Kuidas anda lastele selgeid juhiseid?
Kindlasti on vanematele ja ka õpetajatele tuttavad olukorrad, kus tekib tunne, et “olen juba sada korda rääkinud, aga tulemust ei ole”. Ikka ja jälle tabame ennast kaugelt hõikumast või näeme teisi täiskasvanuid samamoodi käitumas. Me ju teame, et see ei toimi, aga kuidas siis teisiti?
Siit leiad juhtnöörid, mis võiksid aidata.
Ole oma sõnumites selge. Kui Sa soovid, et laps istuks või seisaks, siis anna lühike ja selge korraldus: “Palun istu“ või „Palun tõuse”. Pikk juhis “Kas sa oled valmis tegelema joonistamisega?” ei pruugi anda lapsele signaali, et me ootame temalt eelneva tegevuse lõpetamist ja uueks valmistumist. Ütle lapsele sõbralikult „Me hakkame nüüd joonistama.“ Kui lapsel on eelnev tegevus pooleli, siis anna talle selgelt teada, mitu minutit on tal jäänud lõpetamiseks. Mõtle alati oma hääletoonile, et see ei kõlaks kamandavalt ega järsult.
Ole lähedal, ära hõigu kaugelt. Iga sõnum, mis on hüütud distantsilt, läheb suure tõenäosusega kaduma, sest lapse jaoks on see vaid üks ümbritsevatest häältest. Laps peab selgelt mõistma, et info on mõeldud just talle.
Kui vähegi võimalik, saavuta lapsega silmside. Kükita lapse juurde ja vaata talle silma. Kodus on seda lihtsam teha, lasteaiarühmas või koolis võid vajada mõnda kokkulepitud signaalheli (kellukest, helikaussi, suupilli vms), et laps mõistaks selgelt Sinu kontaktiotsimise soovi – “lõpeta praegune tegevus ja vaata mind”.
Kogu info, mida annad, peab olema eakohane. Kolmeaastasele annad sõnumi “Korja kokku kõik LEGOd”, kolmeteistaastasele saad anda sõnumi “Korista toa põrand”.
Kui lapsel on tähelepanuprobleeme, siis ära anna mitut korraldust järjest: “Võta kummikud ära, pühi põrand ja vii sodi prügikasti”. Selle asemel anna kolm eraldi korraldust: “Palun võta kummikud ära”, seejärel kiida. “Palun võta hari” – seejärel kiida. “Palun pühi sodi kokku” – seejärel kiida. “Palun vii sodi prügikasti” – seejärel kiida. Kiitus tähendab siinjuures positiivset tähelepanu. Vanem ise hindab, kas piisab mõnest tänusõnast või kui laps vajab positiivse käitumise õpetamist, siis on vajalik selge tagasiside: “See läks hästi“, „Tubli“ vms. Pidev positiivne tagasisidestamine võib alguses tunduda tobe, aga õpetab last fokusseerima tähelepanu ühele tegevusele. Hiljem saad anda juba kaks või kolm korraldust järjest ning kiita kogu sooritatud tegevuse eest. Proovi kiita nii, et annad edasi ka oma emotsiooni: “Mind väga rõõmustas, et Sa sodi kokku pühkisid”.
Selgitused hoia lihtsad, korraldus jäta lause lõppu. Selle asemel, et öelda “Mine too oma kummikud, sest väljas on märg ja ma ei taha, et Su jalad märjaks saaksid”, proovi nii: “Väljas sajab, ma ei taha, et su jalad märjaks saaksid. Palun mine too kummikud.” Sellise lause puhul jääb korraldus lõppu ja lapsel on selge suunis, mida temalt oodatakse.
Jäta lapsele info või korralduse analüüsimiseks aega. Kui oled oma sõnumi välja öelnud, jäta mõni sekund mõtlemiseks, enne kui oma korraldust kordad. See õpetab lapsele, et juhis antakse üks kord ja selgelt. Muidu harjub laps olukorraga, et juhiseid korratakse pidevalt ja tähelepanu ei ole vaja esimesel korral koondada.
Igasugune näägutamine, targutamine stiilis “Ma olen seda sulle sada korda öelnud” ei aita last. See võib teha olukorra hullemaks ega õpeta lapsele, mida me temalt ootame. Sõbralik silmavaatamine, lapse juurde kükitamine ning lihtsad ja selged sõnumid teevad Sind lapse jaoks arusaadavaks ja mõlemat rahulikumaks.
Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), kasutatud allikas: Child Mind Institute, Parents Guide to Problem Behavior; pilt Stocksnap / Josh Willink
