Mida teha (ja mida mitte) kui laps tunneb ärevust

Kui laps on tihti ärev, võivad isegi kõige paremad lapsevanemad sattuda negatiivsesse ringi, kus nad küll ei taha, et nende laps kannataks, kuid pahaaimamatult nad siiski süvendavad lapse ärevust. See juhtub, kui lapsevanemad ennetavad kõiki lapse hirme, proovides lapsi nende eest kaitsta.  

Järgnevalt anname näpunäiteid, mis aitavad lastel ärevuse tsüklist põgeneda.  

1. Eesmärk ei ole ärevusest lahti saada, vaid aidata lapsel sellega hakkama saada. 

Mitte keegi meist ei taha, et laps oleks õnnetu, kuid parim viis aidata lapsel ärevusest üle saada ei ole ärevust vallandavate stiimulite eemaldamine. Lapsevanematena saame last toetada, kui aitame lapsel oma ärevust aktsepteerida ja käituda nii tavapäraselt kui võimalik – isegi kui nad on ärevad. Kaasuv nähtus on see, et ärevuse tase hakkab ajapikku langema või kaob sootuks.  

2. Ära väldi tegevusi ega asju lihtsalt sellepärast, et see muudab lapse ärevaks. 

Kui aitame kaasa ärevate olukordade vältimisele, muudame laste olukorra paremaks ainult lühiajaliselt, pikemas perspektiivis lapse ärevus ainult süveneb. Kui laps läheb ebamugavas situatsioonis endast välja (nt. hakkab nutma – mitte manipulatiivselt, vaid ta tõepoolest näitab seda, mida ta tunneb) ja vanemad eemaldavad lapse ärevust tekitavast olukorrast, võib hakata laps ebamugavaid olukordi ka edaspidi vältima. Nii ta ei õpi, kuidas nendes olukordades toime tulla. 

3. Väljenda positiivseid aga realistlikke ootusi. 

Sa ei saa lapsele öelda, et tema hirmud on ebareaalsed –  näiteks et ta ei kuku eksamilt läbi, tal on lõbus kui ta uisutama läheb, teised lapsed ei naera tema üle kui ta klassi ees vastab. Sa saad väljendada oma kindlustunnet sellega, kui ütled, et laps suudab juhtida olukordi ajal, mil ta oma hirmudega silmitsi seisab ning sellisel juhul hakkab aja jooksul ärevuse tase langema. See annab lapsele kindlustunde, et sinu ootused on realistlikud ja sa ei soovi, et ta teeks midagi, millega ta päriselt hakkama ei saaks.  

4. Austa lapse tundeid, aga ära õigusta neid.

Väga oluline on mõista, et tunnete aktsepteerimine ei tähenda alati kokkulepet. Kui laps kardab arsti juurde minna seetõttu, et ta on kunagi süsti saanud, ei ole õige alahinnata tema hirmu, kuid samas ei ole vaja seda emotsiooni ka võimendada. Vanematena saame oma last kuulata ja olla empaatilised. Saame aidata lapsel mõista, mis teda ärevaks teeb ja julgustada, et ta suudab oma hirmudega toime tulla. Sõnum, mille peaks lapsele andma on “Ma tean, et sa oled hirmunud ja see on okei. Ma olen siin ja aitan sul sellega toime tulla.”

5. Ära küsi suunavaid küsimusi, mis julgustab vastama soovitud vastusega 

Julgusta last rääkima oma tunnetest aga püüa mitte küsida suunatud küsimusi: „Kas sa oled testi pärast ärevil? Kas sa muretsed teadusefestivali pärast?“ Selleks, et mitte toita ärevust, küsi avatud küsimusi: „ Kuidas sa tunned end teadusfestivali eel?“ 

6. Ära kinnita lapse hirmutunnet.

Lapsevanemana püüa vältida olukorda, kus sa oma arvamuse, hääletooni või kehakeelega annad aluse hirmuks: „Võib-olla on see midagi sellist, mida sa peaksid kartma.“. Kui lapsel on olnud näiteks negatiivne kogemus koertega võib vanem olla ise ärevil, kuidas laps järgmisel korral koeraga kohtudes reageerib. Sellega võib vanem saata sõnumi, et laps tõepoolest peaks sellistes olukordades muretsema.

7. Julgusta last oma ärevust aktsepteerima.

Anna lapsele teada, et hindad seda tööd mida laps on teinud oma ärevusega toime tulekuks. See julgustab teda elus osalema ja võtma ärevust kui elu loomulikku osa. Seda võib nimetada harjumiskõveraks  – see väheneb aja jooksul, kui laps pidevalt stiimulitega kokku puutub. Ärevus ei pruugi ära kaduda ega langeda nii kiiresti kui me soovime, aga aja jooksul see väheneb. 

8. Püüa ennetav periood hoida võimalikult lühike.

Kui me midagi kardame, on kõige raskem aeg täpselt enne seda konkreetset tegevust. Järgmine reegel lapsevanema jaoks on vähendada ennetav periood võimalikult lühikeseks. Kui laps on ärevil arsti juurde minemise pärast, siis ära hakka sellest kaks nädalat varem rääkima, sest see võib veel rohkem hirmu sisestada. Proovige lühendada ajavahemikku minimaalseks.  

9. Mõelge asjad läbi koos lapsega.

Mõnikord aitab olukordade läbi mängimine/rääkimine – mis juhtuks kui lapse hirm saaks tõeks, kuidas ta sellega toime tuleks? Laps, kelle muudab ärevaks näiteks oma vanematest lahusolemine, võib muutuda ärevaks mõttest, et mis juhtub kui vanem ei jõua talle kokkulepitud ajal huviringi järele. Rääkige sellest olukorrast:

“Kui ema ei ole kohe pärast huviringi järel, mida sa saad teha?”

“Ma ütlen treenerile, et ema ei ole veel.“

“Mis sa arvad, mis treener saab siis teha?”

„Ta võiks sulle helistada või oodata koos minuga.“  

10. Proovi näidata positiivset eeskuju, kuidas ärevusega toime tulla.

On mitmeid viise, kuidas aidata last tema ärevusega toimetulemisel – näita kuidas sa ise sellega toime tuled. Lastel on hea taju ja nad võtavad väga hästi omaks, kui sa näiteks telefoni teel sõbrale kurdad, kuidas sa ei saa stressi või ärevusega hakkama. Sa ei peaksid teesklema, et sul ei ole üldse stressi või ärevust, lase lapsel näha ja kuulda, et sa tolereerid ja toimetad sellega rahulikult ning tunned end väga hästi, kui sellega hakkama saad.  

 Allikas: autor Clark Goldstein, PhD. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.