Kas mu lapse vihahood ja trots on normaalne?

Kuidas saada aru, kas emotsionaalsed vihahood või agressioon on eakohane ja iseloomulik lapse eale või mitte?

Enamikel lastel on aeg-ajalt raevuhooge ja emotsionaalseid kriise. Mõnikord võivad nad tormiliselt käituda, kui nad on pettunud või on trotslikud, kui neil palutakse teha midagi, mida nad ei taha teha. Aga kui lapsed teevad neid asju korduvalt või ei suuda oma tujusid tihti kontrollida, võib see olla rohkem kui tüüpiline käitumine.

Mõned märgid, mis viitavad, et emotsionaalsed puhangud ei ole eakohased ning võiks abi ja nõu saamiseks pöörduda spetsialisti poole:

kui lapse raevu- ja emotsionaalse kriisi hood jätkuvad ka pärast iga, kui need on arenguliselt normaalsed (kuni 7-8-aastaseni);
kui lapse käitumine on ohtlik lapsele endale või teistele;
kui lapse käitumine tekitab talle tõsiseid probleeme koolis ja õpetajad teavitavad, et laps on kontrolli alt väljas;
kui lapse käitumise tõttu on ta läbisaamine teiste lastega häiritud, selle tulemusena on ta mängudest ja sünnipäevadest välja jäetud;
kui lapse raevuhood ja trots põhjustavad kodus palju konflikte ja häirivad pereelu;
kui laps on ärritunud, sest ta tunneb, et ta ei suuda oma emotsioone kontrollida, ja see paneb teda ennast halvasti tundma.

Lapse viha mõistmine

Kui lapsel on pidevalt regulaarne emotsionaalne kriisi, on see tavaliselt stressi sümptom. Esimene samm on mõista, mis käivitab lapse käitumise. On palju võimalikke põhjuseid, sealhulgas:

Aktiivsus-tähelepanu häire (ATH). Paljudel ATHga lastel, eriti neil, kes kogevad impulsiivsust ja hüperaktiivsust, on raskusi oma käitumise kontrollimisega. Neil võib olla väga raske järgida juhiseid või minna ühelt tegevuselt teisele ja see muudab nad trotslikuks ja vihaseks. Rohkem kui 50% lastest, kellel on ATH, on ka trotslikud ja emotsionaalsed hood. Nende võimetus keskenduda ja ülesandeid täita võib põhjustada ka raevuhooge, vaidlusi ja võimuvõitlust. See ei tähenda tingimata, et neil on diagnoositud ATH – tegelikult jäetakse ATH mõnikord tähelepanuta lastel, kellel on esinenud tõsist agressiooni, sest seal on mitmeid teisi põhjuseid.
Ärevus. Lastel, kes tunduvad vihased ja trotslikud, on sageli tõsine ja mittetuvastatud ärevus. Kui lapsel on ärevus, eriti kui ta seda varjab, võib tal olla raske toime tulla olukordadega, mis põhjustavad talle stressi. Koolis esitatavad nõudmised võivad lapsele survet avaldada ja ta võib tunda, et ta ei suuda toime tulla. Ärevusttekitavas olukorras võib avalduda lapse “võitle või põgene” instinkt – tal võib olla raevuhooge või ta keeldub midagi tegemast, et vältida tugeva hirmu allikat.
Trauma või tähelepanuta/hooletusse jätmine. Emotsionaalne/vägivaldne eneseväljendus koolis on tingitud traumast, hooletusse jätmisest või kaosest kodus. Lapsed, kes on iseendaga hädas, ei tunne end kodus turvaliselt ja seetõttu võivad käituda koolis agressiivselt. Enim on ohustatud ATHga lapsed, kes on kogenud ka traumat.
Õppimisprobleemid. Kui lapsel on koolis käitumisprobleemid või kodutööde ajal pidevalt keskendumisraskused, on võimalik, et tal on õpihäire. Näiteks kui lapse jaoks on keeruline matemaatika, muudab mitte hakkama saamine teda pettunuks ja ärritab. Selle asemel, et paluda abi, võib laps ülesande katkestada ning leida asendustegevus – ta kaldub kõrvale tegelikust probleemist.
Sensoorne ülitundlikkus. Kui laps on stimulatsiooni suhtes ülitundlik või tundetu, võivad sellised asjad nagu “sügelema ajavad” riided või “liiga palju valgust/müra”, tekitada lapses ebamugavustunnet ja teda häirida. See võib omakorda põhjustada emotsionaalse kriisi, mida kõrvaltvaataja ei pruugi esmapilgul mõista.

Kuidas on võimalik “vihast” last aidata?

Ravimid ei pruugi tingimata parandada trotslikku käitumist või agressiooni, need võivad vähendada ärevuse ja muude häirete sümptomeid ning parandada käitumishäiretega töötamise tingimusi. Olukorra parandamiseks on võtmetähtsusega käitumuslikud lähenemisviisid, mille vanemad ja lapsed töötavad koos välja, et probleemset käitumist ohjeldada.

Põhjuste otsimine. Esimene samm viha juhtimisel on mõista, mis käivitab lapse vihahood.

Vanema järjepidevus. Kui lapse trots ja emotsionaalsed vihahood on tekkinud, mõjutab vanema reageering käitumise kordumise tõenäosust.

Allpool on välja toodud mõned juhised lapse vihahoogudega toimetulekuks:

Ära anna järele. Hoiduge kiusatusest lõpetada oma lapse raevuhoog, andes talle, mida ta soovib hetkel, kui ta plahvatab. Alla andmine õpetab lapsele ainult seda, et raevuhoog töötab.
Jääge rahulikuks ja järjepidevaks. Te olete paremas positsioonis, kus õpetada ja järgida paremaid ja järjepidevamaid käitumismustreid, kui kontrollite oma emotsioone. Karmid või vihased vastused kipuvad lapse agressiooni eskaleerima, olgu see siis verbaalne või füüsiline. Rahulikuks jäädes kujundate ja õpetate oma last ka sellise käitumisega, mida soovite temas näha.
Kiitke positiivset käitumist. Ignoreerige väikest väärkäitumist, sest isegi negatiivne tähelepanu, nagu noomimine või lapse keelamine, võib tema negatiivset käitumist tugevdada. Selle asemel kasutage ohtralt märgistatud kiitust käitumisele, mida soovite julgustada. (Ärge öelge lihtsalt “hea töö”, öelge “tubli, et maha rahunesid”.)
Kasutage järjekindlaid tagajärgi. Teie laps peab teadma, millised on tagajärjed negatiivsele käitumisele, näiteks aja maha võtmine, samuti positiivse käitumise eest, näiteks mõni preemia. Oluline on näidata, et samu tagajärgi järgitakse iga kord.
Oodake, kuni laps on emotsionaalselt maha rahunenud. Ärge rääkige lapsega, kui ta pole emotsionaalselt kättesaadav. Olge tema juures kuni ta rahuneb. Lapsega on võimalik läbirääkimisi pidada, kui vanem ega ka laps ei ole “plahvatusohtlik”.
Kasutage rahunemiseks aeglast ja sügavat hingamist. Ei saa samal ajal olla rahulik ja vihane. Hingamise juures on parim see, et see on alati kättesaadav.

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus.