Kas mu laps ajab mind meelega hulluks?

Ilmunud ajalehes Postimees 21. oktoobril 2020.

• Kiindumussuhted on laste käitumise aluseks
• Keskkond mõjutab laste kujunemist
• Vanemad saavad laste heaks palju ära teha

Tervise Arengu Instituudi avalikud andmed kirjeldavad, et 2019. aastal diagnoosisid psühhiaatrid Eesti lastel kõige enam lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid. Laste käitumis-probleemid teevad muret nii lapsevanematele kui ka õpetajatele lasteaias ja koolis. Paljudele täiskasvanutele ei ole võõras salamõte: “Ma lähen juba hulluks, kas ta teeb seda meelega?”

Uuringud näitavad, et meie laste toimetulekut mõjutab kasvukeskkond rohkem kui kunagi varem. Mis siis toimub, mida saaksime teha, et meie laste vaimne tervis oleks parem ja tulevik helgem?

Selleks, et saaksime lapse käitumisest paremini aru ja oskaksime vaimse tervise probleeme ennetada, peame alustuseks endalt küsima: “Kas ma tean, milline käitumine on eakohane ja milline mitte? Mida ma oma lapselt üldse oodata saan?”

Kaheaastase jonn ja piiride katsetamine tuleb eakohasest arengust. Mõnikord võib tõesti tunduda, et seda kõike on liiga palju ning vanemate ideed, kuidas püüda rahumeelselt jonnihoogudega toime tulla, võivad otsa saada. Parimal juhul täiendab vanem oma teadmisi ja tõdeb juba mõne kuu pärast, et olukord ei ole enam nii hull, sest lapsega saab juba tasapisi sobivate ja mittesobivate käitumiste üle arutada. Iga rõõm kordaläinud päevast on nautimist väärt!

Samas on paljud meist näinud, et mõne lapse jonnihood ei piirdu kuudega, vaid kestavad aastaid. Nelja- või viieaastane põrandal röökimas ei ole lihtsalt kurvastav vaatepilt, vaid kurnav käitumismuster nii lapsele endale kui tema vanematele või õpetajatele. Eakohase arenguga nelja-aastaselt ootame esmaseid koostööoskuseid teiste lastega mängimisel ning konfliktide korral pisutki läbirääkimisoskust. Lahenduskäik võib olla küll tema fantaasiamängudest sõltuvalt ebasobiv, aga ta on võimeline oma arvamust välja ütlema ja selgelt sõnastama.

Aga mis siis võib olla nelja- ja viieaastase või ka vanema lapse keerulise ja väljakutseid täis käitumise põhjuseks?

Inglise psühhiaater ja psühhoanalüütik J. Bowlby uuris eelmisel sajandil laste arengut ning pani aluse kiindumusteooriale. Bowlby kirjeldas oma lapsepõlve kui üksildast ja traumeerivat kogemust, sest tema keskklassist pärit vanemad arvasid, et liigne lähedus võib lapse ära hellitada ja talle halvasti mõjuda. Bowlby on mitmetes autobiograafilistes töödes kirjeldanud oma kiindumussuhet lapsehoidjaga, kes pere juurest ootamatult lahkus, ja kuidas sellest lapsele pikaaegne traumaatiline kogemus jäi. Bowlby pühendas oma elu kiindumusteooria uurimisele ning töötas pikki aastakümneid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juures vaimse tervise konsultandina. Tuhanded teadusartiklid ja refereeringud kiindumussuhte olulisuse osas võiksid meidki panna taas mõtlema, kas ja kui palju võivad Eesti laste mured olla mõjutatud häiritud kiindumussuhtest või kiindumushäirest.

Käitumishäired võivad olla traumaatiliste sündmuste või kiindumushäire tagajärg. Hüperaktiivsus, väga kergesti erutumine, madal või kõrge valulävi, võimetus kirjeldada oma tundeid, usaldamatus suhetes, vähene empaatia, kiitusele ja karistusele mittereageerimine jne võivad olla häiritud kiindumuse väljendused. Vähesest teadlikkusest võib nüüd tekkida mõte, et see teema puudutab vaid keerulise taustaga peresid või asenduskodu lapsi. Tegelikkus on palju laiem – kiindumussuhtesse võivad mõrad tekkida täiesti tavalistes peredes, kus sellele teemale ei osata tähelepanu pöörata.

Meie ühiskond on nii palju muutunud, et lähedussuhteid tuleb teadlikult luua. Oleme tulnud oma minevikust, kus lähedust ei väljendatud ning pigem olid kodused suhted formaalsed. Praegusi lapsevanemaid kasvatati sageli Benjamin Spocki näpunäidete järgi, mis ütlesid selgelt välja, et liigne lähedus võib lapsele halba teha ning nutule ei ole vaja reageerida enne, kui see on kestnud rohkem kui 20 minutit.

Mis siis on turvalise kiindumussuhte tsükkel? N. Marshall on kirjeldanud seda nii: imik või väikelaps nutab ja annab nutuga teada oma vajadustest. Ükskõik, kas see vajadus on tingitud hirmust, tühjast kõhust, märjast voodist või muust. Lähedane täiskasvanu reageerib nutule ja ajapikku kujuneb lapse ja täiskasvanu vahel turvaline kiindumussuhe, kus laps teab, et tema vajadustele reageeritakse. Seega saab laps areneda ja kasvada piisavalt turvalises suhtes teistega.

Kui laps oma nutule järjepidevalt vastust ei saa või sellele vastuseks temaga hoopis tõreletakse, siis usalduslikku suhet ei saa tekkida. Töös keerulise käitumisega lastega märkame kõige rohkem ambivalentset kiindumussuhet, kus lapse põhieesmärk on saada tähelepanu. Need lapsed pingutavad kõvasti, et saada positiivset või negatiivset reageerimist oma käitumisele. Lapsel ei ole vahet, kumb käitumisviis toob tähelepanu, kuid enamasti oskavad täiskasvanud reageerida negatiivse tähelepanu otsijale.

Mis on need riskihetked, kui kiindumussuhtesse võivad mõrad tekkida? Kiindumussuhet võivad mõjutada erinevad väikelapse jaoks elumuutvad olukorrad – uue lapse sünd, vanemate lahutus, kolimine, lemmiklooma või lähedase raske haigus ja surm jne. Vähetähtsad mõjutajad ei ole täiskasvanute omavahelised suhted. Kui need on keerulised ja lapsed peavad nägema ja kuulma pealt pidevat vanemate omavahelist tülitsemist või pidevat kurjustamist, siis selle mõju on sarnane perevägivalla kogemisega.

Lapsevanemal võib nüüd tekkida küsimus: „Kui ma seda enne ei teadnud, kas olen nüüd hiljaks jäänud?“ Ei ole hiljaks jäänud, vanemaks ei saada üleöö ja me ei pea vanematena ennast süüdi tundma, kui keegi ei ole varem kiindumussuhte olulisusele tähelepanu pööranud.

Siit mõned mõtted, mis aitavad kohe.

• Lähedust ei ole esimestel eluaastatel kunagi liiga palju! Turvalise kiindumussuhte puhul õpib laps ajapikku, et emal-isal on omad tegemised ja kohustused, aga nende poole saab alati pöörduda, kui selleks on vajadus.
• Turvaline keskkond tähendab igasugust ähvarduste ja ohu puudumist. Kurjustamine ja häbistavad karistamised ei aita lapsi. Nad vajavad mõistmist, suunamist ja abi oma tegude üle järele mõtlemisel.
• Lastele on vaja vähem stiimuleid. Vaadake üle, et lapse kasvukeskkond ei oleks liiga kirju. Lapsed ei vaja palju vilkuvat plastmassi, vaid turvalist täiskasvanut. Pange ära üleliigne ja õppige koos mängima.
• Lapse jaoks tuleb olla pidevalt kohal. Ära saada last üksi oma tuppa, kui ta ei tule toime jonnihoogudega. Ole ta juures, märka, mis toimub, ja õpi olukordi ennetama. Kui laps on lasteaia- või koolipäevast väsinud, siis ärge minge koos poodi või mängunurka. Ka kodus pereringis olemist ja koos veedetava õhtu sisustamist peavad mõned pered harjutama.
• Tarvis on selget päeva- ja nädalakava. Mõtle tegevused läbi, väikelaps ei ole võimeline pärast pikka lasteaiapäeva ja trenniskäiku rahulikult naeratama ja igas hetkes oma parimat loomust näitama. Enamasti vajavad need lapsed peadpööritavate lõbustuste asemel rahu, vaikust ja rutiini.
• Lapsed vajavad selgeid juhiseid. Küsi endalt, kas annad juhiseid rahulikult ja selgelt või on see pikk emotsionaalne jutuvada. Väikelaps või väsinud laps saab aru vaid lühikestest, üheosalistest korraldustest. Laps ei otsusta ka tegevuste üle, vastutus tegevuste planeerimise eest on jäägitult vanema käes, sest laps ei suuda mõelda vajaduspõhiselt, laps mõtleb emotsioonipõhiselt.

Alustame iseendast, uurime rohkem kiindumussuhte olulisuse kohta ja muudame oma laste kasvukeskkonna rahulikumaks, sõbralikumaks ja seeläbi ka tuleviku õnnelikumaks.

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja