Kas liigne kontroll võib olla iseseisvumisele kahjulik?

Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog ja perenõustaja Katrin Veere:

“Vanematel on teadmine, et laste kasvatamine sisaldab laste kontrollimist. Kuid kui palju on hea? Kui laps jõuab teismeikka, siis võib olla hästi sõnakuulavast lapsest saanud mässaja. Kuidas see nii läks? Käitumisprobleemide tekkimisel tunneb vanem, et kontroll hakkab kaduma ja püüab last veelgi rohkem kontrollida, kuid kahjuks ülemäärase kontrolliga kahaneb usaldus ja lähedane kontakt lapsega. Teismeea eesmärk on aga saavutada iseseisvus, mis ei teki üleöö. Iseseisev otsustamine ja vastutamine vajab harjutamist ja vahel ka läbi ebaõnnestumiste õppimist. Vanema roll on olla lapse jaoks olemas, lapsega reeglid läbi rääkida ja hoida lähedast suhet teda kuulates ja toetades, anda vabadust otsustada ja võimalust vastutada enda tegude eest. Nagu uuringu tulemused näitavad, on mõju pikaajaline, sest kodust omandame käitumismustri, mida jätkame oma tulevastes suhetes. Kuid hea uudis on see, et käitumismustrid on õpitavad ja neid on võimalik ka ringi õppida, seejuures hea suhe pereterapeudiga pakub uute ja tõhusate viiside õppimisel tuge ja kindlust perele. Eesti traditsioonilises peremudelis on sageli ema rolliks pühenduda lastele ja isa rolliks perele raha teenida, mistõttu jääb ta lastest eemale. Tasakaalu saavutamiseks on abiks, kui isa rolli vanemana suurendada. Lapsel on vaja mõlemat vanemat ja ka aega olla ise.”

Kontrollivate vanematega peres kasvanud teismelistel on raske tugevaid suhteid luua ja õppimises edu saavutada

19 aastat kestnud uurimus, mis jälgis 184 noorukit vanuses 13–32 eluaastat, näitas, et kontrollivate vanematega lastel on vähem tõenäoline püsivasse romantilisse suhtesse sattuda, toetavaid sõprussuhteid arendada või akadeemilist edukust saavutada. Teadustöö, mis avaldati ajakirjas Child Development, on lisatõendusmaterjal selle kohta, et kui lapsevanemad on liiga autoritaarsed, võib see nende lapsele põhjustada terve elu kestvat negatiivset mõju.

On tehtud terve rida uurimusi lapsevanematest, kes rakendavad oma laste puhul psühholoogilist kontrolli, kasutades süütunnet või armastust koos manipuleerivate vahenditega, et sundida lapsi endale kuuletuma. Kuid vähestes neis uurimustest on vaadeldud kontrollivate vanemate käe all kasvamise pikaajalisi mõjusid lapsele.

„Meid väga huvitas, kui kaugele täiskasvanuikka need mõjud ulatuvad,“ ütles uurimuse autor, Virginia ülikooli teadur Emily Loeb. „Oli huvitav tõdeda, et vanemate psühholoogiline kontroll on tugevalt seotud lapse probleemidega romantilistes suhetes ja madalama haridustasemega isegi kuni 30. eluaastate alguseni.“

Kontrollivate vanemate lapsed ei oska abi küsida

Uurimusse oli kaasatud 1998. aastal riigikoolides õppivaid seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilasi. Umbes 13-aastased lapsed toodi uurimislaborisse koos oma lähimate sõpradega. Seal pidi üks neist oma sõbralt teda häiriva probleemi pärast abi paluma. Lapsed vestlesid omavahel ning teadlased jälgisid, kuidas ja mil määral  selles erinevad osapooled arutelus osalevad. „Neil teismelistel oli juba 13-aastaselt raske abi küsida ja saada, kuid näib, et aja jooksul need probleemid süvenesid,“ sõnas Loeb. Lapsed, kelle vanemad olid kontrollivamad, meeldisid ka eakaaslastele vähem ning nad ei osanud sotsiaalsetest olukordadest nüansirikkalt mõelda ega erinevate vaatenurkadega arvestada.

15-, 16-, 27- ja 31-aastaselt küsitleti osalejaid uuesti. Need, kellel olid kontrollivamad vanemad, olid 32-aastaseks saamisel tõenäoliselt harvem romantilises suhtes ja nad olid vähem edasi õppinud kui nende eakaaslased, isegi kui arvestada nende sotsiaalmajanduslikku tausta ja keskmisi hindeid 13-aastaselt.

27-aastaselt korrati sama katset, kuid kallimaga, kellega oldi romantilises suhtes. 88 osalejat kohale tõid kaasa partneri, kellega nad olid suhtes olnud vähemalt kolm kuud, ja palusid temalt abi, samal ajal kui teadlased vaatlesid, kuidas nad reageerivad. Selgus, et neil, kes olid kasvanud kontrollivate vanematega, oli kaaslaselt toetuse küsimisega raskusi.

Autoritaarsete vanemate lapsed peavad sõpru pigem koormaks

Loeb ja tema kaasautorid esitasid teooria, et akadeemiliste saavutuste puudumine võib olla tingitud sellest, et kooli ajal olid vanemad sundinud last olema edukas, kuid ilma vanemate motiveerimiseta lõpetas sirguv laps edu poole püüdlemise.

Samuti märkisid teadlased, et autoritaarsete vanemate lapsed näevad sõpru vastastikku kasu toova suhte asemel sagedamini koormana. „Inimestel, kellel on vanematega keerulised suhted, kipuvad tekkima ootused sellest, milliseks nende enda suhted kujunevad,“ nentis Loeb. „Kui laps ei tee seda, mida kästakse, kipuvad vanemad teda süüdistama ega näita välja oma kiindumust. Võime ette kujutada, et vanemaks saades eeldab see laps samasugust käitumist ka suhetes sõprade või kallimaga.“

Sellist käitumist kartes ei taha kontrollivate vanemate lapsed riskida ega abi paluda, sest sellega võib kaasneda keeldumise ja eemaletõmbumise oht.

Noorukid peaksid saama loa ise valikuid teha

Bostoni kolledži psühholoogiaprofessor Peter Gray, kes ei osalenud selles uurimuses, on öelnud, et see on „üsna veenev tõendusmaterjal sellest, et vanemate enam-vähem pideva jälgimise ja kontrolli tulemusel on lastele mõningaid kahjustavaid mõjusid,“ ning lisas, et kasvava autoritaarse vanemluse leviku on toonud kaasa põlvkondade vahetus.

„Me teame, et on tõendeid selle kohta, et mitme viimase aastakümne jooksul on vanemad võtnud laste elu üle järjest suurema kontrolli,“ sõnas Gray. „Varem oli nii, et te saatsite lapsed välja mängima ja nad tulid tuppa alles pimedas. Tänapäeval ei võimaldata lastele sellist iseseisvust nagu nende eakaaslastel varem oli.“

„Kontrollivate vanemate lapsed kipuvad hiljem iseseisvuse leidmise ja autonoomsete otsuste tegemise juures suurt vaeva nägema,“ ütles Loeb, „minu arvates tõendab see, et on väga tähtis lubada noorukitel mõni valik ise teha.“

Allikas: Shira Feder, Insider; tõlkinud ja kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Warren Wong