Eripedagoog Kadri soovitab lugeda raamatut “Montessori väikelaps”. Lapsevanema teejuht uudishimuliku ja vastutustundliku inimese kasvatamisel. Tegemist on väga praktilise ja kergesti loetava käsiraamatuga.
Läbisin paar aastat tagasi ka Montessori pedagoogikast lähtuva assistendikursuse, mis andis selge ja põhjaliku ülevaate Montessori meetoditest ja selle rakendamisest lasteaias ja kodus. Olen väga õnnelik, et tänaseks on “Montessori väikelaps” tõlgitud ka eesti keelde, mis annab võimalusel veelgi rohkematel inimestel Montessori meetoditest teadlikuks saada ja neid kasutama hakata.
See raamat sobib Sulle ka siis, kui sa otseselt ei plaani Montessori pedagoogikat kodus rakendama hakata, kuid otsid kaasaegseid nõuandeid laste arengu- ja kasvatusteemadel.
Ehk mõni mind inspireerinud mõte kõnetab ka Sind?
Olulisemad mõtted raamatust:
- Kaasa laps igapäevategevustesse. Väikelast huvitab, millega me tegeleme. Ta tahab olla oluline pereliige. Ta ei soovi meid jala otsas rippudes hulluks ajada. Kui ideedest on puudus, vaata näiteks raamatus välja toodud igapäevaelu tegemiste nimekirja.
- “Aita mul ennast aidata” – on üks olulisi põhimõtteid, mis tähendab, et täiskasvanutena sekkume võimalikult vähe, kuid nii palju kui vajalik, eemaldudes seejärel, et laps saaks ise katsetamist jätkata.
- Lubatud olgu kõik tunded, kuid mitte kõiksugu käitumine. Ebakohase käitumise peatamiseks tuleb vajadusel sekkuda. Täiskasvanuna tuleb sageli olla oma väikelapse eesajukooreks (tema aju ratsionaalseks osaks), mis on alles arenemas. Näiteks “Ma ei saa lubada sul endale haiget teha/minuga niimoodi rääkida. Kuid ma näen, et midagi on valesti ja ma püüan sind mõista.”
- Jagame lapsele tagasisidet, mitte kiitust. Keskendu protsessile, mitte tulemusele ja kirjelda, mida laps on teinud. “Sa viisid taldiku kraanikaussi.” “Sa panid täiesti ise riidesse.” “Nii tore on astuda elutuppa, kui kõik asjad on oma kohale pandud.”
- Probleemide lahendamine koos väikelapsega. Enamik ideid võib tulla meilt, kuid väikelaps saab selgeks protsessi. Ära alahinda last lahenduste pakkumisel. “Sina tahad parki jääda, aga mina ära minna. Huvitav, kuidas me saaksime selle probleemi lahendada?” “Kaks last ja üks mänguasi. Huvitav, kuidas te sellega toime tulete?” Kui probleem on suurem, võime teha nimekirja võimalikest lahendustest, lisada sinna esialgu kõik ideed (ka tobedad). Seejärel vaatame nimekirja koos üle ning leiame lahendusi, millega kõik nõus on.
- Kui ähvardame last karistuse, näiteks nurkapanekuga, hakkame õõnestama vanema ja lapse vahelist usaldust. Sellisel juhul on kaks võimalust. Laps hakkab täiskasvanut kartma ja teeb koostööd hirmust või leiab ta võimaluse teha seda, mida soovib, salaja, ilma vanema teadmata. Samamoodi saab last ähvardades või pistise abil koostööle meelitada, kuid mitte sellepärast, et laps meid aidata soovib. Ta tahab lihtsalt vältida negatiivseid tagajärgi (karistust) või kasutada ära positiivseid (tasu).