Probleemse käitumise juhtimine koduses keskkonnas

Suurimad väljakutsed, millega lapsevanemad silmitsi seisavad on lapse trotsliku käitumise juhtimine. Olenemata sellest, kas laps keeldub jalanõusid jalga panemast või esinevad jonnihood, võid avastada, et oled hädas tõhusa reageerimisviisi leidmisel.

Vanemad, kes kasutavad lastega suheldes käitumist reguleerivaid tehnikaid, toetavad last probleemide lahendamisel ning enda käitumise kontrollimisel.

Kuidas toetada lapse käitumist koduses keskkonnas?

Probleemse käitumise mõistmiseks pead mõtleme sellele, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Igal käitumisel on kolm olulist aspekti:

• Eelnev olukord: eelnevad tegurid, mis muudavad käitumise esinemise enam-vähem tõenäoliseks. Nende tegurite kohta öeldakse ka „vallandajad“. Õppimine ja nende vallandajatega kokkupuutumise vähendamine on väga hea vahend väärkäitumise ennetamisel.
• Käitumine: need on konkreetsed tegevused, mida Sina üritad last julgustades tegema või mitte tegema.
• Tagajärjed: tegevus, mis järgneb loomulikult või loogiliselt konkreetsele käitumisviisile. Tagajärjed, kas positiivsed või negatiivsed, mõjutavad käitumise kordumise tõenäosust. Mida vahetum on tagajärg, seda tõenäolisem on käitumise kordumine.

Tee kindlaks käitumismustrid

Esimene samm hea käitumise saavutamiseks on kindlaks teha käitumise algpõhjused. Soovitud käitumine peaks olema konkreetne (kõigil peab olema selge, mida neilt oodatakse), jälgitav ja mõõdetav (kõigil peab olema võimalus kokku leppida, kas käitumine toimus või mitte). Näide halvasti määratletud käitumisest on „olid hea/tubli“ või „käitusid halvasti“. Täpselt määratletud käitumine oleks mööda tuba ringi jooksmine (halb) või õigel ajal kodutööde alustamine (hea).

Olukorrad, mida vältida!

Eeldamine, et ootusi mõistetakse: ära eelda, et lapsed teavad, mida neilt oodatakse. Sõnasta see! Nõudmised muutuvad olenevalt olukorrale ning kui laps ei ole kindel, mida ta peaks tegema, käitub ta tõenäoliselt vastupidiselt Sinu soovitule.

Lapsele eemalt korralduste jagamine: räägi lapsele olulised juhised silmast silma. Kaugusest hõigatud asju mäletatakse ja mõistetakse vähem.

Üleminek ilma hoiatamata: üleminekud ühelt tegevuselt teisele võivad olla lastele rasked, eriti kui nad teevad tegevust, mida nad naudivad. Ette hoiatamine annab lapsele võimaluse leida tema jaoks hea tegevuse peatuspaik ning muudab ülemineku vähem koormavaks.

Kiirküsimuste esitamine või liigsete juhiste jagamine: esitades lapsele liiga palju küsimusi või andes liiga palju juhiseid korraga, väheneb võimalus, et laps Sind kuulab, Sulle vastab või suudab neid juhiseid meelde jätta ja täita.

Järgnevalt on toodud välja mõned meetodid, mis võivad toetada soovitud käitumise esinemist:

• Ole olukorrast teadlik: arvesta ja halda keskkonna- ja emotsionaalseid tegureid nagu nälg, väsimus, ärevus või tähelepanu hajumine, kuna need tegurid võivad muuta lapsel oma käitumise kontrollimise raskeks.
• Kohanda keskkonda: näiteks kui lapsel on aeg teha kodutööd, eemalda kõik segavad tegurid. Pane ära nutiseadmed ja mänguasjad, loo lapsele organiseeritud töökeskkond ja luba lapsel teha ka kindlasti pause.
• Väljenda enda ootusi lapsele: Sa saad lapse paremini endaga koostööd tegema kui nii Sinul kui lapsel on ootused selged. Istu lapsega maha ja esita oma soovid suuliselt ja väikelapse jaoks pildiga. Pane ülesande või tegevuse jaoks pilt lapse silmade kõrgusele. Ole veendunud, et laps Sind sellel hetkel kuulab. Isegi kui ta peaks teadma, mida temalt oodatakse, aitab ootuste selgitamine ülesande alguses ära hoida arusaamatusi.
• Kasuta ühelt tegevuselt teisele minemiseks ette teatamist: pane rõhk sellele kui palju on jäänud praeguse tegevuse lõpuni: sul on jäänud 10 minutit, sul on jäänud 5 minutit ja siis 2 minutit (enne viimast aja ütlemist anna lapsele info ka järgmise tegevuse kohta). Väga oluline on, et selline üleminek kindlasti ka toimuks kokkulepitud ajal. Vajadusel kasuta kella või taimerit, mis annab lapsele märku kui on õige aeg tegevus lõpetada, et suurendada lapse iseseisvust (pane koos lapsega telefonile või äratuskellale märguanne).
• Lase lapsel teha ise valikuid: kui laps kasvab, on oluline, et ta saaks oma ajakava osas kaasa rääkida. Andes lapsele konkreetsed valikud „kas soovid duši all käia enne või pärast õhtusööki?“- võib see aidata tal tunda end jõulisena ja julgustada teda ennast paremini reguleerima.

Tõhusate tagajärgede loomine

Kõik tagajärjed ei ole võrdsed. Mõni neist pakub suurepärast viisi struktuuri loomiseks ning aitab lapsel mõista erinevusi vastuvõetava ja mitte vastuvõetava käitumise vahel. Samas kui teised tagajärjed võivad teha rohkem kahju kui kasu. Lapsevanem saab toetada lapse positiivse käitumise kujunemist, kui tal on hea arusaam sellest, kuidas tagajärgi arukalt ja järjepidevalt kasutada.

Tagajärjed, mida vältida

• Negatiivse tähelapanu jagamine lapsele: lapsed hindavad kõrgelt oma elus oluliste täiskasvanute tähelepanu. Lapse jaoks on igasugune tähelepanu, nii positiivne kui negatiivne, parem kui mitte midagi. Negatiivne tähelepanu, nagu hääle tõstmine või löömine, suurendab aja jooksul lapse ebasobivat käitumist. Reageerides lapse käitumisele teda kritiseerides, mõjutab see negatiivselt tema enesehinnangut.
• Hilinenud tagajärjed: kõige tõhusam on tagajärg siis kui see on kohene. Iga minut, mis möödub peale ebasobivat käitumist, on tõenäosus väiksem, et Sinu laps seostab oma käitumist selle tagajärjega. Hilisem tagajärg võib muutuda karistamiseks vaid karistamise pärast ning tõenäoliselt ei muuda tegelikku käitumist.
• Liiga „karmid“ tagajärjed: lapsevanemad on aegajalt oma lastes pettunud. Mõnikord võivad nad olla nii pettunud, et reageerivad üle. Liiga karm tagajärg võib olla lapsele laastav ning ta võib loobuda isegi proovimast soovitult käituda.
• Positiivsed tagajärjed: kui laps koperdab jalanõude jalga panemisel või klotside korjamisel, väljendades pahameelt, ei tohi Sina seda tema eest siiski ära teha. Lapse eest ära tegemine suurendab tõenäosust, et ka järgmisel korral ta seda ise ei tee.

Tõhusad tagajärjed

Kui soovid julgustada positiivse käitumise kordumist, on kõige tõhusam positiivse tähelepanu jagamine lapsele.

Positiivne tähelepanu positiivsele käitumisele. Kui Sa tunnustad oma last positiivselt selle eest, et ta on hästi käitunud, toetab see sarnase käitumise kordumist. Positiivse tähelepanu jagamine lapsele tõstab omavahelise suhte kvaliteeti, lapse enesehinnangut ja mõjub hästi kõikidele asjaosalistele. Lapse tunnustamine tema julge käitumise eest võib aidata tal leevendada ärevusetunnet ja aidata paremini aru saada juhistest ja piirangutest.

Aktiivne ignoreerimine. Seda võib kasutada AINULT väiksemate väärkäitumiste korral, kuid MITTE agressiooni ega häiriva käitumise korral. Aktiivne ignoreerimine hõlmab endas tahtlikult lapsele tähelepanu mitte andmises. Kui laps hakkab ebasobivalt käituma, ootad Sina kuni positiivne käitumine taastub/jätkub. Kui soovitud käitumine jätkub, tuleb koheselt pöörata lapsele positiivselt tähelepanu. Seda tehes õpetad oma lapsele, milline käitumine õige.

Preemiad. Preemia on võimalus anda lapsele positiivset tagasisidet soovitud käitumise kohta. Preemia on midagi, mille laps teenib, saades tunnustust millegi eest, mida ta teeb õigesti. Kui laps saab valida erinevate asjade vahel (lisaaeg iPadis, maiuspala vms), on preemia tema jaoks tõhus motivaator. Andes lapsele valikuvõimalused, ei kaota preemia aja jooksul oma võlu. Preemiad peaksid olema seotud konkreetse käitumisega ning neid tuleks pakkuda järjepidevalt.

„Aeg maha“. „Aeg maha“ meetod on üks tõhusamaid meetodeid, mida lapsevanemana saad kasutada, samas ka üks raskemini teostatavaid tagajärgi. Siin on juhend tõhusate „aeg maha“ strateegiate kohta.

• Väljenda end selgelt: tee kindlaks, millise käitumise korral mõjub „aeg maha“ meetod. Kui laps käitub mitte soovitult, veendu, et Sinu reageerimisaeg oleks lühike ja järgneks kohe negatiivsele käitumisele.
• Ole järjekindel: suvalisel ajal kasutades „aeg maha“ võtet õõnestad süsteemi, mis muudab tagajärgede mõistmise lapse jaoks keeruliseks.
• Pane paika reeglid ning järgi neid: „aeg maha“ võtet kasutades ei tohiks lapsega rääkida enne kui see aeg on läbi. Aeg peaks lõppema vaid siis kui laps on rahunenud, et ta õpiks aja lõppemist soovitud käitumisega seostama.
• Ülesande juurde tagasi pöördumine: kui Sa kasutasid „aeg maha“ meetodit ülesande mitte täitmise tõttu, tuleks kindlasti peale selle lõppemist anda lapsele konkreetne juhend algülesanne ära täita. Nii ei hakka lapsed „aeg maha“ meetodit kasutama põgenemisstrateegiana, et ei peaks korraldusi täitma.

Liina Lokko kommentaar: „Aeg maha“ võte võib osutuda väga suureks väljakutsete põhjustajaks kui seda teha teadmatusest valesti. Täiesti iganenud on lähenemine, kus laps jäetakse üksi oma tegude üle järele mõtlema. Juhul kui arvate, et see meetod on teie peres parim lahendus, siis tasub meeles pidada, et aeg maha võttel on oma seos nii vanuse kui ajaga – neljaastasele antakse rahunemiseks maksimaalselt 4, viiesele 5 minutit. Ise peaksite olema lähedal, et vajadusel lapsele toeks olla ja mõnikord ka ise samal ajal rahuneda, igal juhul kasutage aja mõõtmiseks kella. Rahuneda aitab kõva häälega sekundite lugemine, kellaseieri jälgimine, liivakella langemise jälgimine jms.

Erivajadusega või kiindumussuhte häirega lastele ei soovitata aeg maha võtet. Neile tuleb rahunemiseks anda selge ülesanne või tegevus, mis õpetab emotsioone ja keha kontrollima. Selleks sobib hästi liiva, ubade, herneste ja teiste selliste materjalide tõstmine ühest purgist teise, voolava veel all käte pesemine, esemete sorteerimine, legodega ehitamine jne.

Kõigi laste puhul võiks esimene eesmärk olla, et laps õpib märkama, et käitumine ei olnud sobilik ning et ta suudaks ebasobiva tegevuse asendada rahustava tegevusega. Alguses täiskasvanu suunamisel, hiljem teeb ta vastavalt arengutasemele seda juba ise.

Aeg maha võte ei tohiks kunagi muutuda karistuseks.

Kui Sa kasutad koduses keskkonnas käitumise reguleerimiseks kindlaid meetodeid, muutub sealne õhkkond rahulikumaks.

Allikas: Child Mind Institute. Tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus, pildid Unsplash.