Kuigi paljud õed ja vennad on omavahel parimad sõbrad, on nendevaheline tülitsemine tavaline. Sageli algab rivaalitsemine juba enne teise lapse sündi ning jätkub ka siis, kui lapsed kasvavad. Nad võivad võistelda nii mänguasjade kui ka lapsevanemate tähelepanu üle. Jõudes erinevatesse arenguetappidesse oma elus, muutuvad nende vajadused, mis omakorda mõjutavad laste omavahelist läbisaamist.

Võib olla ärritav ja häiriv vaadata/kuulda, kuidas Sinu lapsed omavahel kaklevad. Konfliktid koduses keskkonnas on ebameeldivust tekitavad. Sageli on raske mõista, kuidas õdede-vendade vahelisi kaklusi peatada või kas üldse peaks neisse sekkuma. Siiski on Sul võimalik teha rahu saavutamiseks erinevaid samme, mis aitavad Sinu lastel omavahel paremini läbi saada.

Miks lapsed kaklevad?

Leidub palju erinevaid põhjuseid, miks Sinu lapsed omavahel kaklevad. Enim õdesid ja vendi kogevad mingil määral armukadedust või tunnetavad võistlusmomenti, mis viib konfliktideni. Kuid on ka teisi tegureid, mis määravad ära selle, kui tihti lapsed tülitsevad ning kui suureulatuslikuks tüli muutub.

Muutuvad vajadused

On loomulik, et laste omavahelisi suhteid mõjutavad ajas muutuvad vajadused, ärevus ning nende identiteet. Näiteks tunnevad väikelapsed vajadust kaitsta enda mänguasju ning seda tehes õpivad nad ennast maksma panema. Kui väike õde või vend võtab enda vanemalt õelt või vennalt ära temale kuuluva mänguasja, võib sellele järgneda agressiivne käitumine. Kooliealistel lastel on sageli väga tugev võrdsus-ja õiglustunne, mistõttu ei pruugi nad mõista, miks noorematele õdedele-vendadele antakse suuremaid õigusi. Teismelistel seevastu on tekkimas ka individuaalsuse ja iseseisvumise tunne. Seetõttu ei pruugi nad mõista, miks on nendel kohustus teha majapidamistöid või hoolitseda nooremate õdede-vendade eest. Vahel on neil ka raske mõista, miks nad peavad perega koos aega veetma. Kõik need erinevused õdede-vendade vahel võivad mõjutada laste omavahelist läbisaamist.

Iga inimese temperament on erinev

Sinu laste temperament, sealhulgas meeleolu, kohanemisvõime ja iseloom, on erinev ning mõjutab laste omavahelist läbisaamist. Näiteks kui üks lastest on rahumeelne ning teine kergesti ärrituv, on tülid kerged tulema. Laps, kes on eriliselt klammerduv ning vajab väga palju vanemate tähelepanu, võib sattuda õe või venna pahameele alla, kuna tema jääb tähelepanust ilma.

Erivajadusega lapsed

Mõnikord võivad lapsed haigusest või vaimsetest probleemidest tulenevalt vajada rohkem vanemate aega ja tähelepanu. Õed-vennad võivad sellele reageerida mitmel erineval viisil, näiteks tunda hirmu või proovida hoopis ise tähelepanu võita.

Eeskujud

See, kuidas vanemad lahendavad erimeelsusi ja probleeme, on lastele tugevaks eeskujuks. Näiteks kui Sina ja abikaasa tegelete konfliktide lahendamisega lugupidavalt, mitte agressiivsel viisil, suureneb tõenäosus, et teie lapsed võtavad need taktikad kasutusele ka enda probleemide lahendamiseks. Kui lapsed näevad, et karjuvad vanemad pidevalt, paugutavad uksi ja vaidlevad valju häälega, võtavad nad väga suure tõenäosusega needki mustrid üle.

Mida teha, kui lapsed hakkavad omavahel tülitsema?

Kuigi see on üsna tavaline, et õed ja vennad omavahel tülitsevad, on see siiski väga ebameeldiv kõigile. Mida Sa saaksid teha, kui lapsed kaklema hakkavad?

Kui võimalik, ära sekku konflikti. Sekku vaid siis, kui on oht füüsilise kahju tekkimisele. Pideva sekkumisega riskid uute probleemide loomisega. Lapsed võivad hakata lootma Sinu pidevale abile, selle asemel, et ise probleemide lahendamist õppida. Samuti on oht, et paned ühe lastest tahtmatult tundma, et teine laps saab pidevalt õiguse ning on „kaitstud“. See omakorda tekitab suuremat pahameelt. Samamoodi võivad „kaitstud“ lapsed tunda, et neil on õigus jätkata enda tegemisi, kuna vanem toetab neid alati.

Kui Sind häirib, et lapsed kasutavad ebaviisakaid sõnu (ropendavad) ning annavad üksteisele nimesid, on mõistlik neid „treenida“ ennast väljendama, mida nad sellel hetkel tunnevad. See erineb otsesest sekkumisest ja laste üksteisest eraldamisest. Julgusta neid ise omavahelisi konflikte lahendama. Juhul kui astud vahele, proovi probleeme lahendada koos lastega, mitte nende eest.

Mida teha juhul, kui oled sekkunud?

• Eralda lapsed, kuni nad on rahunenud. Mõnikord on kõige parem anda neile veidikene aega, et mitte kohe uuesti konflikti sattuda. Kui Sa soovid, et lapsed õpiksid sellest konfliktist, siis oota, kuni emotsioonid on vaibunud.
• Ära pööra liigselt tähelepanu sellele, kes on antud situatsioonis süüdi. Tüli tekkimiseks on alati vaja mitut inimest ning igaüks on mingil määral konfliktiga seotud.
• Järgmiseks proovige luua olukord, kus võidaksid kõik ning iga laps saaks sellest enda jaoks midagi väärtuslikku. Näiteks kui mõlemad lapsed soovivad sama mänguasja, paku välja hoopis mingi muu mäng, mida nad saaksid koos mängida.
• Pea meeles, et kui lapsed tulevad toime vaidlustega, õpivad nad samal ajal olulisi eluks vajalikke oskusi: kuidas panna ennast teise inimese olukorda, kuidas teha kompromisse, kuidas kontrollida agressiivseid impulsse.

Mida teha, et aidata lastel omavahel läbi saada?

• Pane paika reeglid, mis toetavad soovitud käitumise kordumist. Ütle lastele, et keelatud on vandumine, sildistamine, karjumine, löömine ning uste paugutamine. Palu, et ka nemad panustaksid reeglite koostamisele ning tagajärgede väljamõtlemisele. See õpetab lapsi, et nad vastutavad ise oma tegude eest, olenemata olukorrast. Ei ole oluline, et neid provotseeriti selleks ning ei oma tähtsust, kes oli süüdi.
• Ära lase lastel ennast mõjutada, et alati peab olema kõik „õiglane“ ja „võrdne“, vahel vajabki üks laps rohkem kui teine.
• Pane ennetavalt tähele, millist üks ühele aega Sinu laps vajab: näiteks kui ühele lapsele meeldib käia väljas jalutamas ning teisele pigem kodus raamatut lugeda, proovi leida mõlemale individuaalset aega.
• Veendu, et lastel oleks oma ruum ja aeg, et teha asju, mis neile meeldivad: näiteks mängida mänguasjadega täiesti üksinda, mängida sõpradega ilma õe-venna juuresolekuta või nautida tegevust, ilma et peaks seda õe-vennaga jagama.
• Näita ja ütle oma lastele, et Sinu jaoks ei ole armastusel piire.
• Anna neile teada, et nad on armastatud, turvaliselt hoitud ja väga olulised ning et võimaluse korral nende vajadused/soovid rahuldatakse.
• Lõbutsege koos perega. Ükskõik, kas vaatate filmi, mängite palli või lauamängu – looge oma lastele rahulik keskkond, kuna see toetab ja aitab leevendada omavahelisi pingeid ning hoiab ka vanemaid laste tegemistesse kaasatuna. Kuna vanemate tähelepanu on asi, mille pärast paljud lapsed võistlevad, aitavad lõbusad perega koostegemised konflikte vähendada.
• Kui Sinu lapsed tülitsevad tihti samade asjade pärast (videomängud, telekapult), siis pange paika ajakava, mis näitab, kes teatud ajahetkel antud tegevuse üle otsustada võib (aga kui nad ikka võitlevad selle üle, võtke „boonus“ üldse ära).
• Kui tülid Sinu kooliealiste laste vahel on sagedased, korraldage iganädalasi perekonnakohtumisi, kus kordate üle konfliktide korral käitumise reeglid ning varasemad õnnestumised konfliktide vähendamisel. Kaaluge, kas oleksite valmis ka looma süsteemi, kus lapsed teenivad tülide lõpetamiseks koostööd tehes punkte, mida on võimalik kasutada perekesksetele tegevustele.
• Tunnista endale ka seda, kui Sinu lapsed vajavad lihtsalt aega üksteisest ning ka perekonnast eraldi olemiseks. Proovige korraldada aeg-ajalt igale lapsele eraldi olemise aeg (sõbra juures, vanavanemate juures). Samal ajal kui üks laps on kodust ära, on Sinul võimalus veeta kvaliteetaega teise lapsega.

Pidage meeles, et vahel tülitsevad lapsed tülitsevad selleks, et saada vanemate tähelepanu. Sellisel puhul mõelge ise aja maha võtmisele. Kui Sina eemaldud olukorrast, kus lapsed on konfliktis, võib neil kaklemise stiimul hoopis kaduda. Juhul kui Sinu enda kannatus hakkab katkema, võid anda ohjad üle teisele lapsevanemale, kes olukorraga paremini toime tulla suudab.

Otsi professionaalset abi

Väikesel osal perekondadest on õdede ja vendade vaheline tülitsemine nii tõsine, et see häirib igapäevaeluga toimetulemist ning mõjutab lapsi emotsionaalselt ja psühholoogiliselt. Sellisel juhul on vajalik pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole. Otsige abi õdede-vendade konflikti korral, kui see:

• on nii tõsine, et toob kaasa abielu- või kooseluprobleeme,
• tekitab reaalset füüsilist vägivalda,
• kahjustab mõne pereliikme enesehinnangut või vaimset tervist,
• võib olla seotud muude oluliste probleemidega, näiteks depressiooniga.

Kui Sul on küsimusi laste konfliktide kohta, räägi mõne endale sobiva spetsialistiga – see võib olla lasteaiaõpetaja, õpetaja koolis, pereõde või keegi teine, kellega Sul on hea kontakt ja usaldussuhe.

Allikas: Jennifer Shroff Pendley, KidsHealth; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskuse psühholoog Kairit Piir, kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Annie Spratt

Avaldatud Eesti Eripedagoogide Liidu kogumikus Eripedagoogika nr 63, oktoober 2020

Laste vaimse tervise häireid esineb järjest rohkem nii terves Euroopas kui ka Eestis. Tervise Arengu Instituudi andmetel on psüühikahäiretega lapsi Eestis 20 000 kuni 40 000 ehk 10 kuni 20 protsenti alaealistest. Sealjuures on sagenenud esmahaigestumine. 2019. aastal sai 4683 last esmakordse psühhiaatrilise diagnoosi. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäireid diagnoositi 1246 juhul (Tervise Arengu Instituut, 2019). Millele me peaksime nende arvude peale vaadates mõtlema, teades, et psühhiaatri vastuvõtule on tegelikult keeruline saada? Kas meil oleks põhjust taas mõelda ja üle korrata, kuidas lapsi võimalikult varakult aidata?

Varajase märkamise tähtsusest on räägitud juba aastakümneid, kuid sellest hoolimata tuleb tihti ette olukordi, kus lasteaeda või suisa kooli tuleb laps, kelle kõne, suhtlemisoskus ja sotsiaalsed oskused on eakohasest arengust märgatavalt maha jäänud. Sageli on lapsevanem seejuures murest murtud, sest abivajadust ei ole talle varem piisavalt selgitatud või ei ole ta osanud oma lapse probleemile küllaldast tähelepanu pöörata.

Viimastel aastatel oleme märganud, et mõnel puhul tegeletakse lapse abistamisega küll varakult, aga vanemale antakse siiski pidevalt eksitavat teavet stiilis „juba tuleb sõnu, küll areneb“ jne. Eriti suur kahju sünnib, kui juba 5–6-aastase lapse vanemale antakse alusetut lootust kiireks kõne arenguks enne kooli. Praeguseks on väga lihtsasti kättesaadavad mitmesugused lapse väljendusoskust toetavad alternatiivkommunikatsiooni võtted ja vahendid, kuid selle õppeprotsessiga ei tohi samuti hiljaks jääda. Lapse arengu mahajäämuse eitamist või vähest oskust vanemat juhendada näeme kahjuks ka rehabilitatsiooniasutustes ja võime vaid oletada, et lapse abistamisel on vajaka jäänud peretööst ja olukorra objektiivse selgitamise oskusest.

Mida tähendab vara ja kui vara on tegelikult vara? Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur koostöös teiste huvirühmadega on selgelt sõnastanud, et varajane märkamine ja sekkumine on imikutele ja väikelastele ning nende peredele mõeldud teenuste ja/või võimaluste kogum, mida pakutakse perede palvel ja mis hõlmab kõiki lapse erivajadusega seotud tegevusi, mis kindlustavad ja tõhustavad lapse arengut, tugevdavad pere pädevusi ning edendavad lapse ja pere sotsiaalset kaasatust (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Varajase sekkumise tegevusi kasutatakse erivajadustega lapse ja/või tema pere toetamisel lapse haridustee võimalikult varajases etapis. Keskendutakse erivajadustega lastele sünnist kuni kõige rohkem kuuenda eluaastani (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003). Aga näiteks Ameerika Ühendriikides on varajane märkamine piiritletud vanusega sünnist kuni kolmanda eluaastani (Prevention, 2020).

Kes märkab ja sekkub?

Tervishoiu-, sotsiaal- ja haridussüsteem peaksid jagama vastutust varajase sekkumise eest. See mõttekäik sobib varajase sekkumise teoreetilise taustaga, mis lähtub eri valdkondadest ja teadusharudest. Tervishoid ja sotsiaalteadused on lapse arengu puhul põimunud ning sellega tuleks arvestada, kuid aluseks ei saa võtta üht mudelit – lapsele, perekonnale ja kogukonnale keskenduva ning meditsiinilisest sotsiaalse mudeli poole liikuva varajase sekkumise käsitlust on mõjutanud eri teooriad ja mudelid (European Agency for Development in Special Needs Education, 2003), aga muutuse planeerimine, mis varem keskendus peamiselt lapsele, on liikunud üha laiema käsitluse suunas, kus tähelepanu keskmes ei ole enam üksnes laps, vaid ka pere ja kogukond (Blackman, 2003). Mõnes Euroopa riigis lõpeb varajane sekkumine koolieaga ning siis võtab haridussüsteem lapse abistamise sotsiaalsüsteemilt üle. Parimate tulemuste saamine põhineb kahel asjaolul – tegevused toimuvad vara ja ülesandeid lahendatakse kompleksselt. Et nende kahe teguriga arvestada, on vaja:

• eri valdkonnaga seotud spetsialistide ühendatud jõupingutusi;
• erinevate sekkumiste läbiviijate omavahelist suhtlust;
• kõigi asjaga seotud asutuste koostööd;
• vanemate (ja teiste pereliikmete) tihedat kaasatust.

Ainult selline kombinatsioon kindlustab imikutele ja väikelastele mõeldud sekkumise tulemuslikkuse (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010).

Kuidas ja mida märgata?

Eesti perearstide ja neuroloogide koostöös on juba 2009. aastal avaldatud alla 18-aastaste laste tervisekontrolli juhend. Teadmatusest arvatakse ja emotsionaalsemad inimesed ütleksidki välja, et lapse arengu jälgimine on perearsti kohustus, kuid tegelikkuses ei pruugi perearst lapse kohta objektiivset infot saada. Kuna laste probleemide hulk ei ole vähenenud, ajakohastas Eesti Haigekassa 2019. aastal lapse tervise jälgimise juhendit ja lisas sinna kontrollkaardi, et lapse erinevad arenguhäired pereõe või perearsti vastuvõtul märkamata ei jääks. Paljud perearstid on viidanud, et läbivaatuseks mõeldud aeg on napp ja sageli tuleb tugineda vanema ütlustele. Laps ei pruugi perearsti vastuvõtul regulaarselt käia või kui ka käib, aga perearst lapsega jutule ei saa või vanem infot varjab või ei ole osanud probleemi märgata, siis jääbki lapse kõne arengu või üldise arengu mahajäämus märkamata. Näiteks oma esimest last kasvatav vanem võib olla veel ise nii kogenematu, et ei oska lapse arengu hilistumisele tähelepanu pöörata ning seetõttu ei aimagi, et midagi võib valesti olla. Väikelaps sageli ka võõrastab ning piiratud kontakti võtmine võib jääda ajapuudusel või näiteks külmetushaigusele keskendudes vajaliku tähelepanuta. Kui ka vanem ise ei oska lapse arengut objektiivselt hinnata ja abi otsida, siis võibki tegelik olukord jääda pikaks ajaks märkamata. Seega tuleb väga olulise ressursina vaadelda lasteaiaõpetajate rolli lapse abivajaduse varasel märkamisel.

On olemas sadu hindamisvahendeid, kuid meil puudub kokkulepe, millist neist kasutada. Ehk oleks abi sellest, kui õpetaja teab, mida vaatleb perearst ning millistest tähelepanekutest võiks perearsti juurde minnes rääkida pere. Soovitan mõelda viiele lihtsale tähelepanekule, mida sõimes või nooremates aiarühmades töötav lasteaiaõpetaja võiks lapse arengutähistest teada ja märgata.

1. Lapsega peab olema võimalik luua silmkontakti – jätame kõrvale häbelikkuse ja kartlikkuse. Tervisekontrolli juhendi järgi peaks imik looma teadliku silmkontakti kahekuuselt ning naeratama kõnetamisele vastuseks kolmekuuselt. Kui sõimerühma tuleb laps, kellega õpetaja päeva jooksul silmkontakti ei saavuta, siis tasuks vanemalt küsida, kas tema on märganud sama.
2. Kas laps võtab väikeseid esemeid kahe sõrmega? Pintsetihaare peaks olema välja kujunenud 12. elukuuks.
3. Milliseid žeste laps täiskasvanuga vahetab? Lehvitamine, pearaputamine, sülle küsimine on oskused, mis peaksid olema samuti omandatud 12. elukuuks.
4. Koordineeritud kätetegevus peaks olema 18. elukuuks nii palju arenenud, et laps laob iseseisvalt 2–3-osalist torni.
5. Kõne – kaheaastaseks saanud laps peaks moodustama kahesõnalisi lauseid. Kui laps seda ei suuda, on vajalik konsulteerida logopeediga (Eesti Haigekassa, 2019).

Mida saab õpetaja teha, kui tema hinnangul on lapse areng eakohasest hilisem?

Kui õpetaja märkab rühma tuleva lapse puhul suuremat kõrvalekallet loetelus toodud arengutähistest – näiteks kaheaastane ei vaata täiskasvanule silma ja liigub rühmas sihitult ringi ilma teiste lastega kontakti loomata –, siis tegelikult juba kaheaastaste puhul saab pervasiivse arenguhäire varajaseks avastamiseks perearst last esmaselt testida ja testi positiivse tulemuse korral saadetakse laps psühhiaatri konsultatsioonile. Või kui rühma tuleb kolmeaastane laps, kes ütleb kolmesõnaliste lausete asemel vaid üksikuid sõnu, on õpetajal kohustus vanemale oma tähelepanekutest rääkida. Väga tähtis on saada spetsialisti arvamus, kas laps on tõesti hiliskõneleja või viitab vähene kõne hoopis ulatuslikumale probleemile. Eesti lasteaedades on väga palju lapsi, kelle puhul lapsevanem arvab, et lapse probleemiks on kõne hilistumine ja halb logopeedilise abi kättesaadavus, kuid tegelikult on lapsel vaja pidevat eripedagoogilist ja/või psühholoogilist abi nii kommunikatsiooni- kui tunnetusprotsesside mõistmisel ja arenemisel. Õpetajal ei ole mingisugust õigust osutada ühelegi erivajadusele või diagnoosile, küll aga on tal kohustus märgata lapse abivajadust ja sellest lapsevanemale rääkida. Vanemale infot jagades on alati lihtsam ja õigem, kui õpetaja saab toetuda tõenduspõhisele infole, nagu seda on ravijuhend. Ravijuhendile võib viidata ka siis, kui antakse vanemale soovitus perearsti poole pöörduda.

Käitumisprobleemid ja eneseregulatsioonioskused. Mis on eakohane ja mis mitte? Kes nõustab õpetajat?

Probleemset käitumist esineb järjest rohkem nii lasteaias kui ka koolis ning paljud täiskasvanud on jõudnud kurvastava tõdemuseni, et nad ei tea, kuidas lapsi aidata. Sageli keskendutakse tagajärgedele ning kasutatakse lapse käitumise korrigeerimiseks häbistavaid karistusi – nn paha lapse tool, aeg-maha-võtted, käredahäälne pahandamine jne. Väärade tegude või ebasobiva käitumise põhjused jäävad välja uurimata ning tegelikku ja pikaajalist muutust laste käitumises ei saavutata. Laste ebasobiv käitumine hirmutab sageli õpetajaid ning liiga kiiresti hakatakse otsima seoseid psüühikahäiretega. Tegelikult valmistavad paljudele lasteaialastele raskusi hoopis vähesed eneseregulatsioonioskused. Need väljenduvad näiteks nii: enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade pärast, loobib valimatult asju, on rutiinitundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada, jne.

Lapse üldise arengu jälgimiseks sobib perearstide juhend väga hästi, kuid väikelaste psühhosotsiaalse arengu hindamiseks sellest suur abi ei ole. Inglise keeles on selle teema kohta materjali märksa rikkalikumalt. Ameerika Ühendriikide üks suuremaid laste teadus- ja nõustamisasutusi Child Mind Institute on koostanud lihtsad juhised, mille järgi saavad lapsevanemad kognitiivsete oskuste, kõne arengu, käe- ja sõrmeosavuse ning liikumise kõrval hinnata ka lapse sotsiaalseid ja emotsionaalseid oskusi. Eesti keelde tõlgituna ja meie oludele kohandatuna on need saadaval Varajase Kaasamise Keskuse kodulehel (www.vkkeskus.ee) (Varajase Kaasamise Keskus, 2020).

Kui mõtleme nelja-aastase lapse sotsiaalsetele oskustele, peaks lapsevanem murelikuks muutuma, kui laps:

• klammerdub või nutab endiselt vanemate lahkudes;
• ei ilmuta huvi interaktiivsete mängude vastu;
• ignoreerib teisi lapsi;
• ei reageeri inimestele, kes ei kuulu perekonda;
• ei tegele fantaasiamängudega;
• olles pahane ja ärritunud, puudub igasugune enesekontroll;
• ei kasuta lauseid, mis koosnevad rohkem kui kolmest sõnast jne.

Kui vanem leiab loetelust kaks või rohkem probleemset käitumist, võiks vanema saata perearsti, eripedagoogi, logopeedi või psühholoogi konsultatsioonile.

Õpetaja ülesanne on vanemale olemasolevat tõenduspõhist materjali tutvustada ning julgustada lapsele abi otsima. Veel on õpetajal kindlasti vaja teada, et 3–10-aastase lapse käitumis- ja/või tähelepanuprobleemide hindamiseks kasutavad perearstid hinnanguskaalat (SNAP IV), et koos lapsevanema ja õpetajaga otsustada, kas laps on vaja saata õppenõustamisele tugispetsialistide juurde sekkumise planeerimiseks (Eesti Haigekassa, 2019).

Õpetaja peab teadma, et vähesed eneseregulatsioonioskused ei ole alati psüühikahäire, aga kui me lapsele eneseregulatsiooni ei õpeta, võib neist keskkonna mõjul psüühikahäire kujuneda. Seega on laste käitumisprobleemide avaldumise korral ülioluline teha võrgustikutööd, otsida abi lasteasutuse tugimeeskonnalt ja vajaduse korral küsida abi väljastpoolt.

Lapse vajaduste hindamine peab olema siinjuures protsessikeskne, mis algab kohe pärast probleemi avastamist ning koostöös perega leitakse sobivad sekkumiste tüübid. Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur soovitab kasutada järgmist lapse vajaduste hindamise mudelit (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010):

Miks sellest mudelist lähtumine võiks olla oluline? Probleemi varajane märkamine ei pruugi tähendada, et õpetajatel oleks teadmisi ja oskusi lapse tegelikku abivajadust hinnata. Parimal juhul algab pärast abivajaduse märkamist lapsest lähtuv koostöö lastekaitsespetsialisti ja haridus- ning sotsiaalvaldkonna tugispetsialistidega. Mõnikord võib ilmneda lapse võimete kliinilise hindamise vajadus ja sel juhul saab lapsevanemale seaduslikuks partneriks olla ainult kohaliku omavalitsuse (KOV) lastekaitsespetsialist, kes aitab korraldada valdkonnaülese võrgustiku kogunemise. Mõnikord on vaja lapse käitumist hinnata rühma tavapäraste tegevuste jälgimise käigus. Kõigi osaliste koostöös sõnastatakse sekkumiste eesmärgid ja tegevusplaan ning määratakse rollid ja vastutusala. Tänapäeva Eesti õigusruumis võib valmiv dokument olla lapse juhtumiplaan, mille koostab KOV-i lastekaitsespetsialist, või sotsiaalse rehabilitatsiooni plaan, mida saab koostada nii puudega lapsele Sotsiaalkindlustusameti kaudu kui ka KOV-i kaudu nendele lastele, kes on kõrgendatud abivajadusega, aga puuet ei vaja. Rehabilitatsioonimeeskond ja lasteasutus jätkavad tihedas koostöös sekkumistega ning tulemusi hinnatakse samuti võimalikult ühiselt. Parimal juhul protsess lõpeb ning lapse abivajadus on saanud lahenduse, kuid paljudel juhtudel on vaja toetada last pikema aja jooksul.

Kokkuvõtteks

Olen praktikuna seda meelt, et iga lapsega töötav täiskasvanu peaks teadma, miks varajane märkamine ja sekkumine on lapse arengu seisukohast ainuõige tegevus. Tagajärgedel on sageli suhteliselt kergesti seletatavad põhjused, peame vaid enda teadlikkust suurendama ja keskenduma lapse võimetekohasele arendamisele. Selleks on õpetajal suurepärane võimalus teha võrgustikutööd – luua sõbralik ja usalduslik koostöösuhe vanemaga, vältida igasugust sildistamist ja süüdistamist ning keskenduda lapse heaolule. Kui koostöö vanemaga on algatatud, siis järgmisena tuleb uurida, kas laps saab veel kusagilt toetavaid teenuseid – kes on tema logopeed, kus laps käib, äkki käib ta rehabilitatsiooniteenustel, või oleks abi võrgustikutööst lapse raviarstiga? Vanemat tagant sundida ei tohi, aga sel hetkel, kui lapsevanem mõistab, et õpetaja soovib siiralt last aidata, asub koostööle ka esmapilgul väga eemalolev lapsevanem.

Hästi toimiv varajane märkamine ja sekkumine eeldab valdkonnaülest meeskonnatööd. Õpetaja ei saa kõiki olukordi ise lahendada, aga tema ülesanne on lapse abivajadust märgata ja teha teiste spetsialistidega võrgustikutööd. Varajase sekkumise läbiva põhimõtte kohaselt tuleb lapsega tegeleda tema loomulikus keskkonnas, eelistatavalt kohalikul tasandil ja perekeskselt ning seda peab tegema multidistsiplinaarne meeskond (European Agency for Development in Special Needs Education, 2010). Sotsiaalse rehabilitatsiooni meeskond võiks olla erivajadusega lapse puhul õpetaja esimene ja kõige kiiremini kättesaadav võrgustikupartner haridusasutusele lisateadmiste andmisel, lapse toetamise planeerimisel ja tegevuskeskkonnas abistamisel.

Kui lapse abivajaduse tuvastab esmalt rehabilitatsiooniasutus, siis on sealsel meeskonnal samuti lepinguline kohustus teha võrgustikutööd. Sel juhul saab info kõigepealt KOV-i lastekaitsespetsialist, kes omakorda suurema võrgustiku kokku liidab. See aeg, kus iga spetsialist – õpetaja, arst, logopeed, rehabilitatsioonimeeskond jne – istub oma kabinetis ja püüab last individuaalteenuse raames aidata, võiks olla igaveseks möödas. Aeg on koostööks, mis lähtub eelkõige lapse vajadustest!

Lasteasutuste juhtide kommentaarid

Ülenurme lasteaia Nurmepesa direktor Merle Kõrgesaar:

Ülenurme lasteaed Nurmepesa kaasab valdkonnaülest spetsialisti rehabilitatsiooniasutusest järgmistel põhjustel:

1) teise arvamuse saamiseks – õpetajad ja tugipersonal küll märkavad lapse eripedagoogilisi vajadusi, kuid selleks, et saada oma järeldustele kinnitust, vajavad nad tihtipeale teist arvamust asjatundjalt, kes tegeleb erivajadustega lastega iga päev. Tihtipeale oskab lasteaiaväline spetsialist leida veel muid, nt kliinilisi aspekte või käitumuslikke märkamisi, mida tavaväljaõppega õpetajad märgata ei oskakski.

2) lasteaia õpetajate ja tugipersonali nõustamiseks – õpetajad ja (veel vähekogenud) tugipersonal ei oska sageli leida ning kasutada konkreetse lapse vajadustega sobivat sekkumist ja vajavad selles osas nõustamist ning sekkumiste kasutamise tõhususe vahekokkuvõtteid.

3) lapsevanemate nõustamiseks – jagame lapsevanematega alati õpetajate ja tugipersonali tähelepanekuid, kui märkame lapse arengus kõrvalekaldeid või käitumuslikke erisusi. Samas on paljude lapsevanemate puhul vaja selleks, et nad lapse ja pere situatsiooni paremini teadvustaks, lasteaiavälise spetsialisti kaasamist lapsevanema nõustamisse ja edasise tegevusplaani koostamisse.

4) kodu ja lasteaia parema koostöö nimel – oleme märganud, et enamikul juhtudest hakkab kodu pärast järjepidevaid võrgustikukohtumisi, kuhu on kaasatud ka valdkonnaülesed rehabilitatsioonispetsialistid, kes on lapsega tegelenud või last vaatlemas käinud, lasteaiaga palju paremat koostööd tegema. Tänu võrgustikukohtumistele saavad nii vanemad kui ka lasteaia personal selgemini aru lapse vajadustest ning praktilist nõu, kuidas last tema arengus toetada.

Võrgustikukoostöö on meie lasteaias kindlasti kaasa aidanud erivajadustega laste silmnähtavalt kiiremale arengule paremuse poole. Selline koostöö lasteaedade ja tugiteenuseid pakkuvate organisatsioonide vahel on hädavajalik nii õpetajate kui vanemate oskuslikumaks toimetamiseks erivajadustega ja madalama eneseregulatsioonioskustega laste lõimimiseks rühma ja ühiskonda üldisemalt. Soovitan vägagi.

Soinaste lasteaia Laululind direktor Tiina Trees:

Laululinnu lasteaed on teinud koostööd Varajase Kaasamise Keskusega laste käitumisprobleemide avaldumisel ja/või märkamisel.

Oleme kasutanud välisvaatleja abi, kes vaatleb lapse tegutsemist tema igapäevases keskkonnas ning viib ennast detailselt kurssi konkreetse juhtumiga. Vaatleja neutraalne pilk märkab situatsioone, millele õpetajad või lapsevanem ei ole osanud tähelepanu pöörata.

Lasteaia õpetajate ja tugipersonal on saanud nõustamist ja tänu sellele on tagatud individuaalne, lapsekeskne ning kõiki osalisi ja võimalusi arvestav lähenemismeetod. Vajaduse korral saab rakendada ka lasteaia personali või pere personaalselt nõustamist.

Välisvaatleja ettepanekud ja soovitused lähtuvad konkreetsest probleemist, on selged ja asjakohased. Rühmameeskond on teadlik, miks üks või teine kokkulepitud tegutsemisviis kasulik on ja mis on lõppeesmärk.

Kirjandus

Blackman, J. A. (2003). Early Intervention: An Overview. Early Intervention Practices around the World. Baltimore: Brookes Publishing

Eesti Haigekassa (2019). Lapse Tervise jälgimise juhend. Kontrollkaart vanuse ja tegevuste kaupa, www.ravijuhend.ee

European Agency for Development in Special Needs Education (2003). Varajase märkamise ja sekkumise analüüs, võtmetegurid ja soovitused. Brüssel, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-analysis-of-situations-in-europe-key-aspects-and-recommendations_eci_et.pdf.

European Agency for Development in Special Needs Education (2010). Varajane märkamine ja sekkumine – edusammud ja arengusuunad. Taani: Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuur, https://www.european-agency.org/sites/default/files/early-childhood-intervention-progress-and-developments_et.pdf

Prevention, C. f. (2020). What is “Early Intervention”, https://www.cdc.gov/ncbddd/actearly/parents/states.html

Tervise Arengu Instituut (2015). Psühhiaatri poolt ambulatoorselt konsulteeritud isikud diagnoosi, soo ja vanuserühma järgi. Külastatud 20.05.2019. TAI andmebaas http://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/dialog/varval.asp?ma=PKH1&ti=PKH1%3A+Ps%F Chhiaatri+poolt+ambulatoorselt+konsulteeritud+isikud+diagnoosi%2C+soo+ja+vanusr%FChma+j%E4rgi&path=../Database/Haigestumus/05Psyyhika- %20ja%20kaitumishaired/&search=SOMATOFORMSED+H%C4IRED+&lang=2

Varajase Kaasamise Keskus (2020). Plakatid, https://www.vkkeskus.ee/blogi/plakatid-oige/?fbclid=IwAR2TRdtJ52iTLLuANV186Nlo5p8wmMyHpjw33ilIqzaTYZONHTd42fVzsSU

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja; pilt Unsplash / Anna Kolosyuk

Kindlasti on vanematele ja ka õpetajatele tuttavad olukorrad, kus tekib tunne, et “olen juba sada korda rääkinud, aga tulemust ei ole”. Ikka ja jälle tabame ennast kaugelt hõikumast või näeme teisi täiskasvanuid samamoodi käitumas. Me ju teame, et see ei toimi, aga kuidas siis teisiti?

Siit leiad juhtnöörid, mis võiksid aidata.

Ole oma sõnumites selge. Kui Sa soovid, et laps istuks või seisaks, siis anna lühike ja selge korraldus: “Palun istu“ või „Palun tõuse”. Pikk juhis “Kas sa oled valmis tegelema joonistamisega?” ei pruugi anda lapsele signaali, et me ootame temalt eelneva tegevuse lõpetamist ja uueks valmistumist. Ütle lapsele sõbralikult  „Me hakkame nüüd joonistama.“ Kui lapsel on eelnev tegevus pooleli, siis anna talle selgelt teada, mitu minutit on tal jäänud lõpetamiseks. Mõtle alati oma hääletoonile, et see ei kõlaks kamandavalt ega järsult.

Ole lähedal, ära hõigu kaugelt. Iga sõnum, mis on hüütud distantsilt, läheb suure tõenäosusega kaduma, sest lapse jaoks on see vaid üks ümbritsevatest häältest. Laps peab selgelt mõistma, et info on mõeldud just talle.

Kui vähegi võimalik, saavuta lapsega silmside. Kükita lapse juurde ja vaata talle silma. Kodus on seda lihtsam teha, lasteaiarühmas või koolis võid vajada mõnda kokkulepitud signaalheli (kellukest, helikaussi, suupilli vms), et  laps mõistaks selgelt Sinu kontaktiotsimise soovi – “lõpeta praegune tegevus ja vaata mind”.

Kogu info, mida annad, peab olema eakohane. Kolmeaastasele annad sõnumi “Korja kokku kõik LEGOd”, kolmeteistaastasele saad anda sõnumi “Korista toa põrand”.

Kui lapsel on tähelepanuprobleeme, siis ära anna mitut korraldust järjest: “Võta kummikud ära, pühi põrand ja vii sodi prügikasti”. Selle asemel anna kolm eraldi korraldust: “Palun võta kummikud ära”, seejärel kiida. “Palun võta hari” – seejärel kiida. “Palun pühi sodi kokku” – seejärel kiida. “Palun vii sodi prügikasti” – seejärel kiida. Kiitus tähendab siinjuures positiivset tähelepanu. Vanem ise hindab, kas piisab mõnest tänusõnast või kui laps vajab positiivse käitumise õpetamist, siis on vajalik selge tagasiside: “See läks hästi“, „Tubli“ vms. Pidev positiivne tagasisidestamine võib alguses tunduda tobe, aga õpetab last fokusseerima tähelepanu ühele tegevusele. Hiljem saad anda juba kaks või kolm korraldust järjest ning kiita kogu sooritatud tegevuse eest. Proovi kiita nii, et annad edasi ka oma emotsiooni: “Mind väga rõõmustas, et Sa sodi kokku pühkisid”.

Selgitused hoia lihtsad, korraldus jäta lause lõppu. Selle asemel, et öelda “Mine too oma kummikud, sest väljas on märg ja ma ei taha, et Su jalad märjaks saaksid”, proovi nii: “Väljas sajab, ma ei taha, et su jalad märjaks saaksid. Palun mine too kummikud.” Sellise lause puhul jääb korraldus lõppu ja lapsel on selge suunis, mida temalt oodatakse.

Jäta lapsele info või korralduse analüüsimiseks aega. Kui oled oma sõnumi välja öelnud, jäta mõni sekund mõtlemiseks, enne kui oma korraldust kordad. See õpetab lapsele, et juhis antakse üks kord ja selgelt. Muidu harjub laps olukorraga, et juhiseid korratakse pidevalt ja tähelepanu ei ole vaja esimesel korral koondada.

Igasugune näägutamine, targutamine stiilis “Ma olen seda sulle sada korda öelnud” ei aita last. See võib teha olukorra hullemaks ega õpeta lapsele, mida me temalt ootame. Sõbralik silmavaatamine, lapse juurde kükitamine ning lihtsad ja selged sõnumid teevad Sind lapse jaoks arusaadavaks ja mõlemat rahulikumaks.

Autor: Liina Lokko (MSc terviseteadused), kasutatud allikas: Child Mind Institute, Parents Guide to Problem Behavior; pilt Stocksnap / Josh Willink

Vahel võib küll olla raske hoida end endast välja minemast, kuid vähem karjumist tähendab paremat suhtlemist. Rahulikud hääled – rahulikumad lapsed.

Ilma lasteta inimesed on enne lapsevanemaks saamist mitmeid kordi pealt näinud, kuidas ärritunud emad ja isad poes enesevalitsuse kaotavad ja on seda pealt vaadates ise muhedalt mõelnud, et nemad ei hakka iial oma laste peale karjuma. Siis aga loovad nad ise perekonnad ja tegelik elu koputab uksele. Ajal, kui nende lapsukesed jõuavad väga oodatud arengu verstapostideni, omandavad nad ka mõned vähem ihaldusväärsed oskused. Nii võib näiteks 2-aastane, kes “spontaanselt kritseldab”, oma uut oskust välja näidata värskelt värvitud seintel ja hinnalistel mööbliesemetel. Samal ajal arenev keelekasutus võimaldab tal aga ikka ja jälle korrata teatud valitud sõnu, sealhulgas ajatult populaarset sõna “Ei!”

Vanemad teavad, et kaose keskel on rahulikus jäämine (ehk mitte karjumine) kuldne reegel, aga kui pole just kivist närvidega, on päevast päeva lastega tegeledes üsna raske kontrollitud hääletooni säilitada. Karjumist väärivaid olukordi on tegelikult väga vähe. See on õigustatud näiteks siis, kui laps teeb midagi ohtlikku või pahatahtlikku. Keegi ei usu, et oleks olemas mõni vanem, kes ei ole mitte kunagi karjunud. Kui vanemad karjuvad, on nad enamasti vihast või pettumusest üle koormatud. Miks siis on nii oluline olla kindlameelne, kuid seda ilma häält tõstmata?

Miks on karjumine halb?

• Tõstad hääletaset, kaotad sõnumi: enamjaolt ei aita karjumine oma seisukohta edasi anda, kuna sõnum võib emotsioonide varju jääda. Samuti teeb see tõenäoliselt olukorra veel tõsisemaks ja suurendab lapse vaenulikku suhtumist, olgu see siis verbaalne või füüsiline.
• Kui täiskasvanud kogu aeg karjuvad, võivad lapsed kas endasse sulguda või karjumist ignoreerida, sest see pole midagi uut. Mõnikord on vaikselt sosistatud sõnum: „ma olen sinu tegudes väga pettunud“ lapsele palju mõjusam kui karjumine.
• Karjumine mõjub rängalt enesehinnangule: on teada, et karjumine ja karmid kasvatusmeetodid on seotud laste madalama enesehinnanguga ja võivad mõjutada nende tulemusi koolis. Lastel, kes on langenud verbaalse agressiooni ohvriks, on oht kalduda agressiivse või häiriva käitumise poole. Kui ema või isa karjub, võivad lapsed tunda, et vanem “ei armasta neid ja laps isegi ei meeldi neile” ning oskab neid ainult kritiseerida.
• Positiivsest ilma jäämine: kui karjumine on tavapärane suhtlemisviis, jäävad nii lapsed kui vanemad ilma võimalusest luua positiivseid, südamlikke suhteid. Ärevuse ja depressiooni suhtes eelsoodumusega laste jaoks võivad need negatiivsed koosmõjude olla murdumispunktiks.
• Ka Sina tunned end halvasti: plahvatuslike olukordade möödudes võivad vanemad tunda suurt süüd, pettumust ja teotahte langust. Täiskasvanutel, kes väljendavad oma viha negatiivsel viisil, suureneb krooniline stress, mis aitab kaasa terviseprobleemide tekkimisele.

Miks on rahulik parem?

Ebasobiva käitumisega rahulikult tegelemine võimaldab Sul keskenduda esmalt sellele, et õpetada lapsele, mis tema käitumises probleemset on, ning seejärel saab reageerida tagajärgedega.

• Käitumise modelleerimine on peamine: kui vanemate endi eneseregulatsioon on sobilik, aitab see ka lastel õppida, kuidas ennast kontrolli all hoida. Suure tõenäosusega reageerib teismeline paremini ja karjub vähem, kui vanem oma hääletugevust kõvasti vähendab.
• Lapsed tunnevad end turvalisemalt: parim vanemlusstiil on väga julgustav ja kindel, kuid lahke. Kuigi lapsed ja teismelised võivad käituda nii, nagu nad tahaksid kõva kontrolli, pakuvad neile tegelikult turvatunnet hoopis järjekindlad ja õiglased autoriteetsed isikud.

Kui töötad konkreetsete strateegiate kallal, mis aitavad Sul end rahulikumana tunda, saad aidata ka oma lastel end paremini kontrollida.

Näpunäited vanematele

• Probleemsete suhluskohtade tuvastamine: määrake täpselt ära korduvad probleemid, mis teid ja teie lapsi sageli tülli ajavad. Kui hommikul kooli minekuks kodust õigel ajal väljumine on korduv probleem, võib lahendus peituda eelmisel õhtul riiete valmis panemises või õhtul duši all käimises. Lisaks võite kaaluda ka seda, et kõik ärkavad natuke varem. Proovige see probleem jaotada väiksemateks sammudeks, millega saate siis rahulikult tegeleda.
• Järjepidevuse tekitamine: nooremate laste puhul on suur abi sellest, kui loote tavapärase rutiini koos lihtsate, üheastmeliste juhistega, mis võivad sisaldada ka visuaalseid abivahendeid, rääkimata rohketest sildistatud kiitustest ja preemiatest.
•  „Käivitajatega“ arvestamine: käitumisega seotud konteksti teadvustamine võimaldab sellele rahulikumalt reageerida. Kui mõistame, et laps on pahur, sest ta jäi suupistest ilma või kuna ta on üleväsinud, on tegelikult kergem meie enda viimase piiri peale aetud emotsioone rahustada.
• Mõistmine = kannatlikkus: on oluline, et vanemad oleksid tuttavad oma laste võimetega ja mõistaksid neid, kuna see võib aidata muutuda kannatlikumaks. Võite muutuda rahulikumaks, kui aktsepteerite oma lapsi sellistena, nagu nad on, armastate neid sellistena, nagu nad on, ja tunnistate, et pool probleemist on see, kuidas teie ise reageerite.
• Ajajuhtimine: see, kui üritate liiga palju teha, põhjustab stressi. Enamasti kaotab vanem enesevalitsuse just siis, kui teeb liiga paljusid asju korraga. Kui lapsed laua taga joonistavad, siis ei ole just sobivaim hetk maksta arveid.  Vanemad, kes proovivad korraga täita mitut ülesannet, suurendavad sellega riski, et lapsed hakkavad valesti käituma. Ole lihtsalt oma lastega koos. Nii on vähem tõenäoline, et nad viskavad oma hommikusöögi põrandale.
• Kümneni lugemine: tehke paus ja hingake. On oluline teada, millal te enesevalitsuse kaotate, et saaksite end olukorrast eemaldada. Kui saate seda ohutult teha, võiks selleks isegi ruumist väljuda. Ema, kes ütleb oma lapsele selgelt välja, et ta võtab aja maha, õpetab lapsele ennastrahustavat käitumist. Pettumus või ärritumine võib põhjustada kehatemperatuuri ja vererõhu tõusu ning sel juhul on vanemal vaja oskust oma keha kuulata ning sügavalt sisse-välja hingata.
• Olukorrast eemaldumine: veel üks strateegia, mis aitab peatada vanemate karjumist, on probleemse käitumise aktiivne ignoreerimine. Kui  eemaldute olukorrast, kuniks teie meelerahu on taastunud, ei viska te õli tulle (eemalduda ei saa siis, kui laps on agressiivne või lõhub midagi). Aktiivne ignoreerimine seisneb selles, et vanemad vastavad positiivselt ainult soovitud käitumisele, ja väljendavad seeläbi seda, millist käitumist nad näha tahavad ja millist mitte. Lisaks võimaldab selline käitumine lastel iseseisvalt, ilma vanemate ergutamiseta, harjutada enda “maha jahutamist”  ja pettumustundega toime tulemist.
• Lahti laskmise ja asjade üle naermise õppimine: ignoreerimisega kaasneb ka enda lõdvaks laskmine. Kui võileib maandub põrandale,  siis selle asemel, et lapse peale vihastada, ütle: „Oh ei, sa korraldasid segaduse, koristame selle koos ära.“
• Toe otsimine: suurt abi on ka sellest, kui teil on olemas sõprade ja sugulaste turvavõrk – eriti halbadel päevadel, kui tunnete, et ei suuda end maha rahustada ja vajate abiväge. Blogid, tugirühmad, teised vanemad ja tugispetsialistid saavad kõik aidata, kinnitades vanematele, et nad pole üksi.
• Oma tunnete tunnistamine: sõltuvalt lapse vanusest ja arengutasemest võivad vanemad pärast probleemse situatsiooni möödumist oma lastele näidata, kuidas tunnetest rääkida. Võite neile öelda, et te tunnete, et teist ei peeta lugu või tunnete, et teid ignoreeritakse. Püüdke neile seletada, miks karjumine aset leidis. Vältige sildistamist – asi ei olnud selles, et nad oleksid halvad lapsed, vaid selles, et tegu oli vale ja vanem kaotas enesevalitsuse. Ebasoodsad olukorrad ja nende lahendamine ei tohiks kahjustada lapse usaldust ega turvatunnet.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Jelleke Vanooteghem