Miks on oluline rääkida lastega rahulikult?

Vahel võib küll olla raske hoida end endast välja minemast, kuid vähem karjumist tähendab paremat suhtlemist. Rahulikud hääled – rahulikumad lapsed.

Ilma lasteta inimesed on enne lapsevanemaks saamist mitmeid kordi pealt näinud, kuidas ärritunud emad ja isad poes enesevalitsuse kaotavad ja on seda pealt vaadates ise muhedalt mõelnud, et nemad ei hakka iial oma laste peale karjuma. Siis aga loovad nad ise perekonnad ja tegelik elu koputab uksele. Ajal, kui nende lapsukesed jõuavad väga oodatud arengu verstapostideni, omandavad nad ka mõned vähem ihaldusväärsed oskused. Nii võib näiteks 2-aastane, kes “spontaanselt kritseldab”, oma uut oskust välja näidata värskelt värvitud seintel ja hinnalistel mööbliesemetel. Samal ajal arenev keelekasutus võimaldab tal aga ikka ja jälle korrata teatud valitud sõnu, sealhulgas ajatult populaarset sõna “Ei!”

Vanemad teavad, et kaose keskel on rahulikus jäämine (ehk mitte karjumine) kuldne reegel, aga kui pole just kivist närvidega, on päevast päeva lastega tegeledes üsna raske kontrollitud hääletooni säilitada. Karjumist väärivaid olukordi on tegelikult väga vähe. See on õigustatud näiteks siis, kui laps teeb midagi ohtlikku või pahatahtlikku. Keegi ei usu, et oleks olemas mõni vanem, kes ei ole mitte kunagi karjunud. Kui vanemad karjuvad, on nad enamasti vihast või pettumusest üle koormatud. Miks siis on nii oluline olla kindlameelne, kuid seda ilma häält tõstmata?

Miks on karjumine halb?

Tõstad hääletaset, kaotad sõnumi: enamjaolt ei aita karjumine oma seisukohta edasi anda, kuna sõnum võib emotsioonide varju jääda. Samuti teeb see tõenäoliselt olukorra veel tõsisemaks ja suurendab lapse vaenulikku suhtumist, olgu see siis verbaalne või füüsiline.
Kui täiskasvanud kogu aeg karjuvad, võivad lapsed kas endasse sulguda või karjumist ignoreerida, sest see pole midagi uut. Mõnikord on vaikselt sosistatud sõnum: „ma olen sinu tegudes väga pettunud“ lapsele palju mõjusam kui karjumine.
Karjumine mõjub rängalt enesehinnangule: on teada, et karjumine ja karmid kasvatusmeetodid on seotud laste madalama enesehinnanguga ja võivad mõjutada nende tulemusi koolis. Lastel, kes on langenud verbaalse agressiooni ohvriks, on oht kalduda agressiivse või häiriva käitumise poole. Kui ema või isa karjub, võivad lapsed tunda, et vanem “ei armasta neid ja laps isegi ei meeldi neile” ning oskab neid ainult kritiseerida.
Positiivsest ilma jäämine: kui karjumine on tavapärane suhtlemisviis, jäävad nii lapsed kui vanemad ilma võimalusest luua positiivseid, südamlikke suhteid. Ärevuse ja depressiooni suhtes eelsoodumusega laste jaoks võivad need negatiivsed koosmõjude olla murdumispunktiks.
Ka Sina tunned end halvasti: plahvatuslike olukordade möödudes võivad vanemad tunda suurt süüd, pettumust ja teotahte langust. Täiskasvanutel, kes väljendavad oma viha negatiivsel viisil, suureneb krooniline stress, mis aitab kaasa terviseprobleemide tekkimisele.

Miks on rahulik parem?

Ebasobiva käitumisega rahulikult tegelemine võimaldab Sul keskenduda esmalt sellele, et õpetada lapsele, mis tema käitumises probleemset on, ning seejärel saab reageerida tagajärgedega.

Käitumise modelleerimine on peamine: kui vanemate endi eneseregulatsioon on sobilik, aitab see ka lastel õppida, kuidas ennast kontrolli all hoida. Suure tõenäosusega reageerib teismeline paremini ja karjub vähem, kui vanem oma hääletugevust kõvasti vähendab.
Lapsed tunnevad end turvalisemalt: parim vanemlusstiil on väga julgustav ja kindel, kuid lahke. Kuigi lapsed ja teismelised võivad käituda nii, nagu nad tahaksid kõva kontrolli, pakuvad neile tegelikult turvatunnet hoopis järjekindlad ja õiglased autoriteetsed isikud.

Kui töötad konkreetsete strateegiate kallal, mis aitavad Sul end rahulikumana tunda, saad aidata ka oma lastel end paremini kontrollida.

Näpunäited vanematele

Probleemsete suhluskohtade tuvastamine: määrake täpselt ära korduvad probleemid, mis teid ja teie lapsi sageli tülli ajavad. Kui hommikul kooli minekuks kodust õigel ajal väljumine on korduv probleem, võib lahendus peituda eelmisel õhtul riiete valmis panemises või õhtul duši all käimises. Lisaks võite kaaluda ka seda, et kõik ärkavad natuke varem. Proovige see probleem jaotada väiksemateks sammudeks, millega saate siis rahulikult tegeleda.
Järjepidevuse tekitamine: nooremate laste puhul on suur abi sellest, kui loote tavapärase rutiini koos lihtsate, üheastmeliste juhistega, mis võivad sisaldada ka visuaalseid abivahendeid, rääkimata rohketest sildistatud kiitustest ja preemiatest.
„Käivitajatega“ arvestamine: käitumisega seotud konteksti teadvustamine võimaldab sellele rahulikumalt reageerida. Kui mõistame, et laps on pahur, sest ta jäi suupistest ilma või kuna ta on üleväsinud, on tegelikult kergem meie enda viimase piiri peale aetud emotsioone rahustada.
Mõistmine = kannatlikkus: on oluline, et vanemad oleksid tuttavad oma laste võimetega ja mõistaksid neid, kuna see võib aidata muutuda kannatlikumaks. Võite muutuda rahulikumaks, kui aktsepteerite oma lapsi sellistena, nagu nad on, armastate neid sellistena, nagu nad on, ja tunnistate, et pool probleemist on see, kuidas teie ise reageerite.
Ajajuhtimine: see, kui üritate liiga palju teha, põhjustab stressi. Enamasti kaotab vanem enesevalitsuse just siis, kui teeb liiga paljusid asju korraga. Kui lapsed laua taga joonistavad, siis ei ole just sobivaim hetk maksta arveid. Vanemad, kes proovivad korraga täita mitut ülesannet, suurendavad sellega riski, et lapsed hakkavad valesti käituma. Ole lihtsalt oma lastega koos. Nii on vähem tõenäoline, et nad viskavad oma hommikusöögi põrandale.
Kümneni lugemine: tehke paus ja hingake. On oluline teada, millal te enesevalitsuse kaotate, et saaksite end olukorrast eemaldada. Kui saate seda ohutult teha, võiks selleks isegi ruumist väljuda. Ema, kes ütleb oma lapsele selgelt välja, et ta võtab aja maha, õpetab lapsele ennastrahustavat käitumist. Pettumus või ärritumine võib põhjustada kehatemperatuuri ja vererõhu tõusu ning sel juhul on vanemal vaja oskust oma keha kuulata ning sügavalt sisse-välja hingata.
Olukorrast eemaldumine: veel üks strateegia, mis aitab peatada vanemate karjumist, on probleemse käitumise aktiivne ignoreerimine. Kui eemaldute olukorrast, kuniks teie meelerahu on taastunud, ei viska te õli tulle (eemalduda ei saa siis, kui laps on agressiivne või lõhub midagi). Aktiivne ignoreerimine seisneb selles, et vanemad vastavad positiivselt ainult soovitud käitumisele, ja väljendavad seeläbi seda, millist käitumist nad näha tahavad ja millist mitte. Lisaks võimaldab selline käitumine lastel iseseisvalt, ilma vanemate ergutamiseta, harjutada enda “maha jahutamist” ja pettumustundega toime tulemist.
Lahti laskmise ja asjade üle naermise õppimine: ignoreerimisega kaasneb ka enda lõdvaks laskmine. Kui võileib maandub põrandale, siis selle asemel, et lapse peale vihastada, ütle: „Oh ei, sa korraldasid segaduse, koristame selle koos ära.“
Toe otsimine: suurt abi on ka sellest, kui teil on olemas sõprade ja sugulaste turvavõrk – eriti halbadel päevadel, kui tunnete, et ei suuda end maha rahustada ja vajate abiväge. Blogid, tugirühmad, teised vanemad ja tugispetsialistid saavad kõik aidata, kinnitades vanematele, et nad pole üksi.
Oma tunnete tunnistamine: sõltuvalt lapse vanusest ja arengutasemest võivad vanemad pärast probleemse situatsiooni möödumist oma lastele näidata, kuidas tunnetest rääkida. Võite neile öelda, et te tunnete, et teist ei peeta lugu või tunnete, et teid ignoreeritakse. Püüdke neile seletada, miks karjumine aset leidis. Vältige sildistamist – asi ei olnud selles, et nad oleksid halvad lapsed, vaid selles, et tegu oli vale ja vanem kaotas enesevalitsuse. Ebasoodsad olukorrad ja nende lahendamine ei tohiks kahjustada lapse usaldust ega turvatunnet.

Allikas: Beth Arky, Child Mind Institute; tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus; pildid Unsplash / Jelleke Vanooteghem