Sageli tulevad vanemad nõu saama, et lapsi muuta ja kasvatama hakata, kuid võti seisneb neis endis. Raamatus on baasteadmised vanema enda reguleerimisest, sideme loomisest lapsega alates vastsündinust ja kuidas last juhendada mitte kontrollida.
Meie pereterapeut ja psühholoog Katrin luges Laura Markhami raamatut “Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed. Kuidas lõpetada laste peale karjumine ja luua nendega hea side”.
Raamatus on nipid igaks olukorraks, mis lastega ette võivad tulla. Soovitaksin väikeste laste vanematel võtta see raamat öökapiraamatuks, eriti muretsevatele emadele, kellel on raskusi lastele piiride seadmisel või või jonni põhjuste mõistmisel. Põhimõte on lihtne: kui ei tea, mida teha, siis sea piirid ja taasta ühendus!
Millised olulisemad mõtted Katrin raamatust välja toob:
Olulisemad mõtted raamatust
- Enesereguleerimine: Lapsevanemad arvavad sageli, et kui laps käituks hästi, suudaksid nad säilitada meelerahu. Tegelikult saab kontrollida vaid iseenda käitumist, mitte last ja elu. Lapsevanemaks olemine ei puuduta seda, mida laps teeb, vaid kuidas me sellele reageerime. Kui torm puhkeb, on lapsevanema reaktsioon see, mis kas rahustab või küttab olukorra tsunaamiks. Kui suudad kasutada hetki, mil sind endast välja aetakse, selleks et mõelda ja mitte kohe reageerida, siis märkad, kui hakkad tasakaalu kaotama ja saad end õigele rajale juhtida. Täiskasvanu rahumeelsus mõjutab last märksa rohkem kui karjumine. Lapsevanema emotsionaalne reaktsioon (säilitada rahu) võimaldab kohelda kõiki inimesi lugupidavalt ja vastutustundlikult, mille tulemuseks on emotsionaalselt tasakaalukad, lugupidavad ja vastutustundlikud lapsed.
- Sideme loomine: Lapsed arenevad hästi, kui tunnevad armastavat sidet ja seda, et neid mõistetakse. Kasvatamine sõltubki sidemest lapsega. Vastasel juhul pole teil mingit mõju. Kui sidet ei ole, ei tunne nad end turvaliselt ja aju ei tööta nii hästi, et reguleerida emotsioone ja järgida vanemate juhiseid.
- Juhendamine, mitte kontrollimine: Väikesed inimolendid punnivad jõule ja kontrollile vastu nagu suured. Toredad ja vahvad lapsed kasvavad siis, kui neid juhendatakse: käsitletakse nende emotsioone, juhitakse nende käitumist ja arendatakse nende oskusi, mitte kohese kuulekuse eesmärgil kontrollitakse. Vanema ülesanne on juhtida emotsioone, et lapsel areneks emotsionaalne intelligentsus, mida on vaja tunnete juhtimiseks ja arukate otsuste langetamiseks. Hooliv vanem ei kasuta karistust, vaid empaatilisi piire, mis suunavad lapse enesedistsipliini arengut, mitte ei sunni last pimesi kuuletuma. Juhinduvad põhiväärtustest; ei tee kompromisse lugupidava käitumise ja perega koos veedetava aja osas, kuid ei tee pisiasjadest tarbetult suurt numbrit.
Lapsega suheldes keskendu:
- Emotsioonide juhtimisele: Väikeste laste aju pole veel õppinud jõulisi tundeid taltsutama. Me saadame lastele kogu aeg sõnumeid tunnete kohta, viidates nende ohtlikkusele või lihtsalt inimeseks olemise juurde.
- Armastavale juhendamisele: Lapsed eeldavad, et juhendame neid segadust tekitavas maailmas, kuid meie lapsepõlv ning kultuuriline taust käsivad meid lapsi juhendada karistuse, jõu ja kontrolli abil. Ähvardamise või manipuleerimise asemel peaksime jõudma lapse käitumise juurteni, selle all peituvate tunneteni. Kui laps õpib oma emotsioone ja käitumist ise juhtima, siis areneb tal välja enesedistsipliin.
- Oskuste ja annete toetamine: Lapsed on loomult uudishimulikud, kuid sageli õõnestame me ise nende õpijanu.