Sensoorse informatsiooni töötlemise raskused

Siit artiklist saad teada:

Mis on sensoorse informatsiooni töötlemise raskused?
Millised käitumisprobleemid võivad olla tulenenud just sensoorsetest häiretest?
Kuidas võivad sensoorse info töötlemise probleemid olla seotud erinevate vaimse tervise probleemidega?

Sensoorse informatsiooni töötlemise häire võib esimest korda lapsevanematele märgatavaks saada siis, kui laps on alles 1-3-aasta vanune. Lastel võib esineda ülitundlikust helide ja valguse suhtes, nad võivad kurta, et nende jalanõud on liiga kitsad või riided neid liialt ärritavad. Ka lapse üld- ja peenmotoorne kohmakus võib olla üks esimestest indikaatoritest.

Suurem mure võib lapsevanematel tekkida siis, kui lapse käitumine muutub äärmuslikumaks:

laps hakkab nutma, kui tema nägu saab märjaks;
riidesse panemisel võib lapsel tekkida ootamatu jonnihoog;
lapse valulävi on ebatavaliselt kõrge või madal;
laps hakkab suhu panema söödamatuid asju (nt kivid, värvid).

Need ja ka muud ebatüüpilised käitumisviisid võivad viidata, et lapsel on raskusi sensoorse info töötlemisega. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus närvisüsteem ei tule toime meeltelt pärineva info tavapärase integreerimisega. Lapse jaoks on see olukord segadust tekitav ning võib päädida väliselt ebasobiva ja täiskasvanu jaoks mõistmatu käitumisega. Tegemist võib olla sensoorse integratsiooni häirega. Tasub tähele panna, et meditsiinilises mõttes ei ole tegemist eraldi diagnoosiga. Esmakordselt tutvustas seda ideed tegevusterapeut A. Jean Ayres 1970ndatel. Tema sõnul ei suuda mõnede inimeste ajud teha seda, mida enamik meist peab iseenesestmõistetavaks. Tekib korrelatsioon informatsiooni töötlemise probleemide ja lapse negatiivse käitumise vahel.

Sensoorse info töötlemise probleeme peetakse peamiselt autismi sümptomiks, sest enamikul autismiga lastel ja täiskasvanutel on sellega raskusi. Küll aga võib neid probleeme esineda ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), obsessiiv-kompulsiivse või ka muude arenguhäiretega inimestel. Sensoorse info töötlemise raskused võivad esineda ka eraldiseisva häirena. Lapsed, noored ja täiskasvanud, kellel esineb probleeme sensoorse info töötlusega võivad olla kas ülitundlikud või alatundlikud. Alatundlikud lapsed vajavad rohkem sensoorseid stimulatsioone. Neile meeldib palju liikuda ning nad võivad olla ka veidi kohmakad. Ülitundlikud lapsed seevastu väldivad tugevaid stimulatsioone.

Ootamatud meeleolumuutused ja jonnihood

Reaktsiooniks keskkonnamuutustele, võib lapsel esineda radikaalne, seletamatu nihe tema käitumises. Näiteks võib esimese klassi õpilane edukalt toimida rahulikus keskkonnas koos rahuliku täiskasvanuga. Kuid kui see sama laps viia visuaalselt ja auditiivselt ülekoormatud keskkonda, näiteks toidupoodi, siis võib see esile kutsuda ootamatu raevuhoo, mis on ehmatuseks nii lapsele endale kui ka tema vanemale. Sellised jonnihood on väga intensiivsed ja pikad ning neid peatada on peaaegu võimatu.

Võitle-või-põgene reaktsioon

Lisaks jonnihoogudele võib laps reageerida ka põgenemisega. Kui olukord on lapse jaoks sensoorselt koormav, siis võib ta ootamatult põgeneda ning seejuures ei paista olevat lapsele reaalset ohtu. Niisamuti võib laps põgeneda hoopis keskkonna suunas, mis tema närvisüsteemile rahustavamalt mõjub. Sensoorse ülekoormuse korral võib laps põgenemise asemel reageerida ka võitlemisega ning muutuda agressiivseks.

Mis on sensoorse info töötlemise raskused?

Lisaks meile tavapärasele viiele meelele (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, kompimine) on sensoorse integratsiooni teooria rajaja A. Jean Ayres välja toonud veel kaks meelt. Nendest üks on propriotseptiivne (nn süvatundlikus) ja teine vestibulaarne ehk tasakaalu süsteem.

Propriotseptiivne süsteem aitab inimesel tajuda ja juhtida tema keha ning annab ajule märku, kus tema keha teiste objektide suhtes paikneb. Lapsed, kes on alatundlikud ihkavad saada sisendit, nad armastavad hüppamist ja muid aktiivseid tegevusi, neil meeldib surve kehale, nagu näiteks tugevad kallistused. Kui lapsed on ülitundlikud, siis võib neil esineda raskusi enda keha paiknemisel teiste objektide suhtes, nad võivad komistada asjade otsa ning näida kohmakana.

Vestibulaarne süsteem annab ajule infot keha liikumise ja peaasendi kohta. Need on olulised elemendid tasakaalu ja koordinatsiooni toimimiseks. Alatundlikud lapsed on seetõttu pidevas liikumises, nad ihkavad kiiret ja intensiivset liikumist, neile meeldib, kui neid õhku visatakse ning nad naudivad hüppamist mööblil ja batuudil. Ülitundlikud lapsed seevastu võivad karta tegevusi, mis nõuavad tasakaalu, ronimist ja muid aktiivseid tegevusi.

Valesti tõlgendatud käitumine

Teatud aistingute suhtes ülitundlike lapsi võib sageli lahterdada ekslikult erinevate siltidega. Nad võivad näida murelikud, ärevad, isegi vihased või hirmunud. Need lapsed võivad meile näida kohmakad, sest nende aju ei tule toime liigutuste planeerimise ja koordineerimisega, kuid tegelikult ei tule närvisüsteem lihtsalt tema enda kehasiseste stiimulite tõlgendamisega toime. Need lapsed võivad meile tunduda ka liialt impulsiivsed, kuid tegelikult võib neil esineda sensoorse info töötlemise probleem. Nad muutuvad ärevaks, kui nad on ülestimuleeritud, nende täidesaatvad funktsioonid ajus (pidurdusprotsessid) ei toimi ja nad asuvad toimetulekumehhanismina võitlema või põgenema.

Meie ülesanne on siin neid mõista, mitte sildistada.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Kui sul on raskuseid oma lapse käitumise mõistmisega, võta julgelt ühendust spetsialistiga. Ära jää oma mures üksi!