Miks on väikelapse suhtlemisoskus oluline ning kuidas selle arengut toetada?

Miks on kõne ja suhtlemisoskus nii tähtis?

Kommunikatsioon ehk suhtlemine teise osapoolega on toetavate suhete ja üksteisest arusaamise alustala. Kui me tahame ennetada lapse ebasobivat käitumist, siis peame väga sihikindlalt tegelema tema kõne ja suhtlemisoskuse arendamisega. Kuidas õpetada last, kes kasutab oma vajaduste teatavakstegemiseks või väljendamiseks käsi, jalgu või hammustamist? Edu võti on mäng – koos vanemaga mänguoskuste treenimine õpetab lapsele eneseväljendust.

Kuidas õpetada mängu? Ikka koos täiskasvanuga. Sa ei vaja kalleid mänguasju, et oma väikelast lõbustada. See ei aita, kui saadate lapse oma tuppa ja annate talle kuhjaga mänguasju kaasa või ostate iga poeskäigu ajal uue lelu. Selle asemel püüa talle näidata, et maailm on täis sõnu, pilte, lugusid ja teadmisi. Täiskasvanu on lapsele tõlgiks. Püüa igal hetkel mõelda, et lapsed ei ole sündinud teadmisega, mida pildid, sõnad või teod tähendavad. Meie ülesanne on neile kõike näidata ja lapse töö on vaadata. Väikelapsed õpivad kõike läbi jäljendamise.

Oskus suhelda on võtmeoskus kogu eluks. Miks väikelapse kommunikatsioon on oluline?

Suhtlus lapsega algab juba enne seda, kui laps ise rääkima hakkab. Alguses ei oska laps öelda, mida ta soovib, ega tea, kuidas väljendada oma tundeid või vajadusi – mõni võib muutuda kurvaks ja nutta, mõni saab kurjaks või ärevaks ning kasutada täiesti ebasobivaid võtteid, et endast teada anda. Käitumine on lapse viis ennast väljendada ning sageli puuduvad lapsel sobiliku käitumise oskused. Täiskasvanu töö on õpetada lapsele sõnade abil suhtlemise oskuseid, et laps ei peaks oma vajadusi väljendama läbi jonnihoogude.

Õpeta suhtlemist kõigis nendes hetkedes, mida te koos veedate. Kuidas saad last õpetada?
Sünnist ühe aastani:

Vasta oma lapsele. Vaata tema poole, kui ta teeb häält, räägi temaga, jäljenda hääli, mida laps teeb, kasuta kõrgendatud hääletooni (suhtle emotsionaalselt, et lapse tähelepanu võita). Oota ja anna lapsele aega vastamiseks!
Naera kaasa, kui tema naerab, imiteeri tema näoilmeid.
Õpeta last kordamööda jäljendama – tehke kätega peitusemängu, plaksutage, harjutage õhumusi, lehvitage hüvastijätuks. See õpetab last mõistma, et asjad käivad järgemööda. Kui ta rääkima hakkab, siis tuleb ju samuti oma korda oodata.
Räägi lapsele, mida te teete, kuhu lähete, kellega kohtute. Ütle näiteks: „Lähme vanaema juurde. Vanaemal on koer. Teeme kutsule pai.”, „Emme peseb su juukseid.”, „Paneme toidu lauale.”, „Mahl on magus.” jms.
Õpeta lapsele loomade hääli ja mängulisi häälitsusi. Näiteks: „Lehm teeb muu.”, „Mis häält teeb lehm?”, „Jänku hüppab hopp-hopp.”, „Kuidas jänku hüppab?”, „Auto sõidab prrrrr.”, „Mis häält auto teeb?”
Loe ja laula oma lapsele iga päev. Lastele pakuvad huvi erinevad liisusalmid (nt patsu-patsu kooki, kuts läks karja).
Vaadake koos pildiraamatuid, räägi lapsele, keda te seal näete: „See on kana. Kana teeb ka-ka-ka.”

1-2 aastane:

Püüa lapsega rääkides olla tema silmade kõrgusel või taotle silmast-silma kontakti.
Räägi oma lapsega, kui teete erinevaid tegevusi või käite erinevates kohtades: „Võtame jope ära. Kuhu me jope paneme? Paneme jope kappi. Jope on kapis.” Näiteks kui jalutate, näita sõrmega erinevatele asjadele ja ütle, mis need on: „Seal on koer. Koer teeb auh-auh. See on suur koer. Koer on pruuni värvi.”
Kasuta lühikesi sõnu ja väljendeid, mida lapsel oleks kerge imiteerida. Kasuta ise hästi selget hääldust, grammatiliselt korrektseid lauseid, aeglasemat kõnetempot ning sagedasi kordusi.
Räägi lapsele helidest, mida kuulete. Kuulates koos kella tiksumist, ütle „tik-tak-tik-tak”. Tee auto- ja rongihääli nagu „viu-viu, põrr-põrr, tsuh-tsuh” jne.
Tee erinevaid häälitsusi vanniskäigu ajal. Kirjelda talle häälitsustega, mis hääli teevad seebimullid või kuidas prääksuvad vannipardid. Häälitsusi saad õpetada ka laulukestega, näiteks „mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad”.
Laienda lapse väljendeid. Näiteks kui laps ütleb „auto”, täienda teda: „Jah, see on auto, suur auto. Auto on punane. Auto sõidab.”
Loe oma lapsele iga päev. Püüa leida suurte piltidega raamatud, kus on igal leheküljel vähe objekte. Räägi lapsele kõigist piltidest.
Lase lapsel näpuga näidata piltidele, mida nimetad. Märgake terviku osi, näiteks otsige pildilt üles looma või inimese näo-ja kehaosad. Tehke seda ka teineteise või nuku peal.
Palu, et laps ise nimetab pildi kohta käiva sõna. Võib-olla ta alguses ei vasta, aga ühel päeval ta üllatab sind sellega, et ütleb ise, mida ta pildil näeb.
Ära sunni last sõnu kordama! Selle asemel, et öelda „Ütle kass!”, küsi lapselt „Kes see on?”
Kui lapse sõnavaras on juba piisavalt sõnu, siis suuna teda kahte sõna koos kasutama: „Anna pall!”, „Emme tudub.”, „Issi auto.”, „Punane sokk.”
Kõne arengu soodustamiseks mängige koos loto- ja memoriinimänge (kahe samasuguse pildi leidmine, üksteise peale/kõrvale asetamine) ning tehke erinevaid käelisi tegevusi (joonistamine, rebimine, plastiliinist tükikeste tõmbamine jms).

Meie roll on oma lapsi kasvatada ja õpetada. Mida varem selle õpetamisprotsessiga alustame, seda kergemalt tulevad tulemused. Naudi iga hetke oma väikelapsega ja ole rõõmus iga väikese edusammu üle.

Autorid: Varajase Kaasamise Keskuse tegevjuht ja koolitaja Liina Lokko ning eripedagoog/logopeed Jette Numa; kasutatud materjal: ASHA, One to Two Years, https://www.asha.org/public/speech/development/12; pilt: Unsplash / Stephen Andrews