Meie Varajase Kaasamise Keskuse juht Liina Lokko on saanud märgatud oma aastatepikkuse töö eest rehabilitatsioonivaldkonnas ka rahvusvahelises plaanis ning ajakirjas Euro Health Leaders on ilmunud temast kaanelugu “Euroopa järjekindlamad juhid rehabilitatsioonivaldkonnas, keda tasub teada?”.
Originaalartikkel leitav Euro Health Leaders kodulehel.
Laste rehabilitatsioonivaldkonna mõjutaja Eestis
Iga laps väärib võimalust areneda, hoolimata oma väljakutsetest. Kuid paljude perede jaoks on erivajadustega lapse toetamise teekond täis segadust, pettumust ja ebakindlust. Õigete ressursside leidmine, sobiva toetuse saamine ja süsteemis orienteerumine võivad tunduda üle jõu käivana. Siiski on inimesi, keda motiveerivad isiklikud kogemused, et muuta seda reaalsust. Liina Lokko on üks neist.
Varajase Kaasamise Keskuse (VKK) asutajana on Liina pühendanud oma elu sellele, et luua maailm, kus erivajadustega lapsi märgatakse, toetatakse ja kaasatakse igasse ühiskonna tahku. Tema teekond algas mitte juhi või eestkõnelejana, vaid emana, kes pidi toime tulema oma tütre Downi sündroomi ja südamerikke diagnoosiga. Ajal, mil kaasav haridus ja tugiteenused Eestis olid peaaegu olematud, keeldus Liina aktsepteerimast, et piiratud võimalused peaksid määratlema tema tütre tuleviku.
See, mis algas isikliku teekonnana oma lapsele paremate ressursside leidmiseks, muutus kiiresti laiemaks missiooniks muuta süsteemi kõigi erivajadustega laste jaoks. Täna on VKK tunnistuseks Liina visioonist – koht, kus pered saavad tuge, lapsed saavad areneda ning kaasatus on kõige keskmes. See teekond sündis soovist teha tõelist vahet nende elus, kes seda kõige rohkem vajavad.
Uurime Liina lugu ja seda, kuidas tema isiklikud kogemused kujundasid tema missiooni pakkuda Eestis erivajadustega lastele olulist tuge!
Isiklik muutumise teekond
Liina teekond varajase sekkumise ja rehabilitatsiooni valdkonda algas ootamatu väljakutsega – tema tütre sünd 2000. aastal. Pärast Downi sündroomi ja südamerikke diagnoosi saamist seisis Liina silmitsi topeltväljakutsega: mõista oma tütre vajadusi ja toime tulla süsteemiga, mis pakkus erivajadustega lastele vähe võimalusi.
Eestis oli tol ajal kaasav haridus peaaegu olematu ning erivajadustega lapsed jäid kas koju või paigutati eraldatud gruppidesse. Olles otsustanud anda oma tütrele parimad võimalused, hakkas Liina uurima haridusvõimalusi teistes riikides. Tervishoiu magistrikraadiga mõistis ta, et tema tütre väljakutsed pole mitte ainult isiklik mure, vaid ka ühiskondlik probleem, mis peegeldub kogu maailmas.
Ta meenutab: „Ma ei saanud aktsepteerida sellist valikute puudumist ja hakkasin aktiivselt uurima, kuidas Downi sündroomiga lapsi teistes riikides õpetatakse.” Tema püüdlus mõista ja propageerida paremaid teenuseid viis teda rahvusvaheliste organisatsioonidega ühenduse loomiseni, kust ta õppis nii palju kui võimalik kaasava hariduse kohta. Ta hakkas otsima inimesi Tallinnast, kellel oli sidemeid välismaiste süsteemidega, ja sellest hetkest hakkas muutus kuju võtma.
Tema pühendumus viis 2003. aastal Tartus esimese mängutoa ja päevahoiuteenuse avamiseni – ruumi, mis võimaldas kõigi arengutasemete ja võimetega lastel koos õppida ja mängida. See lihtne, kuid võimas idee saavutas kiiresti populaarsuse. Lapsed ja vanemad tulid sinna kokku, et suhelda, õppida ja kasvada. „See muutus väga populaarseks, sest lapsed ja vanemad kogunesid sinna olenemata laste arengutasemest või võimetest,” märgib ta. Mängutuba sai VKK esimeseks seemneks, tähistades teekonna algust, mis viis lõpuks eralasteaia ja rehabilitatsiooniteenuste rajamiseni.
Visioon muutusteks
2005. aastal astus Liina järjekordse olulise sammu süsteemse muutuse loomisel, hakates ette valmistama erakooli Anni Lasteaia avamist. Missioon oli selge: tagada, et kõik lapsed, olenemata nende arenguvõimetest, saaksid mängida ja õppida koos. „Me avasime lasteaia 2006. aastal ja siis oli loomulik samm laieneda ka sotsiaalsesse sektorisse,” meenutab ta. 2010. aastaks hakkas VKK pakkuma rehabilitatsiooniteenuseid, luues nii lastele kui ka peredele tervikliku tugisüsteemi, mis aitaks neil areneda.
Liina juhtimise ja visiooni keskmes on sügavalt juurdunud usk kaasatuse jõusse. „Igal lapsel on õigus abi saada ja see abi võib olla kvaliteetne, kui me toetame ka lapse vanemaid,” rõhutab ta. See pole ainult lapse vajaduste rahuldamine, vaid ka vanemate toetamine, sest perede väljakutsed ulatuvad kaugemale lapse diagnoosist. „Ma usun tõeliselt, et iga peret tuleks aidata nii palju, kui võimalik, sest iga laps on väärtuslik,” lisab Liina, rõhutades perede olulist rolli paranemis- ja kasvuprotsessis.
Süsteemsete väljakutsete ületamine
Oma karjääri jooksul on Liina silmitsi seisnud mitmete väljakutsetega, eriti Eesti killustatud rehabilitatsioonisüsteemiga. Ta selgitab: „Eestis on meditsiiniline rehabilitatsioon ja sotsiaalne rehabilitatsioon olnud pikka aega lahus. Intellektipuudega või teatud vaimsete häiretega lapsi ei saa ravida klassikalise meditsiinilise rehabilitatsiooniga. Selle asemel vajavad nad pidevaid arengutegevusi, mis on kohandatud nende seisundile, et tagada võimalikult iseseisev elu.”
See tervishoiu ja sotsiaalrehabilitatsiooni eristamine on loonud tõkkeid erivajadustega lastele, sest paljud lapsed, kellel puudub tervisediagnoos, kuid vajavad arendusteenuseid, jäävad abita. Avalikes dokumentides võib tunduda, et kõik teenused on olemas, kuid nende tegelik kättesaadavus on väga piiratud. Süsteem on killustunud ja peredel on keeruline leida lapse seisundile kohandatud teenuseid.
Liina on juba pikka aega propageerinud integreeritumat rehabilitatsioonilähenemist, kus intellektipuudega või autismiga lapsi ei käsitleta kui „haigeid”, vaid nähakse neid kui pidevat arengutoetust vajavaid lapsi.
„Ma olen alati uskunud, et intellektipuudega või autismiga laps ei ole haige laps. Intellektipuudega ja vaimsete häiretega laste arv kasvab kogu maailmas, sest probleeme tuvastatakse varakult ja diagnoosimine toimub kiiremini. Kuid peame olema ausad – enamasti ei vaja nad klassikalist rehabilitatsiooni ega kliinilist sekkumist,” ütleb ta. „Selle asemel vajavad need lapsed ja nende pered järjepidevat interdistsiplinaarset tuge, et aidata neil saavutada iseseisvust. Õnneks on ka vanemate kaasamine laste teenustesse muutumas üha tavalisemaks. Kuid peretöös pööratakse ikka liiga vähe tähelepanu teistele peres olevatele lastele. Minu arvates on see samuti väga oluline teema – kui peretöös ei arvestata õdede-vendade vajadustega või neid ei käsitleta, suureneb nende vaimse tervise probleemide tekkimise risk märkimisväärselt. Mingil hetkel võib pere vajada abi mitme lapse jaoks.”
Innovaatilised lähenemised rehabilitatsioonis
VKK mängib innovatsioon rehabilitatsioonitulemuste parandamisel olulist rolli. Üks silmapaistvamaid algatusi, mille Liina ja tema meeskond välja töötasid, oli ööpäevaringne teenus intellektipuudega ja vaimse tervise probleemidega lastele. Mitme aasta jooksul pakkus keskus lastele võimalust viibida pikemaid perioode – 4–5 päeva korraga –, et õppida eluks vajalikke oskusi, nagu söögiriistade kasutamine, potitreening ja igapäevaste rutiinide järgimine.
„Paljud lapsed harjutasid potitreeningut ja järgnesid 24-tunnistele rutiinidele – ärkasid, pesid hambaid, sõid hommikust jne,” meenutab Liina. Need väikesed, kuid olulised sammud laste iseseisvuse poole saavutati toetavas ja struktureeritud keskkonnas. Nende nädalate jooksul said vanemad ka tagasisidet ja nõuandeid, mis aitas neil kodus laste õpitut kinnistada. „Toon ühe näite: intellektipuudega teismeline poiss oli kohalikus koolis pidevalt agressiivne, muutes õpetamise võimatuks, kuna ta põgenes ka vihahoogude ajal. Kodus oli laps agressiivne, sest õdede-vendade vahel esines kiusamist. Juba esimese teenusõhtu ajal mõistsime tegelikku probleemi – laps märgas voodit ja kasutas mähkmeid. Seega seati esimene eesmärk: öised ärkamised ja potitreening koos enesehinnangu tõstmise ja perenõustamisega, et kohandada koduseid harjumusi. Laps sai teenustest tuge ning tembeldamine nii koolis kui ka kodus vähenes oluliselt, samas vähenes ka põgenemine ja agressiivsus. Võime küsida – kas sarnast iseseisva elu õppimisprotsessi oleks saanud läbi viia haridus- või tervishoiusüsteemi raames?”
Kuigi programm oli äärmiselt edukas, ei möödunud see väljakutseteta. Alguses olid vanemad ettevaatlikud, jättes oma lapsed mitmeks päevaks teiste hoolde. Kuid aja jooksul tekkis usaldus ning nii lapsed kui ka vanemad hakkasid nägema selle intensiivse lähenemise pikaajalisi eeliseid. „Kui last on mõne aasta jooksul toetatud nii, et igapäevaelus esinevad häirivad käitumised või agressiivsus on kadunud või oluliselt vähenenud, siis see annab meile mõistmise, et sellised teenused on vajalikud,” peegeldab Liina. Kahjuks lõppes programm 2024. aastal ebastabiilse rahastamismudeli ja Euroopa Liidu rahastuse ammendumise tõttu.
Hoolimata sellest tagasilöögist peab Liina algatust edulooks. „See tõi meile iga-aastaseid auhindu eduka tegevuse eest, positiivset tähelepanu ärisektorilt, lapsevanematelt ja valdkonna ekspertidelt,” ütleb ta uhkusega. See innovatiivne rehabilitatsioonilähenemine on näidanud, et sügav, interdistsiplinaarne tugi võib tuua püsivaid muutusi laste elus.
Tehnoloogia roll rehabilitatsioonis
Tehnoloogia integreerimine on samuti mänginud olulist rolli VKK töös. Liina rõhutab, kuidas organisatsioon kohanes kiiresti COVID-19 pandeemia ajal, viies konsultatsioonid ja teenused veebipõhiseks vaid nädalaga. „Me ei oska enam ilma hübriidkohtumiste, veebiseansside ja veebiseminarideta toimida,” tunnistab ta. See paindlikkus on võimaldanud keskusel jätkata väärtusliku toe pakkumist peredele, olenemata füüsilistest piirangutest.
Lisaks digitaalsete platvormide omaksvõtule on VKK juba pikka aega pühendunud paberivabale ja tõhusale töökorraldusele. „Oleme alati olnud üsna uuenduslikud ja kasutanud aastaid paberivaba lähenemist,” jagab Liina. See muutus suurendab mitte ainult efektiivsust, vaid tagab ka kõigi dokumentide ja protsesside turvalise salvestamise pilvesüsteemides, pakkudes lihtsat juurdepääsu ja korrastatust.
Koostöö ja partnerlused jätkusuutliku mõju saavutamiseks
„Meie peamised partnerid on riiklikud sotsiaalsüsteemid, kohalikud omavalitsused, koolid ja lasteaiad,” selgitab Liina. Need partnerlused on hädavajalikud, kuna suurem osa keskuse klientidest on lapsed, kes vajavad tuge kogu elu jooksul. Nagu Liina märgib: „Me vajame partnerlussuhteid nii rahastamiseks kui ka sisuliste eesmärkide seadmiseks.”
Tema juhtimisstiil rõhutab koostööd ja suhtlemist. „Mida selgemalt on eesmärgid seatud ja ootused arutatud, seda täpsem on tulemus,” kinnitab ta. Liina lähenemine tugineb Demingi kvaliteedijuhtimise mudelile – plaani, tee, kontrolli ja tegutse –, mis juhib tema meeskonda teenuste ja tegevuse pideval täiustamisel.
Personaalne lähenemine rehabilitatsioonile
VKK-s on klientide vajadused ja eelistused alati esikohal. Liina märgib: „Kliendi vajaduste esikohale seadmine on kõigi nende väärtuste oluline komponent.” See individuaalne lähenemine on põimunud keskuse töösse, kus regulaarselt arutatakse, kuidas kõige paremini teenida iga last ja tema peret. Ta julgustab oma meeskonda alati esmalt lapse vajadusi kaaluma, jättes kõrvale välised surveallikad ja keskendudes sellele, mis on lapse arenguks parim.
„Püüame mõelda: ‘Jäta korraks kogu ümbritsev müra kõrvale ja mõtle, mida see laps vajab?’” jagab Liina. See kliendikeskne lähenemine on hädavajalik, et tagada keskuse teenuste tõhusus, aga ka nende tähenduslikkus ja mõju igale lapsele.
Võimalusterohke tulevik
Tulevikku vaadates on Liina optimistlik VKK jätkuva kasvu ja mõju osas peredele üle Eesti. Viimase viie aasta jooksul on sadu spetsialiste ja õpetajaid koolitatud töötama intellektipuudega või vaimsete häiretega lastega kodulähedastes lasteaedades või koolides. Tänu neuroteaduse kiirele arengule on saadaval palju uusi tõenduspõhiseid lähenemisi intellektipuudega ja vaimsete häiretega laste arengu toetamiseks. „Me saame olla spetsialistid, kes toovad selle teadmise kiiresti peredeni ja õpetajateni.”
Samas on nüüd hädavajalik mõista valitsuse kavandatud muudatusi, kuna tervishoiusüsteem ei suuda tulevikus kõigile peredele tuge pakkuda. Paljud pered ei vaja kliinilist abi, vaid pigem igapäevaste oskuste pidevat harjutamist, et muuta laste elu võimalikult iseseisvaks ja ennetada vanemate ja õdede-vendade hoolduskoormuse suurenemist.
Laiendades oma ulatust ja jätkates innovatsiooni, jätkab VKK olulise rehabilitatsiooni- ja tugiteenuse pakkumist arenguliste väljakutsetega lastele ja peredele.
Liina töö kehastab, mida tähendab olla rehabilitatsiooni juht: keegi, kes kuulab, kohaneb ja seisab iga lapse ja pere heaolu eest. Tema isiklikust kogemusest ajendatud teekond inspireerib teisi, tõestades, et pühendumuse, visiooni ja koostöö abil on rehabilitatsiooni tulevik täis lõputuid võimalusi.
- Mida selgemalt on eesmärgid seatud ja ootused läbi räägitud, seda täpsem on tulemus.
- Olen alati uskunud, et intellektipuudega või autismiga laps ei ole haige laps – nad ei vaja klassikalist rehabilitatsiooni ega kliinilist sekkumist.
- Igal lapsel on õigus saada abi ning see abi võib olla kvaliteetne, kui toetame ka lapse vanemaid.
- Ma tõesti usun, et iga peret tuleks aidata nii palju kui võimalik, sest iga laps on väärtuslik.
