Kuidas aidata lapsi enesereguleerimisel?

On tõenäoline, et lapsevanamatena tunnistate päeva jooksul üht või suisa mitut jonnihoogu. Jonnihoogusid eeldame kaheaastastelt, aga kui laps jõuab kooli-ikka ja endast väljaminemine ning emotsioonipursked on endiselt sagedased, võib see olla märk sellest, et tal on raskusi emotsionaalse eneseregulatsiooniga. Paljud vanemad lapsed, isegi kui nad on jonnist üle saanud, on jätkuvalt hädas impulsiivse ja sobimatu käitumisega.

Mis on eneseregulatsioon?

Eneseregulatsioon on oskus juhtida oma emotsioone ja käitumist vastavalt olukorrale. See hõlmab võimet taluda tugevaid emotsionaalseid reaktsioone ärritavatele stiimulitele, säilitada rahu kui tunneme end ärritununa, kohanduda muutuvate ootustega ja toime tulla pettumustega ilma vihapurseteta. See on oskuste kogum, mis aitab lastel oma käitumist suunata sõltumata ümbritsevatest olukordadest ja isiklikest tunnetest.

Kuidas emotsionaalne düsregulatsioon välja näeb?

Eneseregulatsiooni probleemid avalduvad lapseti erinevalt. Mõned lapsed reageerivad ärritusele silmapilkselt – neil on suur ja tugev reaktsioon, millel puudub sissejuhatus ja ettevalmistus. Nad ei saa takistada oma kohest käitumisreaktsiooni. Teiste laste jaoks näib stress aegamööda kuhjuvat ja nad suudavad tugevatele emotsioonidele vastu panna ainult mõnda aega. Lõpuks viib see olukord mingi käitumispurskeni. Mõlemat tüüpi laste jaoks on edu võti õppida nende tugevate reaktsioonidega toime tulema ja emotsioonide väljendamiseks viise, mis on tõhusamad (ja vähem häirivad) kui endast välja minemine.

Miks on mõned lapsed eneseregulatsiooniga hädas?

Dr. Rouse Child Mind Intsituudist näeb emotsionaalse enesekontrolli probleeme temperamendi ja õpitud käitumise kombinatsioonina. “Lapse sünnipärane eneseregulatsioonivõime on temperamendil ja isiksusel põhinev,” selgitab ta. „Mõnedel imikutel on probleeme rahunemisega, nad nutavad kõvasti, kui neid proovitakse vannitada või riietada. Need lapsed võivad suurema tõenäosusega kogeda vanemaks saades emotsionaalse eneseregulatsiooni probleeme.“

Suurt rolli mängib ka kasvukeskkond. Kui vanemad annavad näiteks väikelapse jonnile pidevalt järgi ja kulutavad liiga palju aega oma vihaste või halvasti käituvate laste rahustamiseks, on lastel raske enesedistsipliini arendada. Nendes olukordades on vanem väline reguleerija ning lapsel võib sellisest pidevast välisest sekkumisest kujuneda harjumus. ATH või ärevushäirega lastel võib emotsioonide juhtimine olla eriti keeruline ning nad vajavad enesereguleerimise oskuste arendamiseks rohkem abi.

Kuidas õpetada eneseregulatsiooni oskusi?

Läheneme eneseregulatsiooni oskustele samamoodi nagu teistele akadeemilistele või sotsiaalsetele oskustele: sõnastage see oskus ja hakake harjutama. Mõistmine, et tegu on õpitava oskusega, mitte lihtsalt halva käitumisega, muudab meie antava tagasiside lastele toetavamaks ja ehitavamaks. Eneseregulatsiooni õppimine ei seisne keerukate olukordade vältimises, vaid toetava keskkonna loomises, kus lapsed saavad harjutada ja õppida sobivat käitumist läbi piiride seadmise. Oluline on julgustada lapsi, et nad suudaksid ise väljakutsetega toime tulla.

• Näiteks võib matemaatika kodutöö lahendamine olla stressirohke. Vanemad saavad siin toetada, rakendades taimerit, mis aitab lastel mõista ülesande jaoks ettenähtud aega ning õpetab neile keskendumist ja ülesande jagamist väiksemateks osadeks. Kui laps tunneb ebaõnnestumist, võib talle meelde tuletada hingamisharjutusi, et rahuneda ja keskenduda. Kiitust ja julgustust väärib iga väike edusamm, olgu see siis keerulise ülesande lõpetamine või lihtsalt proovimine ja pingutamine.
• „Tühjalt jalutamine“ on hea viis õpetada lapsi enesekontrolli poes. Enne poodi minekut võiksite arutada, millised on eesmärgid, ja kasutada tunnete tuvastamise tehnikat, et aidata lapsel mõista oma soove ja impulsse. Pärast poeskäiku võib kasutada positiivset tagasisidet, tunnustades last selle eest, kuidas ta oma impulsse kontrollis või kuidas ta probleemi lahenda.
• Kui hommikune uksest väljumine põhjustab endast väljaminemist, võtke eesmärgiks üks samm korraga. Hommikuste rutiinide puhul, kus on vaja mitu erinevat kohustust enne kodust lahkumist ära teha, võib taimeri või kindla kellaaja kasutamine aidata lastel paremini mõista aja möödumist ja vajalikke tegevusi. Alustage ühe lihtsa sammuga, näiteks riidesse panemisega, ning kiitke last, kui ta suudab selle sammu õigeks ajaks sooritada. Sellele järgnevalt võib lisada hommikusöögi aja. Iga sammu edukas sooritamine aitab lapsel enesekindlust ja eneseregulatsiooni oskusi järk-järgult kasvatada.

Sageli kaotavad vanemad julguse, kui oskuste arendamise esimesel proovimisel ei lähe kõik hästi, kuid oluline on järjekindlus ja alustamine lapsele sobival tasemel. Selle asemel, et loobuda, proovige tegevust kärpida nii, et see on teostatavam, ja andke oma lapsele aeglaselt üha rohkem iseseisvust. Näiteks kui hammaste pesemine on teie lapse jaoks probleem, võiksite kõigepealt keskenduda hambapasta harjale panemisele ning reageerida positiivselt ja premeerides, kui laps seda teeb. Kui ta on seda paar korda harjutanud, lisage ahela järgmine samm.

Aidake lastel end peegeldada

Kui vanemad või õpetajad lähenevad impulsiivsele sobimatule käitumisele rahulikult ja annavad neile aega, saavad lapsed õppida sellele olukorrale paremini reageerima. Lapsed vajavad tagasisidet, mis pole hinnanguline ega emotsionaalne: neile tuleb anda märku, mis ja miks läks valesti ning kuidas nad järgmisel korral seda parandada saavad. Kui lapsed õpivad analüüsima ja peegeldama, saavad nad õppida paremaid valikuid tegema. Päeva lõpuks ei saa miski asendada vanemate tööd. Soe ja sõbralik perekeskkond, kus õpetatakse läbi peegaldamise ja analüüsimise, on lapse edu kõige olulisem osa.

Allikas: Child Mind Institute, Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid: Unsplash / Annie Spratt

Nippe ja mõtteid laste eneseregulatsiooni teemal jagame ka veebikoolitusel ”Eneseregulatsioonioskuste kujundamine lasteaias”.