Ta enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade peale, on väga rutiini tundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada. Kas tuleb tuttav ette?

Sellise käitumise taga on enamasti napid eneseregulatsiooni oskused, kuid pahatihti laps sildistatakse: ta on autistlik! Kuidas saad oma lapsel aidata neid eluks vajalikke oskusi arendada?
Olen märganud, et liiga sageli keskenduvad täiskasvanud tagajärgedele ja kasutavad karistusi, et oma lapse käitumist korrigeerida. Ebasobiva käitumise põhjused jäävad aga välja uurimata ja seega pikaajalist muutust ei saavutata.

Häirival käitumisel on tihti kergesti seletatavad põhjused. Mis siis toimub lapse peas? Teadlikke valikuid tehes töötab aju otsmikusagar, emotsioone aga juhib kuklapiirkonnas  asetsev mandelkeha. Püüa mõelda lülitile: kui otsmikusagara nupp on sisse lülitatud, siis suudab laps mõelda põhjuse-tagajärje seostele; kui sisse on lülitatud mandelkeha nupp, siis möllavad emotsioonid ja ratsionaalne mõtlemine ei tööta. Meil kõigil on mõlemad nupud olemas, oluline on vaid teada, millal, kuidas ja mis nuppu kasutada.

Põhjuse-tagajärje seoste mõistmiseks on väikelaps valmis umbes kolmeaastaselt, sealt edasi algab eneseregulatsiooni oskuste järjepidev harjutamine. See on võtmeülesanne, et tagada talle parem toimetulek oma emotsioonide, igapäevaste toimingute ja hiljem õppimisega. Oskus oma tundeid ja tegusid reguleerida annab lapsele enesekindluse ja tasakaalu, tal on lihtsam saada rahulikul viisil hakkama ka keeruliste olukordadega ja see vähendab ärevust. Seega tuleks keskenduda otsmikusagara nupu töökindlusele.
Eneseregulatsiooni oskusi tuleb õppida selles keskkonnas, kus keeruline käitumine esineb.

1.KÕIGE ALUS ON TURVALINE KESKKOND, kus peavad olema tagatud kõik põhivajadused, nagu kvaliteetne toit ja piisav uni. Turvalises keskkonnas ei ole ruumi ähvardustele ega ohule, sest “võitle ja põgene” reaktsioon lülitab kohe sisse mandelkeha nupu. Täiskasvanuna peaksime püüdma olla oma otsustes ja korraldustes kindlad, aga heasoovlikud.

2. KUIDAS SA LAPSEGA SUHTLED? Tugevate eneseregulatsiooni oskuste tekkimiseks on oluline just sinu ja lapse vaheline suhtlus. Äärmiselt tähtis on tegutseda oma sõnade järgi. Ära anna lapsele lubadusi, mille täitmises sa kindel ei ole, sest laps mäletab kõike. Kui sina manipuleerid, siis õpib manipuleerima ka laps. Korraldusi jagades või ülesandeid tutvustades ole võimalikult täpne ja konkreetne. Reeglite asemel sõlmige ühised kokkulepped, millest ka ise suudad kinni pidada, sest lapsed jälgivad väga täpselt täiskasvanu tegutsemist. Kui sa ise ei suuda telefoni rohkem kui paariks minutiks ära panna, siis ei saa sa seda oodata ka lapselt. Kui sa ise või keegi teine ümbritsevatest täiskasvanutest pidevalt kärgib, kamandab ja kõva häälega räägib, siis teeb laps sedasama.

3. LASKU TEMA SILMADE KÕRGUSELE, ET TEMAGA KONTAKTI SAAVUTADA. Kui sul on vaja anda ebameeldivat tagasisidet, siis püüa laskuda tema silmadest madalamale, muidu ei saa sa lapsega kontakti – häbi ja hirm sunnivad teda silmi maha lööma.

4. KUULA OMA LAST. Enne kui annad tema tegevusele hinnangu, võta aega kuulamiseks. Aktsepteeri lapse mõtteid ja kogemusi. Jälgi tema käitumismustreid ja kaardista neid. Mis eelnes jonni- või vihahoole? Kes tegelikult oli hommikul närviline ja miks läks laps esikus kingi valides endast välja? Mustrite jälgimine aitab sul ära tabada käitumisahela käivitaja ja konflikte ennetada.

5. PAKU AINULT EAKOHASEID VALIKUID. Sa saad oodata lapselt ainult vanusele vastavate otsuste tegemist. Ei ole mõtet oodata, et kolmeaastane valib ise sobivad vihmariided, kui kapis on ka roosa kleidike ja lipsudega rihmikud. Kui ta ei tee valikut õigesti, siis ei ole see lapse tehtud viga

6. VÄLDI TARGUTAMIST, NÄÄGUTAMIST JA ÄHVARDAMIST. “Ma olen sulle sada korda rääkinud, et toiduseid sõrmi ei pühita pükstesse!” Laps ei vaja “sada korda rääkimist”, anna talle vaikselt iga kord salvrätt näpu vahele – paari nädala pärast on püksid puhtad ja uus harjumus õpitud.

7. ÜHISED KOKKULEPPED. Kokkulepped sõlmige esmalt täiskasvanute vahel. Kui olete tihedalt seotud vanavanematega, siis ka nendega. Ei saa oodata, et laps valib sobiliku käitumisviisi, kui vanaema lubab kõike, vanaisa ähvardab, et last korrale kutsuda, ja teie teete vanematena kolmandat moodi. Pange paika käitumisnormid ja reageeringud probleemsetele tegudele. Häbistavad karistused (nurka või paha lapse toolile saatmine jne) ei aita. Anna lapsele pärast rahunemist selge sõnum, missugune käitumine oleks olnud sobilik. Juba kolmeaastasega saab arutada, milline oleks tema arvates olnud õigem toimimisviis.

8. MÄRKA POSITIIVSET. See ei tähenda, et jätad tähelepanuta ebasobiva käitumise. Oluline on anda positiivset tagasisidet ja tunnustada väiksemaidki edusamme. Näiteks kiida, kui laps peseb hommikul meeldetuletuseta hambaid vms. Et positiivne käitumine mõjule pääseks, vajab iga laitus või noomimine vähemalt kuut positiivset märkamist!

RAHUNEMISNURGAD

…on toredad ja abistavad kohad, kui laps saab aru, mille üle ta peab mõtlema. Enne kolmandat eluaastat, kui lapsel ei ole põhjuse-tagajärje seosed veel kujunenud, tasub olla tähelepanelik, et see nurgake karistusnurgaks ei muutuks – kaheaastast ei tohiks sinna jonni üle järele mõtlema saata. Rahunemiseks vajab enamik lapsi täiskasvanu juuresolekut ja võib-olla ka füüsilist kontakti, sest ta ei tule oma tunnete juhtimisega toime. Kui on vaja mingi tegevus peatada, siis ütle selgelt: nüüd läks mäng üle piiri! Aita lapsel mõnd rahunemisharjutust teha: näiteks visake koos põrandale pikali ja hingake nii kõvasti sisse, et kõht läheb paksult õhku täis. Kui laps on täiesti rahunenud, siis võib temaga küll sõlmida kokkuleppe, et ta teeb midagi selles rahulikus nurgakeses üksi.

9. VÄLJENDA OMA TUNDEID JA AITA LAPSEL ENDAL LAHENDUSI LEIDA. “Mind tegi väga kurvaks see, et naabritädi sinu käitumise peale kaebas. Mida me saaksime teha, et seda järgmine kord ei juhtuks?”

10. VÕLUSÕNA ON RUTIIN. Liiga palju sisustamata aega võib paljudel lastel suurendada ärevust, mis omakorda on heaks allikaks konfliktidele. Päevakava pane lapsele nähtavale kohale, kus ta saab seda kergesti jälgida, kasuta pilte. Võimalikest muutustest teavita last varakult ja selgita, mis muutub. Samas ei tohiks lasteaialapse päev olla tihedalt tegevusi täis pikitud. Mõni laps on nii üle koormatud, et ta ei suuda kuidagi õhtuti ennast valitseda. Näen sageli, et lapsel on pikk lasteaiapäev, siis trenn kaks-kolm-neli korda nädalas, siis veel sõprade sünnipäevad, käigud kaubanduskeskusse või batuudimaailma. See on kindel viis jõuda probleemse käitumiseni.

11. ÄRA HEITU TAGASILÖÖKIDEST. Sageli panevad lapsed meid proovile, kuid iga lapse reageering ei ole isiklik rünnak. Mida kindlamalt laps end vanemaga tunneb, seda rohkem julgeb ta oma tundeid tema peal välja elada.

12. MÕTLE ISEENDA PARIMALE MINALE. Mida sa peeglist näha soovid? Lapse jaoks on täiskasvanud inimene kui peegel. Kui ärritud sageli, peegeldab laps oma käitumisega seda ärritumist vastu. Rasketel hetkedel on mõistlik olukorrast eralduda ja võtta aega, et rahuneda – võimaluse korral kutsu pereliige appi

Kui kirjeldatud ideed sind ei aita, otsi lapsele abi!

Eestis on hinnanguliselt 20 000–40 000 psüühikahäiretega last, mis moodustab 10–20% alaealistest. Seejuures on järjest sagenenud esmased haigestumised. 2019. aastal sai Tervise Arengu Instituudi andmete kohaselt 4683 last esmakordse psühhiaatrilise diagnoosi. Lisaks diagnoositi tundeelu- ja käitumishäireid 1246 juhul. Võrdluseks: 2018. aastal sündis Eestis kokku 13 898 last.
Kui 2–3aastane hammustab või lööb, viskab pikali, et oma tahtmist saada, siis on see suure tõenäosusega ealine arenguprotsess. Kui 4–5aastane iga päev lööb ja asju loobib, võib see olla juba õpitud käitumismuster või väheste eneseregulatsiooni oskuste tõttu kujunenud käitumishäire.
Võtmesõna on ka kõne: kaheaastane peab rääkima kahesõnaliste väljenditega, kolmeaastane tulema kaasa arutlusega “mis?”, “kes?”, “kus?”. Kui kõnet ei ole, siis peaks kasutama alternatiivseid suhtlusmeetodeid, näiteks pildiseeriaid. Esmalt räägi oma murest perearsti, lasteaia eripedagoogi või lastepsühholoogiga

Liina Lokko, Msc terviseteadused, rahvatervishoid. Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja

Allikas: Lokko, L. (2020). 12 viisi, kuidas õpetada last oma tundeid juhtima. Pere ja Kodu, 46-48.

Pole saladus, et oma lapse nutt tekitab meis ärevust. Mõelda vaid, milline ärevustunne tekib siis, kui Su lapsel tulevad pisarad silma ilma selge põhjuseta. Teame, et vastsündinu peamine suhtlemisviis on nutt, kuid siiski arvame mõnikord, et see on asi, mida on vaja „parandada”. Kui sellest imikust saab kõndiv, rääkiv väikelaps, eeldame sageli, et ta enam ei nuta, vaid töötleb emotsioone nii nagu meie, täiskasvanud.

Tegelikult on uuringud leidnud, et aju reageerib nutvale lapsele kohe ja kiiresti, muutes meid tähelepanelikumaks ja abivalmimaks. Nuttev imik käivitab ajus “ründa või põgene” reaktsiooni, kiirendades pulssi ja sundides tegutsema… isegi kui see on kellegi teise laps.

Tundub, et peame nutvale väikelapsele reageerima, aga kuidas?

Nuttev laps pole tingimata kurb

Paljude väikelaste jaoks ei ole nutmine kurbuse peegeldus – see on viis mis tahes emotsioonide töötlemiseks. Nad võivad nutta viha, pettumuse, hirmu, põnevuse, segaduse, ärevuse või isegi õnne pärast. Probleem on selles, et neil võib puududa suuline oskus ja eneseteadlikkus, et selgitada, kuidas nad end tunnevad. See tähendab, et küsimus: “Mis Sul viga on?” annab harva asjaliku vastuse.

“Ära nuta!” ütlemine teeb Su elu raskemaks

Võid arvata, et nutmise lõpetamine lõpetab Su lapse ja Su enda südamevalu, kuid kui ütled oma lapsele: “Lõpeta nutmine!” või “Ära nuta!” mõtleb ta kohe, et Sa ei mõista tema tundeid. Seetõttu muutub tema nutuga väljendatav sõnum tõenäoliselt valjemaks ja nõudlikumaks.

Paludes või käskides tal lõpetada, ütled ühtlasi oma lapsele, et tema emotsioonid on põhjendamatud ja ebaolulised. Sõltumata sellest, kui tühine võib põhjus Sulle tunduda, võtab Su suutmatus tema hetkeemotsioone mõista mõlemalt ära võimaluse õppida seda emotsiooni positiivsemal viisil töötlema.

Meie eesmärk lapsevanematena, ükskõik kui keeruline see ka ei tundu, on toetada oma lapse emotsionaalse eneseregulatsiooni arengut, mida saab teha ainult tema vastu empaatiline olles ja teda mõistes.

Nii ahvatlev kui see ka pole, ära juhi tähelepanu kõrvale

Paljud meist näevad tähelepanu kõrvalejuhtimist kui emotsioonide maastiku ülimat parandajat. Arvatakse, et kui suudame oma nutva väikelapse tähelepanu kõrvale juhtida, saame nutmise täielikult peatada. Oleme kõik asetanud lemmikmänguasja pisaratest nõretava näo ette või äärmises meeleheites läbi kokkusurutud hammaste laulujuppi laulnud!  Kahjuks võtab tähelepanu kõrvalejuhtimine ära võimaluse oma lapsega kontakti luua ja õpetada talle, kuidas tema emotsioonidega hakkama saada.

Jah, kui ta kakleb teise lapsega mänguasja pärast, on Sinu lapse tähelepanu kõrvalejuhtimine mõne muu leluga täiesti asjakohane. Kuid kui Sinu laps nutab sellepärast, et aitasid tal jalanõud jalga panna, selle asemel, et lasta tal seda ise teha, paneb tähelepanu kõrvalejuhtimine tõenäoliselt teda vaid enese kuuldavaks tegemiseks valjuhäälsemalt ja tulisemalt reageerima.

On tõsi, et mõnikord võib tähelepanu hajutamine toimida, kuid sageli on see lihtsalt plaastri paigaldamine. See ei aita lapsel õppida, kuidas tulevikus sarnases olukorras või sarnase emotsiooniga positiivsemal moel hakkama saada.

Mida öelda?

Järgmine kord, kui puutud kokku nutva väikelapsega, proovi hetkeks rahulikult hingata, et veenduda, et oleksid ise rahulik. Kui oled vihane, stressis või pettunud, suurendab öeldu Su väikelapse ahastust veelgi. Hinga paar korda sügavalt sisse-välja, teadvusta oma enesetunnet, keskendu sellele, mis Su kehas toimub (süda võib lüüa pisut kiiremini; lõug võib olla kokkusurutud; võid tunda pinget), ja kui oled valmis, räägi tasase häälega ja proovi neid 11 varianti.

•  “Oleme selles olukorras koos. Ma aitan Sind.” Isegi kui su laps väidab, et ta ei soovi Su abi, tahab ta tunda, et oled talle vajadusel toeks.
• “Ma näen, et see on Sinu jaoks raske.” See lihtne fraas annab talle mõista, et Sa kuuled ja näed teda.
•  “Ma saan aru, et oled kurb/pettunud/hirmul/murelik/õnnelik ja see on normaalne.” Võimenda arusaama, et emotsiooni tundmine teebki meist inimese.
•  “See oli väga kurb/muserdav/pettumust valmistav.” Lapse nutmise põhjustanud sündmuse teadvustamine aitab ka näha, mis ta emotsiooni vallandas, ja nuputada, mida edasi teha.
•  “Teeme pausi.” Mõlema eemaldumine olukorrast aitab väikelapsel mõista, et mõnikord on vaja maha rahunemiseks eemale minna. Teie laps võib olla õigustatult väsinud või ärev ning enne tegevusega uuesti alustamist peab ta lihtsalt olema vaikses ja meeli rahustavas kohas.
•  “Ma armastan Sind. Sa oled kaitstud.” Barjääri loomise asemel tugevdab see Sinu ja lapse vahelist sidet. Võib-olla on tal vaja kallistust, sülle võtmist või käest kinni hoidmist, et tunda, et Sa tõesti aitad teda.
• “Kas Sul on vaja abi/pausi/uuesti proovida?” Tihtipeale, kui laps nutab ärritumise pärast, on vaja ühte kolmest asjast: abi ülesande täitmisel, emotsionaalsest olukorrast eemalduda või proovida seda ülesannet uuesti teha, võimalusel kõrvalise abiga. Käskimise asemel küsimine, mida Su laps soovib, annab talle julgustust ning aitab tal ennast tunda tähtsa ja olulisena.
• „Kuulen, et Sa nutad, aga ma ei tea, mis Sul vaja on. Kas aitad mul aru saada?” Isegi kui laps ei suuda sõnades mõista anda, miks ta nutab, võib see olla hea võimalus harjutamiseks.
• “Ma mäletan, kui Sa…” Meenutades aega, mil ta tundis end õnneliku ja rahulikuna, võib see tunduda tähelepanu hajutamise tehnikana, aga see aitab aju ratsionaalseks mõtteks ette valmistada. Emotsionaalses seisundis oleva väikelapse mõistusele kutsumise üritamine on nagu läbirääkimised pisikese diktaatoriga. Nad ei ole valmis mõistust kuulama, kui nad tunnevad end abituna või vihasena, kurvana või kurnatuna.
• “Mõtleme koos lahenduse välja.” Lõppkokkuvõttes tahame aidata oma lastel arendada probleemide lahendamise oskusi. Nende emotsioonide töötlemiseks abiks oleva lahenduse väljamõtlemine õpetab neid olukorda objektiivselt hindama ja võimalikke lahendusi leidma.
• Ole vaikselt ja hoia enda ja oma nutva lapse vahel armastavat ruumi. Ole tema jaoks empaatia ja jõu tugipunkt.

Allikas: Renee Jain, GoZen.com; Eesti oludele kohandanud Liina Lokko (MSc terviseteadused), Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash /Jordan Whitt

Kui lapsel esinevad sagedased jonnihood ja/või trotslik käitumine, on esimese sammuna vaja välja selgitada, mis on sellise käitumise põhjustanud. Põhjus ei pruugi alati olla ilmne.

Eriti kui lapsed on väikesed, ei pruugi nad Sulle selgelt väljendada, mida nad tunnevad. Nad ei pruugi isegi aru saada, mis neid häirib.

Jonnihood ja emotsionaalsed pursked on tavaliselt märgid sellest, et lapsed võitlevad oma tunnetega, mille juhtimiseks neil puuduvad oskused. Nad võivad olla üle koormatud pettumusest või vihast teadmata, kuidas ennast tõhusalt väljendada või maha rahustada. Nad võivad vajada kõrvalist abi oma käitumise kontrollimiseks, vajalike oskuste arendamisel.

Ärevus

Inimesed kalduvad arvama, et ärevad lapsed on pigem häbelikud, klammerduvad või kartlikud, kuid ärevus võib panna lapsi käituma erinevalt. Kui kõrge ärevustasemega lapsed pannakse olukorda, mis nende ärevust tõstab, võivad nad olukorrast pääsemiseks proovida põgeneda või väljendada oma viha.

Ei ole haruldane kui see juhtub koolis, kus nõudmised ja ootused võivad avaldada lastele survet, tekitades tunde, et nad ei saa hakkama. Näiteks, võib sotsiaalse ärevusega laps tunda teiste poolset kriitikat enda suunas, mis võib panna teda asju loopima, inimesi lööma. Selline käitumine võib õpetajaid ja teisi töötajaid ajada segadusse, kuna nad ei mõista, miks laps ei tule enda tunnetega eakohaselt toime.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoositakse tavaliselt siis kui lapsel on raskusi tähelepanu koondamisega ning keskendumisega. Paljudele lapsevanematele on sellise diagnoosi saamisel probleemiks ka lapse käitumine. Lapsed võivad täiskasvanutelt saadud juhiseid ignoreerida, saada vihaseks, hakata ringi tormama või käituda trotslikult kui neil palutakse teha asju, mida nad ei soovi teha.

Selline käitumine on sageli tingitud aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomitest. Laps ei pruugi teha seda, mida talle öeldakse, kuna ta on hajevil või seetõttu, et tal on raske taluda igavaid ja raskeid ülesandeid. Tõenäoliselt käituvad nad mitte soovitult siis, kui neil palutakse lõpetada midagi, mis neile meeldib (nt. videomängu mängimine). Paludes ATH-ga lapsel tulla õhtusöögile, teha kodutöid või minna magama, võib kodune keskkond muutuda lausa lahinguväljaks, mil lapsevanemad võivad tunda jõuetust.

ATH-ga lapsed on impulsiivsemad kui teised lapsed. Nad võivad kedagi lükata ja karjuda teiste peale vaid sellepärast, et nad ei tule toime frustratsiooni ja teiste tugevate tunnetega.

Õppimishäired

Kui laps väljendab korduvalt pahameelt või trotslikku käitumist koolis või kodutööde tegemise ajal, võib see olla õppimishäire tagajärg. Selle asemel, et abi küsida, võib laps hakata vihikuid lõhkuma või teisele lapsele haiget tegema.

Laps, kellele tundub õppimine keeruline, võib olla pettunud ja kaotada sageli enda emotsioonide üle kontrolli. Kui laps ei tea, et tal on õppimishäired, võib ta muretsema hakata, et ta on rumal. Seetõttu proovivad nad tihti varjata oma raskusi, mis on seotud õppimisega. Lapse jaoks võib tunduda pahandustesse sattumine lihtsam kui inimestele teada andmine, et ta ei tule õppimisega toime. Tähelepanu pööramine sellele, millal probleemne käitumine esineb, võib aidata välja selgitada õppimisprobleeme ning leida lapsele vajalik tugi.

Probleemid sensoorses töötlemises

Lastel, kellel esinevad probleemid sensoorse informatsiooni töötlemisega, võivad esineda segadust tekitavat käitumist kui nad on ülekoormatud. Nad võivad karjuda, minna endast väga välja kui on keskkonnas kus on liiga ere valgus, lärmakas või rahvarohke keskkond. Nad võivad keelduda kandmast riideid, mis neile tunduvad ebamugavad või süüa toitu, mis tundub neile suus vale. Sensoorsete probleemidega lapsed võivad olla jäigad seoses muutustega rutiinis ning ärrituda või keelduda nende muutustega kaasa minemast, mis teistele lastele tunduvad tähtsusetud. Nad võivad eemalduda olukorrast kui see tundub nende jaoks liiga keeruline. „Võitle või põgene“ reaktsioon võib lapsel käivituda kui ta tunneb end ülekoormatuna ning tema reaktsioon olukorrale võib ta ohtu seada.

Depressioon

Mõnedel lastel, kellel esinevad tihti jonnihood, on taustal hoopis häiriv meeleoluhäire. Nendel lastel on ägedad jonnihood, millele lisandub ka krooniline vihastumine. Nad kalduvad suhtuma asjadesse ja olukordadesse negatiivselt ning reageerima probleemidesse, mis teistele võivad tunduda tühised, plahvatuslikult.

Autismispektri häire

Autismispektrihäirega lapsed on sageli tundlikumad ning altimad dramaatilistele kokkuvarisemistele. Nad võivad olla jäigad ja sõltuda rutiinist, et tagada oma emotsionaalne mugavus ning kõik ootamatud muutused võivad neile mõjuda laastavalt. Neil võivad puududa keele- ja suhtlemisoskused, et väljendada seda, mida nad soovivad või vajavad. Autismispektrihäirega lastel võivad käitumisprobleemid olla põhjustatud meditsiinilistest probleemidest, mida ei ole osatud seostada, seda eriti laste puhul, kes ei räägi. Nendeks võivad olla kõhukinnisus, refluks, kõrvapõletikud, allergiad ja isegi luumurrud. Enamik lapsi võivad väljendada negatiivset käitumisviisi kui nad ei tunne end hästi. Nad võivad emotsionaalselt plahvatada, sest ei tule toime valuga ega ei tea, kuidas seda väljendada või lõpetada.

Trauma

Lastel, keda on väärkoheldud või kes on kogenud traumat, võivad esineda raskused tugevate emotsioonide juhtimisel. Imikud ja väikelapsed õpivad täiskasvanutelt, kuidas ennast rahustada, kuid seda vaid juhul kui täiskasvanud on neid väiksena rahustanud. Kui lapsel ei ole sellist kogemust olnud ning ta on kogenud hooletusse jätmist, võib tal esineda probleeme vihastumisega ning enda maha rahustamisega. Sellistel hetkedel vajavad nad juhendamist ja harjutamist, et keerulistes olukordades toime tulla.

Lapsed, kes on kogenud traumat, kalduvad tõlgendama teisi inimesi enda suhtes vaenulikena, mistõttu reageerivad nad stiimulile ärritunult. Neil võib tekkida usk ja arvamus, et nad on halvad ning nendega juhtunu on nende süü. Nad võivad arvata, et nad ei meeldi inimestele või, et neisse suhtutakse ja käitutakse halvasti, seega ei ole mõtet isegi proovida käituda hästi.

Allikas: Caroline Miller, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.

Praktilised nõuanded vanemale

Kooli tagasi minemine võib laste jaoks taas päevakorda tuua kooliga seotud mured, kuid nendest muredest lapsega rääkimine viisil, mille käigus laps tajub, et tugi on olemas, aitab lapsel efektiivsemalt nende muredega toime tulla. 

 Siin on mõned näpunäited, kuidas muuta kooliaasta alguse vestlused produktiivsemaks ja vähem stressitekitavamaks nii vanema kui lapse jaoks. 

Ole realistlik lapse väljakutsete mõistmisel

Lapsed, kes on juba eelnevalt raskustega rinda pistnud, eriti need, kellel on õppimise, vaimse tervise või sotsiaalsete suhetega probleeme, tunnevad sageli rohkem ärevust kui elevust kooli tagasi mineku ees. Tihti on vanematel kiusatus keskenduda uue kooliaasta alguses positiivsele. Kuid oma lapse muredest üle libisemine võib jätta talle tunde, nagu tema mured poleks olulised ja teda ei võeta kuulda. See võib olla aga käest lastud võimalus rääkida sellest, mis lapsele tegelikult muret tekitab.  

Näiteks võivad last kurnata sellised mõtted nagu: 

Mis saab, kui vahetunnil keegi minuga jälle mängida ei taha?

Mis saab, kui ma ei saa koolis hakkama?

Mis saab, kui pean klassi ees rääkima? 

Selle asemel, et oma lapse muresid eirata, tunnista oma lapse raskusi ja ole otsekohene – ning strateegiline. Mõtle sellele, mis on sinu lapse jaoks eelnevalt (koolis) raskusi valmistunud: Sotsiaalsed suhted? Testiärevus? Raskused klassireeglite järgimisel?  

Varasemalt ilmnenud probleemid võivad anda mõtteid, selleks kuidas võiks eesootaval kooliaastal lapsele edukalt toeks olla.  Anna oma lapsele võimalus arutada kõigi oma  murede üle, ja tööta võimalusel lapsega koos välja lahendusi. Abiks võib olla ka koos lapsega  lahendustele keskenduva ajurünnaku tegemine. 

Mõned näited võimalikest probleemidest ja lahendustest: 

Lapsele võimaluse andmine rääkida sellest, mis talle muret teeb, võib aidata sinul mõista lapse raskusi ja aidata lapsel seista oma vajaduste eest. 

Võta lapse muresid tõsiselt

Pea meeles, et asjad, mis võivad sulle tühisena tunduda, võivad olla sinu lapse jaoks väga tõsised. Mure, et tal pole ühtegi tundi sõpradega, tõdemus, et tal on jälle tund õpetajaga, kes “vihkab” teda või teadmine, et ta peab jälle nägema ebameeldivat koolikaaslast koridoris, võivad kõik olla lapse jaoks tõsised stressiallikad. 

Selle asemel, et muresid pisendada, pööra tähelepanu oma lapse tunnetele ja anna talle võimalus rääkida sellest, mis teda vaevab. Avatud küsimuste esitamine, mis ei sisalda hinnanguid, võib aidata lapsel avaneda ja muuta tema jaoks oma murede jagamise lihtsamaks. 

Mõned näited avatud, küsimustest: “Ma ei suuda uskuda, et alustad sel aastal X .klassi. Kuidas sina ennast koolimineku suhtes tunned?” Mida Sina kooliminekust arvad? 

Räägi headest asjadest, mis koolis ees ootavad 

Ärevus võib takistada lapsel meenutamast häid kooliga seotud mälestusi ja eelseisvale kooliaastale tumeda varjundi heita. Kuid suured tühjad julgustused (“Ma arvan, et sulle hakkab kindlasti koolis meeldima!”) ei pruugi lapsele abiks olla. Selle asemel proovi lapselt küsida konkreetsete asjade kohta, mida ta eelnevalt koolis nautinud on. 

Aidates oma lapsel meenutada kooliga seonduvaid häid asju – tegevusi või tunde, mis talle meeldisid, lemmikõpetajaid, sõprade taasnägemine – aitad tal võidelda negatiivsete mõtetega ja leevendada kooliga seonduvat stressi.  

Proovi julgustada oma last arutama näiteks selliste  teemade üle (mõtete kirjapanemine võib abiks olla): 

Mida ta suvevaheajal ajal igatses? Koolisõpru? Huviringis käimist? Lemmik koolitoitu? 

Mida ta ootab? Uue aine alustamist? Klassikaaslaste nägemist? Kapi kaunistamist?  

Mis iganes see positiivne kooliga seonduv mõte ka poleks, veendu, et ka see oleks osa teie kooliaasta alguse vestlustest.  

Pea meeles, eesmärk pole korraldada “etendust” selle kohta, kui imeline eelseisev kooliaasta saab olema. Eesmärk on aidata lapsel rohkem keskenduda sellele, mida ta eelnevalt kooliga seoses on nautinud ja vähem sellele, mis võiks koolis valesti minna. 

Ära suru 

 Mõnikord lapsed lihtsalt ei taha rääkida. Me kõik soovime, et meie lapsed tunneksid end toetatuna ja saavutaksid häid tulemusi, kuid mõnikord on õige samm tagasi astuda. Eesmärk peaks olema, et laps teab, et sa mõistad, et kooli algus võib olla tema jaoks stressirohke aeg ja oled olemas, kui ta soovib sellest rääkida rääkida. 

Vajadus pidevalt kontrollida, kas kõik on hästi, isegi siis kui laps ei vasta, võib olla rohkem seotud sinu enda ärevusega, kui sinu lapse vajadustega. Kui su laps pole veel valmis rääkima või ei tundu vestlusesse kaasatud olevat, siis see on okei. Sul on terve aasta jooksul veel palju võimalusi vestlusteks. Praegu piisab sellest, kui sinu laps teab, et oled olemas ning armastad ja toetad teda. 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus 

Kui laps on tihti ärev, võivad isegi kõige paremad lapsevanemad sattuda negatiivsesse ringi, kus nad küll ei taha, et nende laps kannataks, kuid pahaaimamatult nad siiski süvendavad lapse ärevust. See juhtub, kui lapsevanemad ennetavad kõiki lapse hirme, proovides lapsi nende eest kaitsta.  

Järgnevalt anname näpunäiteid, mis aitavad lastel ärevuse tsüklist põgeneda.  

1. Eesmärk ei ole ärevusest lahti saada, vaid aidata lapsel sellega hakkama saada. 

Mitte keegi meist ei taha, et laps oleks õnnetu, kuid parim viis aidata lapsel ärevusest üle saada ei ole ärevust vallandavate stiimulite eemaldamine. Lapsevanematena saame last toetada, kui aitame lapsel oma ärevust aktsepteerida ja käituda nii tavapäraselt kui võimalik – isegi kui nad on ärevad. Kaasuv nähtus on see, et ärevuse tase hakkab ajapikku langema või kaob sootuks.  

2. Ära väldi tegevusi ega asju lihtsalt sellepärast, et see muudab lapse ärevaks. 

Kui aitame kaasa ärevate olukordade vältimisele, muudame laste olukorra paremaks ainult lühiajaliselt, pikemas perspektiivis lapse ärevus ainult süveneb. Kui laps läheb ebamugavas situatsioonis endast välja (nt. hakkab nutma – mitte manipulatiivselt, vaid ta tõepoolest näitab seda, mida ta tunneb) ja vanemad eemaldavad lapse ärevust tekitavast olukorrast, võib hakata laps ebamugavaid olukordi ka edaspidi vältima. Nii ta ei õpi, kuidas nendes olukordades toime tulla. 

3. Väljenda positiivseid aga realistlikke ootusi. 

Sa ei saa lapsele öelda, et tema hirmud on ebareaalsed –  näiteks et ta ei kuku eksamilt läbi, tal on lõbus kui ta uisutama läheb, teised lapsed ei naera tema üle kui ta klassi ees vastab. Sa saad väljendada oma kindlustunnet sellega, kui ütled, et laps suudab juhtida olukordi ajal, mil ta oma hirmudega silmitsi seisab ning sellisel juhul hakkab aja jooksul ärevuse tase langema. See annab lapsele kindlustunde, et sinu ootused on realistlikud ja sa ei soovi, et ta teeks midagi, millega ta päriselt hakkama ei saaks.  

4. Austa lapse tundeid, aga ära õigusta neid.

Väga oluline on mõista, et tunnete aktsepteerimine ei tähenda alati kokkulepet. Kui laps kardab arsti juurde minna seetõttu, et ta on kunagi süsti saanud, ei ole õige alahinnata tema hirmu, kuid samas ei ole vaja seda emotsiooni ka võimendada. Vanematena saame oma last kuulata ja olla empaatilised. Saame aidata lapsel mõista, mis teda ärevaks teeb ja julgustada, et ta suudab oma hirmudega toime tulla. Sõnum, mille peaks lapsele andma on “Ma tean, et sa oled hirmunud ja see on okei. Ma olen siin ja aitan sul sellega toime tulla.”

5. Ära küsi suunavaid küsimusi, mis julgustab vastama soovitud vastusega 

Julgusta last rääkima oma tunnetest aga püüa mitte küsida suunatud küsimusi: „Kas sa oled testi pärast ärevil? Kas sa muretsed teadusefestivali pärast?“ Selleks, et mitte toita ärevust, küsi avatud küsimusi: „ Kuidas sa tunned end teadusfestivali eel?“ 

6. Ära kinnita lapse hirmutunnet.

Lapsevanemana püüa vältida olukorda, kus sa oma arvamuse, hääletooni või kehakeelega annad aluse hirmuks: „Võib-olla on see midagi sellist, mida sa peaksid kartma.“. Kui lapsel on olnud näiteks negatiivne kogemus koertega võib vanem olla ise ärevil, kuidas laps järgmisel korral koeraga kohtudes reageerib. Sellega võib vanem saata sõnumi, et laps tõepoolest peaks sellistes olukordades muretsema.

7. Julgusta last oma ärevust aktsepteerima.

Anna lapsele teada, et hindad seda tööd mida laps on teinud oma ärevusega toime tulekuks. See julgustab teda elus osalema ja võtma ärevust kui elu loomulikku osa. Seda võib nimetada harjumiskõveraks  – see väheneb aja jooksul, kui laps pidevalt stiimulitega kokku puutub. Ärevus ei pruugi ära kaduda ega langeda nii kiiresti kui me soovime, aga aja jooksul see väheneb. 

8. Püüa ennetav periood hoida võimalikult lühike.

Kui me midagi kardame, on kõige raskem aeg täpselt enne seda konkreetset tegevust. Järgmine reegel lapsevanema jaoks on vähendada ennetav periood võimalikult lühikeseks. Kui laps on ärevil arsti juurde minemise pärast, siis ära hakka sellest kaks nädalat varem rääkima, sest see võib veel rohkem hirmu sisestada. Proovige lühendada ajavahemikku minimaalseks.  

9. Mõelge asjad läbi koos lapsega.

Mõnikord aitab olukordade läbi mängimine/rääkimine – mis juhtuks kui lapse hirm saaks tõeks, kuidas ta sellega toime tuleks? Laps, kelle muudab ärevaks näiteks oma vanematest lahusolemine, võib muutuda ärevaks mõttest, et mis juhtub kui vanem ei jõua talle kokkulepitud ajal huviringi järele. Rääkige sellest olukorrast:

“Kui ema ei ole kohe pärast huviringi järel, mida sa saad teha?”

“Ma ütlen treenerile, et ema ei ole veel.“

“Mis sa arvad, mis treener saab siis teha?”

„Ta võiks sulle helistada või oodata koos minuga.“  

10. Proovi näidata positiivset eeskuju, kuidas ärevusega toime tulla.

On mitmeid viise, kuidas aidata last tema ärevusega toimetulemisel – näita kuidas sa ise sellega toime tuled. Lastel on hea taju ja nad võtavad väga hästi omaks, kui sa näiteks telefoni teel sõbrale kurdad, kuidas sa ei saa stressi või ärevusega hakkama. Sa ei peaksid teesklema, et sul ei ole üldse stressi või ärevust, lase lapsel näha ja kuulda, et sa tolereerid ja toimetad sellega rahulikult ning tunned end väga hästi, kui sellega hakkama saad.  

 Allikas: autor Clark Goldstein, PhD. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.