Kuidas distsiplineerida last teda häbistamata?

Kui väikelaps on endast väljas, ei ole see häbiväärne ega karistamist vääriv käitumine. See on hüüd tähelepanu järele, märguanne magama mineku soovist või hoopis üleskutse kindlamate, järjekindlamate piiride kehtestamisele. See on väikelapse sisse- ja väljalülitusnupp, mis katsetab tema iseseisvumise piire. Tal on ülekaalukas impulss oma piiridest väljaastumiseks, samal ajal on tal ka hädasti tarvis teada, et ta on endiselt turvalistes raamides. Selles pole kahtlustki, et lapsed vajavad distsipliini. Ameerika tunnustatud väikelaste käitumisekspert Magda Gerber on öelnud: ”Distsipliini puudumine ei ole lahkus, vaid hooletus.”

Toimiva ja efektiivse distsipliini võti on meie suhtumine. Väikelapseiga on ideaalne aeg lapsevanemate vanemlike oskuste lihvimiseks. Sobivad vanemlikud oskused tagavad ausa, kindla ja empaatilise juhendamise, millest meie lapsed sõltuvad ka aastate pärast.

Siin on mõned juhised:

1. Alustada tuleb planeeritud keskkonna ja realistlike ootustega. Kindel igapäevarutiin võimaldab väikelapsel ette näha, mida temalt oodatakse. See on distsipliini nurgakivi. Kodu on väikelastele ideaalne koht, kus veeta suurem osa päevast. Muidugi me peame neid kaasama erinevatesse tegevustesse, aga me ei saa eeldada väikelapselt sobilikku käitumist õhtusöökidel ja pikkadel jalutuskäikudel kaubanduskeskustes, kui tema päevad on koormatud teiste tegevustega.

2. Ärge kartke ega võtke väljakutsuvat käitumist isiklikult. Kui väikelapsed lähevad lasteaias endast välja, muretsevad lapsevanemad, et nende laps on ehk jonnakas, kiusaja või agressiivne laps. Kui lapsevanemad sisendavad endale neid hirme, siis võib see tahtmatult põhjustada lapse negatiivsete käitumismustrite tekkimist ja võimendada vanema sisemisi pingeid. Lapse tegevuse sildistamise asemel – hea/halb, õige/vale – võiksite esmalt leida nippe mittesobiliku käitumise vältimiseks. Näiteks kui laps viskab palli teie näo suunas, siis üritage mitte ärrituda. Ta ei tee seda selle pärast, et te ei meeldi talle ja ta ei ole selle tegevuse tõttu halb laps. Väikelaps vajab piiride seadmist, sest ta ei tea, missugune käitumine on sobilik ja missugune mitte.

3. Vastake lapsele kohe, rahulikul toonil. Õige hääletooni leidmine piiride seadmiseks võib alguses vajada natuke harjutamist. Viimasel ajal on julgustatud selle nimel vaeva nägevaid vanemaid ette kujutama, et nad on edukad ettevõtte juhid ja nende väikelaps on lugupeetud alluv. Hea juht parandab teiste tehtud vigu piisava enesekindlusega ning sobiliku tõhususega. Ta ei kasuta kõhklevat, ebakindlat hääletooni ega muutu emotsionaalseks ning ei ärritu. Laps peab tundma, et me ei ole tema käitumise tõttu närvilised ega reeglite kehtestamise pärast ambivalentsed. Ta leiab lohutust, kui me suudame kindlameelselt tema käitumist juhtida.

Noomimine, emotsionaalne reaktsioon, karjumine ja karistamine ei anna meie väikelapsele vajalikku selgust ning see võib tekitada temas vaid süü- ja häbitunnet. Selle asemel, et mitu korda palli blokeerida, reageerige lihtsalt ja konkreetselt: „Ma ei luba Sul seda teha. Kui Sa mind veel viskad, pean ma palli Sinult ära võtma.” Reaktsioon ebasobivale tegevusele peab tulema kohe, sest kui see hetk on möödunud, siis on juba liiga hilja. Peate ootama järgmist korda!

4. Rääkige selgete „mina ja sina“ sõnumitega. Vanematel on sageli kombeks kutsuda ennast emmeks või issiks. Väikelapseeas tuleb rääkida oma lapsega ausalt, otse ja silmast silma. Väikelapsed testivad reeglite täpsustamiseks piire. Kui ma ütlen: „Emme ei taha, et Emma lööks koera!”, siis ei anna ma lapsele otsest „mina ja sina“ sõnumit, mida ta tegelikult olukorra paremaks mõistmiseks vajab.

5. Ei mingit „aja maha võtmist”. Millest me aega maha võtame? Oma elust? Väikelaste käitumisekspert Magda Gerber uskus otsekohesusse ja ausasse kõnepruuki lapse ja vanema vahel. Ta ei uskunud „aeg maha” trikkidesse, et kontrollida lapse käitumist või et teda karistada. Kui laps käitub avalikus kohas halvasti, siis näitab see tavaliselt, et laps on väsinud, ta on kaotanud enesekontrolli ja vajab sealt kohast lahkumist. Laps tuleb kanda näiteks autosse, et ta koju viia. Isegi kui ta lööb ja karjub, on see lugupidav viis probleemi lahendamiseks. Mõnikord tuleb lapsel jonnituju kodus. Sellisel juhul tuleks ta viia tema tuppa, kus ta saaks end tühjaks nutta, kuni ta taas enesekontrolli saavutab. See ei ole karistus, vaid hooliv reageering, mil täiskasvanu on lapse juures ja ei jäta last üksi olukorras, millega ta ei ole võimeline toime tulema.

6. Tagajärjed. Väikelaps õpib distsipliini kõige paremini siis, kui ta saab kogeda oma käitumise tagajärgi, mitte aga karistamist, nagu seda on „aeg maha” võte. Kui laps loobib toitu, siis on tema söögikord lõppenud. Kui laps keeldub riietumast, siis täna parki ei minda. Sellised vanemlikud reageeringud toetavad lapse õiglustunnet. Laps võib reageerida ka sellele meetodile negatiivselt, aga ta ei tunne ennast manipuleerituna ega häbivääristatuna.

7. Ärge pahandage oma lapsega nutmise pärast. Lapsed vajavad käitumisreegleid, kuid nende emotsionaalset reageerimist meie seatud piiridele tuleks lubada, vahel isegi julgustada. Väikelapseiga võib olla väga intensiivne – see on vastuoluliste tunnete aeg. Võimalik, et lapsed peavad väljendama viha, pettumust, kurnatust, segadust ja ärritust, eriti kui nad ei saa seda, mida nad tahavad, kuna meie oleme seadnud piirid. Laps vajab vabadust oma tunnete väljendamiseks ilma meie hinnanguta. Võimalik, et ta vajab patja, mida lüüa – ulatage talle see.

8. Tingimusteta armastus. „Ma armastan sind, mis iganes ka ei juhtuks.“ Armastust ei saa panna ootele. Osad kasvatuseksperdid, näiteks nagu Jo Frost`i  „Supernanny“, propageerivad „Tee nii nagu mina ütlen, siis ma armastan sind“ meetodit, kus laps peab ebasobiva käitumise üle järele mõtlema või saab vanema positiivse tähelepanu vaid siis, kui on vabandanud. Kuidas saab selline mudel turvatunnet pakkuda? Alfie Kohn’i  New York Times’i artikkel „When a Parent’s „I Love You“ means „Do As I Say““ uurib, missugust kahju „tingimuslik lapsevanemaks” olemine põhjustab. Selline armastusega manipuleerimine ja umbusk vanematesse kasvatab lapses süütunnet, häbi ja eneseväärikuse puudumist.

9. Füüsiline karistamine (löömine, laksu andmine, vitsa andmine vms) – MITTE KUNAGI! Usaldussuhteid kahjustavad kõige enam keretäied. Keretäis on hilisema vägivaldse käitumise käivitaja. Ajakirja Time artikkel „Füüsilise karistamise pikaajalised mõjud“ tegi vastavasisulistest uuringutest järeldused, et laste füüsiline karistamine võib nende käitumise pikemas perspektiivis keerulisemaks muuta. Uuringus osalenud ligi 2500st noorest olid need, kes 3-aastaselt said sagedamini füüsiliselt karistada, 5-aastaselt palju agressiivsemad. Lapsele tahtlikult valu põhjustamist ei saa seostada armastusega. Kahjuks õpib laps sageli neid kahte asja omavahel seostama.

Lapse armastamine ei tähenda seda, et peame teda kogu aeg õnnelikuna hoidma ja võimuvõitlust vältima. Sageli tundub meie jaoks kõige raskem öelda „ei” ja seda ka tõsiselt mõelda. Meie lapsed väärivad otsest ning ausat tagasisidet, et nad saaksid vahet teha „õigel” ja „valel”, sobival ja mittesobival käitumisel ning arendada enesedistsipliini ja eneseregulatsiooni, mida on vaja teiste austamiseks ja teiste poolt austatud olemiseks. Magda Gerber kirjutas: „Lõppeesmärk on sisemine distsipliin, enesekindlus ja rõõm koostööd tehes.

Allikas: https://www.janetlansbury.com, Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash/Xavier Mouton