alustada vestlust ühise tegevuse ajal, et vestlus ei tunduks tema jaoks liiga intensiivne. 

Moodusta gruppe, kuhu kuuluvad eakaaslased. Mõned teismelised võivad tunda end mugavamalt vesteldes kaaslastega gruppides, seega mõtle selle korraldamisele. Julgusta last vestlema teiste usaldusväärsete täiskasvanutega, näiteks sugulaste või õpetajatega.  

Piira kokkupuudet teleka, ajalehtede ja raadioga. Kuigi teismelised suudavad uudistega paremini hakkama saada kui nooremad lapsed, võivad siiski need, kes ei suuda ennast telekast või raadiost eraldada, tunda kõrgenenud ärevust. Räägi oma lapsega sellest, mida ta on kuulnud või näinud.  

Aita lapsel midagi ette võtta. Sellises vanuses lapsed soovivad panustada kogukonda. Leia sobivad võimalused, et laps saaks seda teha (aidata vabatahtlikuna kedagi).  

Ole teadlik ainete kuritarvitamisest. Teismelised võivad hakata oma ärevuse leevendamiseks tarbima alkoholi või narkootikume. Kui Sa arvad, et Sinu laps on seda teinud, räägi temaga sellest rahulikult. Vajadusel küsi abi psühholoogilt. Sa võid oma lapsele öelda: „Inimesed võivad hakata tarbima alkoholi peale traumeerivat sündmust, et ennast rahustada või panna unustama, kuid see võib hoopis rohkem probleeme tekitada. Sa võiksid minna jalutama, vestelda minu või sõpradega oma tunnetest või kirjutada kiri, mida Sa tulevikult ootad.“ 

Mida saavad õpetajad teha, et aidata oma õpilasi?

Jätkake rutiini nii palju kui võimalik. Lapsed töötavad paremini kui nad teavad, mida oodata. Koolirutiini naasmine aitab õpilastel tunda, et murettekitavad sündmused ei ole võtnud kontrolli nende igapäevaelu üle. Eelda õpilastelt kodutööde ja lihtsate klassiruumis tehtavate ülesannete tegemist. See on neile kasulik! 

Ole teadlik märkidest, mis näitavad, et laps võib vajada täiendavat abi. Lapsed, kellel esinevad raskused kaasa töötada viha, hirmu või kurbuse tõttu, tuleks suunata vaimse tervise spetsialisti juurde. Lapsed võivad kogeda stressi, mis võib väljenduda füüsiliste vaevustena nagu kõhuvalu, peavalu või väsimus. 

Aita lastel juhtunust rohkem aru saada. Näiteks, võid pakkuda abi ja erinevaid positiivseid võimalusi toimetulekuks.  

Kinnita lapsele, et koolitöötajad hoolitsevad tema ohutuse eest. Lapse hirm kaob kui ta teab, et  usaldusväärsed täiskasvanud teevad kõik endast oleneva, et tema eest hoolitseda. 

Hoia lapsevanematega ühendus. Räägi neile koolis toimuvatest programmidest ja tegevustest, et nad oleksid valmis arutama nendel teemadel ka kodus lastega. Julgusta lapsevanemaid piirama kokkupuudet uudistega.  

Hoolitse enda eest. Sa võid olla teiste aitamisega hõivatud ning ei märka, et oled jätnud ennast hooletusse. Leia võimalusi koos oma kolleegidega, kuidas te saaksite üksteist toetada. 

Hoiatavad märgid lastel ja noorukitel seoses traumaga:

• kordavad pidevalt oma mõtetes toimunud sündmust;
• õudusunenäod;
• uskumus, et maailm on ebaturvaline; 
• ärritatavus, viha ja meeleolukõikumised;
• vähene keskendumisvõime;
• söögiisu või unega seotud häired;
• käitumisprobleemid;
• närvilisuse tõus kui inimesed tulevad liiga lähedale;
• ehmatamine valjude helide peale;
• tagasilöögid väikelaste arengus, näiteks klammerdumine kellegi külge, voodimärgamine või pöidla imemine;
• raskused magamisel; 
• teistest inimestest eemaldumine; 
• alkoholi või narkootikumide kuritarvitamine teismeeas;
• võimetus minna kooli, õppida või mängida sõpradega jne. 

Allikas: ChildMindInstitute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.