Sõnad saavad muuta Sinu lapse ajutegevust. Õpi kasutama õigeid sõnu.

Vanemaks olemine on üks kõige keerulisemaid, kuid samas olulisemaid eluülesandeid. Kahjuks võivad levinud soovitused ja väärarusaamad, kuidas kasvatada lapsest vastutustundlikku inimest, viia ebaefektiivse suhtlemisviisi ja võimuvõitluseni. On vanemaid, kes lubavad lastele kõike, mis aga ei õpeta neile enesekontrolli ega kehtesta piire. Uuringud näitavad, et mõlemad äärmused võivad mõjutada lapse võimet luua tulevikus täiskasvanuna tervislikke suhteid ning reguleerida enda emotsioone.

Parimad lapsevanemad on need, kes on õiglased, samas paindlikud, lugupidavad laste suhtes ning kelle eesmärgiks on pigem last õpetada kui alistuma sundida. Kuulamine ja laste tunnete austamine, valikuvõimaluste andmine, ent samas vastuvõetamatule käitumisele piiri seadmine on see, mille poole peaksime püüdlema me kõik.

See artikkel õpetab vältima ebaefektiivseid suhtlemisviise, mis toovad kaasa lapse enesehinnangut kahjustavaid võimuvõitlusi ja erinevaid rikkumisi, ning toob näiteid efektiivsetest lahendustest.

1. Sa kasutad rääkimisel liiga palju sõnu

Kui lapsevanemad pidevalt liiga palju räägivad, võivad lapsed nad n-ö „välja lülitada“. Teadlased on välja toonud, et inimese aju suudab lühiajalises (aktiivses) mälus hoida nelja erinevat informatsioonikildu või ideed korraga. See tähendab umbes 30 sekundit rääkimist.

Ebaefektiivne näide

„Ma pole kindel, mida peaksime tegema seoses võimlemise ja jalgpalliga sellel semestril. Sa tead, et tõenäoliselt Sa ei saa teha mõlemat, kuna jalgpall on teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti kell 16.00, kuid siis Sa pead vahetama riided ja korda tegema enda juuksed. Seega, Sul ei ole piisavalt aega, juhul kui Sa ei paki võimlemise asju ära esmaspäeva õhtul, mis tähendab, et need tuleb ära pesta pühapäeval…“

Selles vestluses on nii palju erinevaid ideid, mis võivad ajada lapse segadusse. Sõnumil on üldine negatiivne, ärev toon, mis võib ka lapse ärevaks muuta. Lapsele ei pea andma kogu teavet korraga. Mõistlik on jagada informatsioon etappideks, et laps seda paremini vastu võtaks. Enne kui Sa tood välja kõik takistused, lase lapsel väljendada enda arvamust antud teema kohta.

Efektiivne näide

„Kui Sa soovid sellel semestril osaleda nii võimlemis- kui jalgpallitrennis, pead Sa mõnel õhtul minema otse ühest trennist teise. Istume maha ja mõtleme koos välja, kas see on mõistlik nii Sinu kui minu jaoks.“

Selles näites moodustub edasiantav sõnum kahest lausest, mida lapsel on kergem vastu võtta. Samuti on selgesti esitatud üldine eesmärk (mõlema jaoks toimiv) ning ka järgnevad sammud, mida peaks tegema (istume maha ja arutame). Lapsevanem annab märku, et on koostöövalmis ning arvestab nii lapse kui enda vajadustega.

2. Lapse kallal „näägutamine“ ning mitmete hoiatuste andmine

Lapsevanemad on tuttavad hommikuse kiirustamisega, et õigel ajal koos kõikide vajalike asjadega uksest välja saada. Laps, kelle tähelepanu hajub ning kes ei ole motiveeritud ennast õigel ajal valmis saama, on lapsevanemate suurim väljakutse.

Kui vanemad tunnevad, et nad ei kontrolli enam olukorda, hakkavad nad meeleheitlikult näägutades või last kritiseerides püüdma kontrolli tagasi saada. Näägutamisega treenid lapsi Sind eirama – nad teavad, et Sa jääd näägutama ning neile asju pidevalt meelde tuletama. Ehkki väga väikesed lapsed vajavad tegelikult palju abi ja juhendamist, tuleb vanematel võimaldada lastel võtta üha rohkem vastutust.

Ebaefektiivne näide

„Äratasin Sind tund aega varem üles, sest Sa ei ole kunagi õigeks ajaks valmis. Pead kohe riidesse panema! Kas Sul on kaasas kodutöö, millele ma pean alla kirjutama?“

Kümme minutit hiljem…

„Ma ju ütlesin Sulle, et pane ennast valmis, ja Sina ikka veel lollitad. Sinu pärast jääme me kõik hiljaks. Mine pese hambad ja pane riided selga.“

Kümme minutit hiljem…

„Kus on Sinu kodutöö? Ma palusin, et Sa tooksid selle mulle allkirjastamiseks! Ja Sa ei ole ikka veel riietunud. Me jääme hiljaks.“

Ja nii edasi…

See lapsevanem võtab liigselt vastutust ja suhtleb lapsega kaudselt, mitte usaldades teda olukorda juhtima ilma juhiste ja sekkumiseta. See niinimetatud „helikopteri kasvatusviis“ võib mõjuda lapse enesehinnangule ja muuta ta vanematest väga sõltuvaks. Kui kõnelemise toon on negatiivne ja pealetükkiv, võib see tõenäoliselt tekitada lapses pahameelt ja vastupanu või ka passiivset agressiooni.

Efektiivne näide

Lähme kodust välja 45 minuti pärast. Kui Sul ei ole kõik vajalik kaasas, on Sinu ülesanne seda oma õpetajale selgitada.

Need juhised on lühikesed ja annavad lapsele selge ootuse, milline on nende mittetäitmise tagajärg. Lapsed ei pea tundma ärevust, saama pidevaid hinnanguid ega tundma pidevat kontrolli. Lapsevanem lubab lapsel õppida tema käitumise loomulikest tagajärgedest.

3. Süü- ja häbitunde tekitamine

Üks suuremaid õppetunde, mida lapsevanem kogeb, on see, et väikestel lastel on raske Sinu vajadustega arvestada. Laste empaatiavõime areneb aeglaselt, kogedes vanemate empaatiat nende suhtes. Seetõttu ei pruugi olla mõistlik ootus, et lapsed käituvad nii nagu Sina soovid ja näevad asju Sinu vaatenurgast. Kui nad seda ei tee, ei tähenda see, et nad on halvad või hoolimatud. Nad on kõigest lapsed, kes on keskendunud mängimisele ja lõbutsemisele, testides Sinu piire ning õppides läbi selle, milline käitumine on lubatud, milline mitte.

Paljud vanemad tunnevad stressi, kuna on endale võtnud liiga palju ülesandeid ja unustanud sageli enda eest hoolitsemise. See, kui laps ei tee koostööd, võib vanemates tekitada pahameelt. On oluline võtta aeg maha, et mõista tekkinud tundeid ning proovida ennast rahustada, kasutades sügavalt sisse hingamist.

Ebaefektiivne näide

„Ma olen palunud korduvalt Sul oma mänguasjad korda teha ja siin nad on, igal pool põrandal laiali. Kas Sa üldse ei hooli? Kas Sa ei näe, et olen terve päeva jalul olnud ja hoolitsenud kõikide eest? Nüüd pean ma Sinu mänguasjad üle vaatama ja raiskama oma aega nende puhastamiseks. Mis Sul viga on? Sa oled nii isekas!“

See vanem loob palju negatiivset energiat. Kuigi tunneme kaasa tema pettumusele, on siiski tema suhtumine süüdistav ja lugupidamatu. Lapse nimetamine isekaks või vihjamine, et temaga on midagi valesti, on last kahjustav. Lapsed võtavad need „sildid“ omaks ja hakkavadki ennast nägema kui „mitte piisavalt head“. Lapse alandamine või häbistamine mõjutab lapse aju arengut. Laps peab teadma, et tema tegu on vastuvõetamatu, kuid ta peab ka tundma, et tema ise on armastusväärne.

Efektiivne näide

„Näen, et Sa ei ole veel mänguasju kokku korjanud. See muudab mind pahaseks. Minu jaoks on oluline, et maja oleks korras ja saaksime siin kõik koos tegutseda. Kõik vedelevad mänguasjad peavad jõudma garaaži. Saad need tagasi siis, kui Sa ka homme ise mänguasjad ära koristad.“

Lapsevanem suudab kontrollida enda tundeid ja väljendab oma vajadusi ilma viha ja süüdistamiseta. Ta rakendab käitumisele selget (mitte karistavat) tagajärge ning annab lapsele võimaluse järgmisel päeval uuesti proovida ja õnnestuda. Ta ei sildista ega alanda last negatiivse motiveerimisega.

4. Mitte kuulamine

Me kõik soovime õpetada oma last teisi inimesi austama. Parim viis selleks on ise vastavalt käituda. See aitab lastel õppida lugupidamise ja empaatia olulisust ning õpetab neile efektiivse käitumise oskusi.

Sageli on aktiivne kuulamine lapsevanema jaoks väga raske, kuna lapsed segavad enda jutuga vahele või on meie mõtted hõivatud tegemist ootavate toimingutega. Sellisel juhul võib öelda: „Mul on hetkel raske Sind kuulata, sest ma teen süüa, aga saan sinule keskenduda 10 minuti pärast.“ Parem on varuda suhtlemiseks aega, selle asemel et kuulata last, suutmata temale keskenduda. Pea meeles, et lastel on raske väga pikalt oodata, et neid lõpuks kuulataks.

Ebaefektiivne näide

Vanema vastus lapsele, kes ütles, et nad lõid jalgpallis värava:

(Ilma silmsidet loomata) „Oh, see on tore, kallis. Minge nüüd õue mängima. Hmm…mis temperatuuril ma nüüd kana küpsetan?“

Sellise käitumisega näitab vanem, et lapse tegemised ei ole tema jaoks olulised. See võib panna lapse tundma end üksiku ja ebavajalikuna. Aktiivne kuulamine hõlmab kõiki mitteverbaalseid tegevusi, näiteks silmsideme hoidmist, emotsioonide väljanäitamist näos ja hääles, samas ka sõnade kasutamist, et kinnistada eelnevat.

Efektiivne näide

Lapsevanem: „Kas lõite värava? Suurepärane! Ma näen, et tunned tõesti uhkust selle üle, kuidas Sa mängisid. Tahan kuulda, kuidas see täpsemalt juhtus.“

Vanem näitab üles huvi ja entusiasmi, paludes lapsel põhjalikumalt rääkida ja kirjeldada. Vanem peegeldab lapse tundeid, aidates lapsel saada teadlikuks enda reaktsioonidest. Selline vastus tekitab lapses tunde, et ta on oluline ja väärt vanema tähelepanu. Empaatiline reageerimine aitab lapsel paremini mõista enda tegude ja emotsioonide seoseid.

Lapsevanemaks olemine on keeruline töö ning me kõik eksime vahel. Lapsega suhtlemine võtab aega ja energiat. Oluline on teadvustada oma tundeid ja automaatseid reaktsioone ning leida võimalus vajadusel endale aega anda, et olla „kohal“. Tagajärgede rakendamine õpetab lastele piiride tundmist, laste kuulamine ja iseseisvumisele suunamine õpetab austust.

Hoolitse kindlasti piisavalt ka enda eest, et Sul oleks oma lastega tegelemise jaoks energiat. See võib tähendada oma prioriteetide uuesti läbi mõtlemist ning mingitest asjadest loobumist (lahti laskmist). Lapsed, kellel on lugupidavad, kaasatud ja järjekindlad vanemad, õpivad oma emotsioone paremini reguleerima, tunnevad ennast hästi ning suudavad täiskasvanuna luua rohkem armastavaid suhteid.

Allikas: Melanie Greenberg (PhD), Psychology Today; tõlkinud Varajase Kaasamise Keskus; pilt Unsplash / Charles Deluvio

Näpunäited laste eduka suvevaheaja korraldamiseks

Saad teada:

• Miks on oluline struktuuri ja rutiini hoidmine ka suvevaheajal?
• Mil viisil struktuuri luua ja hoida?
• Kuidas toime tulla võimalike käitumisprobleemidega?

Lapsed on kooliaasta lõpus vaimustuses eesootavast suvepuhkusest, laisklemisest ja kaua magamisest. Samal ajal ei pruugi see nende vanematele sama suurt rõõmu valmistada. Lapsevanemad, kelle lastel esineb emotsionaalseid raskusi või arengulisi probleeme, vajavad suvevaheajaga toimetulekuks täiendavaid ressursse.

Kool pakub lastele turvalist keskkonda üsna kindla struktuuri ja rutiiniga. See on oluline kõikidele lastele, aga eriti ärevatele, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ning autismispektrihäirega lastele. Kool on nendele lastele turvaline tsoon, mis pakub üsna etteaimatavat keskkonda. Ilma nende turvaliste elementideta on lapsed vastuvõtlikumad ärevusele, neil võib esineda rohkem käitumisprobleeme ja raevuhooge. Vanematele on sellisel juhul tegemist kõike muud kui puhkusega.

Järgnevalt on välja toodud mõned nipid, kuidas laste toimetulekut suvevaheajal toetada.

Säilitage kindel päevakava

Ehkki kooli struktuuri pole võimalik täies ulatuses säilitada, tasub proovida päevakava järgimist nii palju kui võimalik. Näiteks on oluline hoida kinni kindlatest söögi- ja magamaminekuaegadest. Just koolivaheajal võib vanematel tekkida soov lasta lastel kauem üleval olla ning hommikul hiljem ärgata, eriti nädalavahetustel, mil ka vanemad ise seda hea meelega teevad. Tasub aga meeles pidada, et pikas perspektiivis on kindla päevakava ja -rutiinide hoidmine tasuvam, sest see loob lapsele turvatunde.

Kasutage visuaale

Lapsed, sealhulgas autismispektrihäirega lapsed, kes vajavad etteaimatavust, võivad minna endast välja, kui toimuvad nende jaoks ootamatud muutused. Neid ja ka teisi lapsi toetab visuaalse päevakava kasutamine. Päevakava kirjeldab kogu päeva jooksul toimuva (nt 7.00 äratus, mine vannituppa, pese nägu; 8.00 hommikusöök).

Päevakava struktuur ja raskusaste sõltuvad lapse vanusest ja arengutasemest. Päevakava võib koostada ainult piltidega, ainult sõnadega või nende kombinatsioonina.

Tehke plaane

Tasub proovida suviseid tegevusi planeerida nii vara kui võimalik ja anda plaanidest teada ka lastele. Planeerimine võib hõlmata nii üksiksündmusi (nt vanaemale külla minek) kui ka igapäevaseid tegevusi (nt ujumas ja mänguväljakul käimine). Isegi üks kindel tegevus päevas võib anda lapsele nii-öelda keskpunkti, mille ümber ülejäänud päev üles ehitada.

Veetke aega õues

Mõnedele lastele võib kodu muutuda „turvaliseks kookoniks“ ja nad võivad seetõttu veeta liiga palju aega ekraanide ees. Eriti võib see ohustada sotsiaalse suhtlemise raskustega ja sensoorselt tundlikumaid lapsi. Nutiseadmetes veedetud aega võib aidata vähendada laagrites osalemine, kus on palju aktiivseid tegevusi ja üsna kindel päevakava. Kui laps suvel mõnes laagris ei osale, tasub leida aktiivseid tegevusi, mis lapse silmad särama panevad, ja neid koos perega ellu viia. Tasub meeles pidada, et füüsiline aktiivsus on kasulik nii kehale kui vaimule, eriti üliaktiivsetele lastele.

Säilitage (või looge) käitumise süsteem

Lapsed, eriti teismelised, tunnevad end turvalisemalt, kui nad teavad täpselt, mida neilt oodatakse ja milliseid hüvesid positiivne käitumine neile toob. Ka näiliselt piiritul ja piirideta suvevaheajal on see oluline. Tuleks valida kaks või kolm soovitud käitumist ning kasutada järjepidevat positiivset kinnistamist. Seejuures on oluline püüda nii palju kui võimalik ignoreerida negatiivset käitumist. See õpetab lastele, et positiivne käitumine toob neile rohkem hüvesid kui negatiivne, mis ei too neile isegi mitte tähelepanu. Eelkoolieas võib suurepäraselt toimida täidetud ülesannete jälgimise tabel, mida täita näiteks kleepsudega. Väga oluline on seatud kokkulepetest kinni pidada – 30 minutit ekraaniaega tähendab 30 minutit ekraaniaega.

Märgake, mis tekitab lapses ärevust

Suvi võib tuua palju muutusi, uusi inimesi ja tegevusi, mis võivad lapses põhjustada liigset stressi ja ärevust. Tasub proovida analüüsida, mis täpsemalt on lapse ärevuse põhjuseks. Kas lapsel võib olla raskusi vanemast eemal olemisega? Kas stressi tekitab mingi konkreetne tegevus või olukord? Selle väljaselgitamiseks võib lapselt küsida avatud küsimusi. Vältima peaks kinnisi küsimusi. Selle asemel, et küsida lapselt, kas ta on mures eesootava laagri pärast, võiks küsida, milliseid tundeid laagrisse minemine temas tekitab.

Uue kogemuse eel aitab lapse ärevust vähendada järk-järguline uue olukorraga kohanemine. Kui lapsel esineb lahutamiskartust, võib proovida olla uues kohas lapsega mõnda aega koos ja seejärel järk-järgult enda kohaloleku aega vähendada. Abi võib olla ka sellest, kui teavitada lapsega kokkupuutuvaid täiskasvanuid lapse murekohtadest.

Valmis kõige hullemaks?

Isegi kui olete koostanud parimad plaanid ja päevakavad ning palju vaeva näinud, tuleb arvestada, et alati ei ole võimalik kõiki lapse käitumisprobleeme vältida. Tagasilangus on normaalne! Vanemana on oluline püüda hoida oma seisukohti rahulikult, kindlalt ja järjepidevalt. Füüsiline karistamine ja karjumine ainult süvendavad lapse negatiivset käitumist, samas kui piiridest läbilaskmine õpetab lapsele, et mida kõvemini ta karjub, seda tõenäolisemalt saab ta oma tahtmise.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Empaatia on üks omadustest, mida peaaegu kõik tahavad, kuid vähesed teavad, kuidas seda tõeliselt anda või vastu võtta. Tänapäeval räägitakse palju, kui oluline on enesega rahulolu ja kuidas seda saavutada, kuid empaatia teiste vastu jääb tahaplaanile. Järgnevalt on välja toodud mõned näited, kuidas õpetada lastele, mida tähendab empaatia ümbritsevate inimeste suhtes.

Mis on empaatia?

Paljud inimesed ajavad segamini kaastunde ja empaatia, kuid need on kaks erinevat väärtust. Kaastundes vaatleme inimest oma vaatenurgast, empaatias proovime vaadata end teise inimese olukorras. Empaatia pole mitte ainult võime ära tunda, kuidas keegi tunneb, vaid see väärtustab ja ka austab teise inimese tundeid. See tähendab teiste kohtlemist lahkuse, väärikuse ja mõistmisega.

Lapsed peavad nägema, kuidas täiskasvanud empaatiat välja näitavad

Kuigi mõned lapsed on juba loomult lahke südamega, peavad lapsed enamasti nägema empaatiat, mida modelleerivad neid ümbritsevad täiskasvanud. See algab sellest kuidas vanemad oma lastega suhestuvad. Vanemad, kes näitavad üles huvi asjade vastu, mis on nende lastele olulised, ja reageerivad emotsioonidele positiivselt ja hoolivalt, õpetavad empaatiaoskust.

Vastake emotsionaalsetele vajadustele

Kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud juhtub kaks asja. Esiteks õpivad lapsed, kuidas märgata ja aktsepteerida teiste emotsionaalseid vajadusi. Teiseks, kui laste emotsionaalsed vajadused on rahuldatud, tunnevad nad ennast piisavalt turvaliselt, et pakkuda seda ka teistele. Lapsevanemate ülesanne on rahuldada lapse emotsionaalsed vajadused enne, kui ootame seda laste käest vastu. Tühi kann ei saa tassi täita.

Rääkige lastega emotsionaalsetest vajadustest

Paljudel täiskasvanutel on raske rääkida emotsionaalsetest vajadustest või millestki, mis on seotud emotsioonidega. Sageli need täiskasvanud ei tea, kuidas teiste emotsioonidega toime tulla ja tunnevad ennast ebamugavalt igas olukorras, mis nõuab emotsionaalset reaktsiooni. Mõnikord nad isegi kardavad oma emotsioone, sest nad pole kunagi õppinud emotsionaalsete vajadustega toime tulema.

Hea mõte on rääkida lastega emotsioonidest ja sellest, kuidas teised inimesed neid kogevad. Andke emotsioonidele nimed (näiteks armukadedus, viha ja armastus) ja õpetage lastele, et kõik emotsioonid on normaalsed. Rääkige lastele, kuidas emotsioonidega positiivselt toime tulla ja juhtige tähelepanu olukordadele, kus teised inimesed kogevad emotsioone. Õpetage lastele teiste emotsioonide austamist ja näidake ise välja kuidas tegutseda olukorras, kus on vaja võtta vastutust.

Otsige empaatia harjutamiseks reaalseid olukordi

Pole midagi paremat reaalse elu näidetest, et modelleerida seda, mida parasjagu õpetate. Otsige olukordi, mis mõjutavad teist inimest ja rääkige lastega sellest, mida see konkreetne olukord tähendab kaasatud inimestele ja kuidas nad võivad end tunda. Näiteks, kui näete kiirabi vilkuritega möödumas, rääkige lapsele sellest, kuidas haige pereliikmed võivad end tunda.

Mängige mänge

Eriti nooremad lapsed armastavad teeselda, et nad on keegi või midagi muud. Neid lõbusaid aegu saate kasutada empaatia õpetamiseks. Pange oma lapsed mängima teise inimese rolli. See võib olla tegelane raamatust või televiisorist või isegi keegi, keda tunnete, kes on viimasel ajal läbi elanud märkimisväärse kogemuse. Võite loo koos etendada ja paluda oma lastel peatuda ja ette kujutada, kuidas nende tegelane võis end igal hetkel tunda. See suunab nende tähelepanu emotsioonidele, mida teine inimene võib selles olukorras kogeda. Võite paluda lastel teha emotsioone peegeldavaid nägusid.

Arendage laste sisemist moraalset kompassi

Õpetades oma lastel juba noores eas tegema vahet õigel ja valel, annab see neile tugeva sisemise moraalse kompassi, mis suunab lapsi tegema paremaid valikuid. Olukordades, mis nõuavad otsust, aidake neil näha, kuidas meie valikud ja käitumine teisi mõjutavad. Rääkige lastega sellest, kuidas väärtegu teisi kahjustab ja milliseid emotsioone see teistele põhjustab. Alustage väikestest asjadest nagu näiteks õe-venna nimetamine ebasõbralike nimedega, mis teeb õe või venna tunnetele haiget; keeldumine vennaga mängimast, kui sõbrad on külas. Tugeva moraalse aluse ehitamisel alustage põhitõdedest.

Empaatilised lapsed: andjad, mitte võtjad

Maailmas, kus pannakse suurt rõhku oma huvide eest seismisele, on andjad inimesed liigagi haruldased. Kuid nemad on need, kes naudivad elust suurimat rahulolu, elavad kõige tähendusrikkamat elu ja naudivad rahuldustpakkuvamaid suhteid. Lastele empaatia õpetamine on väärt investeering nende endi tulevikku ja maailma, kus nad elavad.

Allikas: Parenting Today. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.

Elu koos väikeste lastega võib mõnikord tunduda tegevuste ja emotsioonide keeristormina. Selle kaose keskel võib struktureeritud igapäevane rutiin olla nii vanematele kui lastele päästjaks. Kuid igapäevase rutiini rakendamine pole lihtsalt “tegevuste nimekirja” koostamine. See on teaduslik lähenemine teie pere tasakaalustatud elu loomisele. Kuidas saate luua visuaalse igapäevase rutiini, mis toob teie koju rahu ja korra?

Rutiinide tähtsus

Rutiinide olemasolu on kasulik mitmel põhjusel. Esiteks vähendab see võimuvõitlust ja stressi, kuna vanema soovid ja keelud ei tule lapse jaoks üllatusena. Laps teab ette, millal on aeg hambaid pesta või mänguasju koristada. See õpetab lapsele ka kannatlikkust. Kui laps teab, millal on aeg minna mänguväljakule, suudab ta oodata, sest see on osa tema päevakavast. Samuti suurendab kindel rutiin lapse iseseisvust. Lapsed on uhked, et teavad, mida nad peaksid tegema, ja nad teevad seda ise. Nad ei oota vanema juhist, vaid võtavad ise vastutuse ja liiguvad järgmise tegevuse juurde. Päevakava aitab ka tagada sujuvat üleminekut ühelt tegevuselt teisele. Kui tegevused ja ajad on lapsele teada, toimub üleminek suure tõenäosusega ilma vastupanuta. Lisaks loob regulaarne rutiin lapsele sisemise kella, mis teeb uinumise ja ärkamise lihtsamaks. Paigas päevakava mõjutab positiivselt ka vanemaid, aidates neil oma aega paremini planeerida ja end rahulikumalt tunda.

Miks visuaalid?

Päevakava loomine lapsele on kõige lihtsam visuaalsete abivahendite abil ja need pole lihtsalt ilusad pildid. On teaduslikult tõestatud, et visuaalsed tegevuste pildid aitavad parandada mõistmist ja teabe meeldejätmist. Lapsed, eriti nooremad, on peamiselt visuaalsed õppijad. Visuaalsete abivahendite kasutamine võib muuta rutiinid teie lapse jaoks atraktiivsemaks ja lihtsamini järgitavaks.

Miks kasutada visuaalseid abivahendeid?

• Erinevalt sõnadest, mis “kaovad” peale nende väljaütlemist, püsivad visuaalid ajas ja ruumis.
• Visuaalsed elemendid köidavad ja hoiavad tähelepanu paremini kui sõnaline info.
• Visuaalid annavad rohkem aega informatsiooni mõistmiseks.
• Visuaalid toetavad mälu ja aitavad olulist infot meelde jätta.
• Kasutades samu sõnu iga kord, kui visuaali näidatakse, õpetate neid sõnu oma lapsele.

Praktilised sammud päevakavaga alustamiseks

Lihtsaim viis lapse päevakava loomiseks on leida igale tegevusele oma pilt, mis seda illustreerib. Eraldiseisvate pildikaartidega on võimalik päevakava vajadusel ringi tõsta ja seda erinevate jadadena lapsele õpetada.

Mõned nipid alustajale:

• Alusta väikeselt: Ära proovi kohe kogu lapse päeva struktureerida. Oluline on kaardid lapsele vähevhaaval selgeks teha. Alusta ühe või kahe võtmetegevusega, nagu söögiaeg või magamaminek, ja ehita sellest edasi.
• Järjepidevus on võti: Püsi rutiinis nii palju kui võimalik. Järjepidevus aitab rutiini tugevdada, muutes selle teie lapse päeva loomulikuks osaks.
• Kaasa oma laps: Lase oma lapsel osaleda oma päeva planeerimises. See suurendab nende iseseisvust ja nad on tõenäolisemalt valmis sellest päevakavast kinni pidama.
• Ole paindlik: Elu on ettearvamatu. Kuigi on oluline rutiinist kinni pidada, olge valmis muudatusi sisse viima. Tähtis on siinkohal lapsele muudatusi selgitada.
• Positiivne tunnustamine: Tunnusta oma lapse edusamme, ükskõik kui väikesed need on. See motiveerib neid rutiini järgima hakkama.
• Ülevaade ja kohandamine: Mõne nädala pärast võtke aega, et vaadata üle senised sammud ning tehke vajalikud kohandused, et tagada rutiini efektiivne toimimine.

Lõpetuseks

Visuaalsed meeldetuletused aitavad lapsel olla iseseisev, oma tegevusi planeerida ja korrastada. Täiskasvanutena kasutame me igapäevaselt erinevaid visuaalseid abivahendeid, nagu kalendrid, päevakavad ja toidupoe nimekirjad. Väikelapse jaoks on tegevust illustreeriv pilt sageli palju mõjusam kui sõnad, mis seda kirjeldavad.

Meie usume visuaalide jõusse ja oleme selle põhimõtte järgi loonud Pille ja Kalle tegelaste abil eestikeelsed pildiseeriad. Need on mõeldud nii koduseks kasutamiseks lapsevanematele kui ka lasteaiakasvatajatele.

Uuri lähemalt meie tooteid e-poest.

Kuidas saada oma laps üles ja uksest välja võimalikult vähese stressiga? 

Koolihommikud on paljudele lapsevanematele ja ka lastele tõeliseks väljakutseks, olenemata sellest, kas lapsel esineb vaimse tervise raskusi või mitte. 

Laste jaoks, kellel on vaimse tervise mured või õppimisraskused, võivad koolihommikud olla aga eriliselt keerulised. Aktiivsus-ja tähelepanuhäire või käitumisprobleemidega lastel võib esineda raskusi juhiste järgimisel või tegevusele keskendumisel. Ärevuse või depressiooniga lastel võib olla raske hommikul voodist tõusta või esineda trotslikust kooli suhtes. Autismispektrihäirega lastel võivad väikesed muudatused rutiinis põhjustada konflikti. 

Paljudel lastel raskusi ühelt tegevuselt teisele üleminekutega, olenemata sellest, kas neil on tähelepanu-ja keskendumisraskused või mitte. Koolihommikud aga nõuavad paratamatult kiireid ja raskeid üleminekuid ühelt tegevuselt teisele, sest aeg on piiratud ja palju peab tehtud saama. 

Vaatamata sellele, kas lapsel on vaimse tervise mure või mitte, on viise kooli hommikute lihtsustamiseks ja konfliktide vältimiseks. 

Child Mind Institute’i kliiniline psühholoog David Anderson, PhD on järgnevalt välja toonud mõned nipid, kuidas kõik pereliikmed koolihommikuti võimalikult vähese stressiga uksest õigel ajal välja saaksid. 

Planeeri ette

Esiteks, sõltumata lapse vanusest, mõelge sellele, millised tegevused saab teha ära juba eelmisel õhtul, näiteks snäkkide valmispanek, duši all käimine, seljakoti pakkimine ja riiete valimine. 

Rääkige oma lastega asjadest, mis tuleks hommikul ära teha.  “Hea on selliseid arutelusid pidada, kui oleme rahulikud ja suudame päriselt ka keskenduda niisuguste lahenduste välja mõtlemisele, mis võimaldaksid meil hommikuti tõhusamalt vajalikud toimetused ära teha,” sõnab dr Anderson. 

Nooremate laste vanemad peaksid keskenduma sellele, et nad väljendaksid lapsele selgelt, mida on hommikul vaja ära teha. Konkreetsed ülesanded aitavad kaasa sellele, et lapsel saaks hakata koolihommikute osas hea harjumus kujunema. Seda on võimalik saavutada, kui märkame lapse on edu ja kiidame teda selgesõnaliselt selle eest, mida ta tegi hästi. Samuti võib abiks olla suuremate ülesannete jagamine väikesemateks sammudeks ja lapse tunnustamine selle eest, kui ta proovib neid pisikesi samme täita. 

Lapsevanemad, kellel on juba vanemad lapsed võiks aidata oma lastel koostada organiseerimise plaani – nimekiri, mida lapsed saaksid vaadata, veendumaks, et neil on iga vajalik samm suurema ülesande edukaks täitmiseks tehtud.  

“Me oleme kõik tõhusamad, kui teeme endale hästi selgeks, millised sammud me ülesande täitmiseks peame ette võtma, ja oleme realistlikud selle suhtes, mida me tegelikult jõuame ära teha,” ütleb Dr Anderson. 

Esmatähtsad sammud kõigepealt

Oleks kasulik, kui lapsevanemad seaks prioriteediks esmatähtsad sammud ehk sammud, mis peavad saama koolihommikuti kindlasti tehtud, jättes seejuures vähemalt esialgu kõrvale need  sammud, mis võiksid saada tehtud.  

Mis on siis esmatähtis? Tegelikult on tavaliselt kõige olulisem see, et lapsel oleks vähemalt kõik riided seljas, tal oleks midagi kõhus, tal oleks hamba pestud ning kooliasjad kaasas. Kui me saame need asjad kuidagi tehtud, kas enne lapse kodust lahkumist või teel kooli, ja tunnustame last tema edusammude eest, siis saame hakata neid harjumusi tugevdama ning tasapisi ka täiendama. 

Kui esmatähtsad sammud muutuvad harjumuseks, saavad vanemad keskenduda nendele sammudele, mis võiksid veel tehtud saada. Need sammud võivad olla näiteks voodi tegemine või patsi punumine. 

Kasuta visuaalseid juhiseid

Dr Anderson ütleb, et eriti nooremate laste puhul, kes on autismispektrihäirega või kellel on aktiivsus-tähelepanuhäire, peaksid hommikused tegevused olema mudeldatud ka visuaalselt, et lapsed suudaksid paremini neid tegevusi meeles pidada ja aja jooksul neid iseseisvalt tegema hakata. Visuaalseteks juhisteks võivad olla näiteks seinale kleebitud ajakavad ja soovitud käitumise pildid. Näiteks pilt lastest, kes harjavad hambaid kraanikausi juures. 

Kasutatud Pille ja Kalle “Aita mul mõista” päevakava pildiseeria kaarte.

Tüüpiliselt arenevatel lastel ja teismelistel varieerub vajadus visuaalsete juhiste järgi: “On lapsi, kellele piisab sellest, kui vanemad annavad juhised suuliselt ja nad suudavad kuuldut meelde jätta ja järgida. Mõned lapsed vajavad aga kas rohkem meeldetuletusi või aega harjumuste kujunemiseks,” märgib dr Anderson.

Loo motivaatoreid

Hommikute paremaks muutmiseks on ka preemiad võtmetähtsusega. Need võivad olla kas lühiajalised, hõlmates mingit kohest preemiat, või aja puuduse tõttu teenitud privileegid, mida saab hiljem nautida. 

Järgnevalt üks näide lühiajalisest preemiast, mis hõlmab teismelist ja tema ema: 

Ema ja tütar leppisid esmalt kokku, millistele konkreetsetele käitumistele nad keskenduvad. Eesmärgiks oli, et tütar ärkab kokkulepitud ajal, paneb kõik oma asjad kokku ja läheb hommikul kindlal ajal uksest välja. Kui need kolm asja juhtuvad ilma, et ema peaks pidevalt tütart tagant utsitama, siis nad peatuvad hommikusöögi võtmiseks tütre lemmikkohvikus. 

Nooremaid lapsi võib aga aidata motiveerida selge käitumisplaan ja tähendusrikkad preemiad.   

Näide neljanda klassi õpilasest: kui ta tõuseb ilma vaidlemata, sööb hommikusööki mõne tervisliku valiku hulgast, riietub kiiresti ja peseb hambad ilma, et vanemad peaksid talle palju märkusi tegema, teenib ta iga käitumise eest punkti. Need punktid muutuvad õhtul näiteks 30-minutiliseks koos mängimise ajaks. 

Jää rahulikuks

Kui vanemad satuvad silmitsi protesti või jonnihoogudega peavad nad mõtlema viisidele, kuidas saaks pingelise olukorra taas rahulikumaks muuta. Kuna vaidlemine on kurnav ja võib kahjustada vanemate suhet oma lastega ning aeglustada asjade kulgu veelgi, siis vaidlemisel pole mõtet. 

Vanemad saavad proovida pingelise olukorra olukorra deeskaleerimiseks hoopis mitmeid teisi viise, näiteks: 

• rääkimine rahulikul häälel;
• ootuste selgitamine;
• jätkuv kiitus isegi väikeste pingutuste eest, mitte keskendumine sellele, mida laps võib-olla ei tee ;
• keskendumine järgmisele sammule protsessis;
• proovida keskenduda positiivsele lõpptulemusele, nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis. 

Samuti aitab kaasa aktsepteerimine, et lühikeses perspektiivis ei pruugi asjad minna täiuslikult, kuid käitumisstrateegiatest kinni pidamise abil saavad need muutuda paremaks. 

Kui kõik muu ebaõnnestub, siis otsi professionaalset abi

Olukordades, kus lastel on isegi voodist tõusmisega raskusi või kus igal hommikul algavad suured ja valjud tülid, mille tagajärjel pereelu on häiritud või tundub, et lapse või vanema vaimne tervis kannatab, soovitame otsida professionaalset abi. Psühholoogi nõustamine või ka näiteks käitumusliku suunitlusega vanemakoolitused, kus lapsevanemad õpivad efektiivseid käitumise juhtimise strateegiaid. Vanema ja lapse vahelise efektiivsema suhtluse õppimine või individuaalne töö lapsega kognitiivse käitumisteraapia raames arendab stressiga toimetuleku oskusi ja emotsioonide reguleerimist. 

Allikas: Child Mind Institute, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus