8 olulist teaduslikult tõestatud mõtet, mida lapse arengu osas meeles pidada

Harvardi Ülikooli Lapse Arengu Keskus on tegelenud üle poole sajandi erinevate andmebaaside loomise ja teadustööga. 2016. aastal avaldatud raport toob välja olulise loendi aspektidest, mis mõjutavad lapse arengut.

1. See, kui perekond ja neid hooldav keskkond kannatab võimalike märkimisväärsete stressitekitajate all, mõjutab ebasoodsalt isegi imikuid ja väikelapsi.

Loote- ja varases lapseeas läbielatud ebasoodsad kogemused võivad põhjustada ajus füüsilisi ja keemilisi häireid, mis võivad kesta kogu elu. Nende kogemustega seotud bioloogilised muutused võivad mõjutada paljusid elundisüsteeme ja suurendada mitte ainult tulevasi õppimise ja käitumise häireid, vaid põhjustada ka halba füüsilist ja vaimset tervist.

2. Arenemine on väga interaktiivne protsess ja inimese elu kulgu ei määra ainuüksi geenid.

Keskkond, milles inimene enne ja peatselt pärast sündi areneb, pakub võimsaid kogemusi. Ehkki geneetilised tegurid mõjutavad inimese arengut tugevalt, on keskkonnateguritel võime suguvõsa poolt kaasa antud pärandit muuta. Näiteks sünnivad lapsed võimega oma impulsse kontrollida, tähelepanu koondada ja mällu teavet säilitada, kuid kogemused, mida nad esimesel eluaastal läbi elavad, panevad aluse nende ja teiste täidesaatvate funktsioonide arendamiseks.

3. Kuigi soe suhtlus vanematega on esmajoones vajalik, saavad väikelapsed märkimisväärset kasu ka suhetest teiste osavõtlike hooldajatega nii pereringis kui väljaspool.

Lähedased suhted teiste hoolivate täiskasvanutega ei sega lapse esmaste suhete tugevust tema vanematega. Tegelikult võib erinevate hooldajate olemasolu väikelaste sotsiaalset ja emotsionaalset arengut hoopis edendada. Samas sagedased muutused igapäevastes rutiinides – ühel päeval lapsehoidja, teisel vanavanemad, kolmandal lasteaed erinevate täiskasvanutega vmt suur vahelduvus – ning näiteks ka ebameeldivad lasteaia- või hoiukogemused võivad anda negatiivset mõju. Pidev vaheldumine ja keskkonna muutumine võib tekitada lapses ebakindlust ning kahtlusi selles, kas ja kuidas tema vajadusi rahuldatakse.

4. Suur osa aju talitlusest kujuneb välja esimese kolme eluaasta jooksul, kuid areng ei lakka toimumast täpselt lapse kolmandal sünnipäeval.

Aju talitluse põhiaspektid, näiteks võime tõhusalt näha ja kuulda, sõltuvad kriitiliselt väga varastest kogemustest. Sama kehtib ka mõnede emotsionaalse arengu aspektide kohta. Kuigi kõrgema järgu funktsioonidele pühendatud ajupiirkondi, mis hõlmavad suuremat osa sotsiaalset, emotsionaalset ja kognitiivset võimekust, sealhulgas eneseregulatsiooni paljusid aspekte, mõjutab tugevalt ka varases lapseeas kogetu, arenevad need piirkonnad hästi edasi ka noorukieas ja isegi varajases täiskasvanueas. Ehkki üldiselt kehtib aluspõhimõte, et „varem on parem“, õpime me veel täiskasvanueaski leidma viise, kuidas tulla toime mõjutajatega, millega puutusime kokku varasemas elus.

5. Tõsine hooletusse jätmine näib tervisele ja arengule olevat vähemalt sama suur oht kui füüsiline väärkohtlemine – võib-olla isegi suurem.

Võrreldes lastega, kes on langenud ilmse füüsilise väärkohtlemise ohvriks, ilmnevad pikaajalise hooletusse jätmise all kannatanud väikelastel tõsisemad kognitiivsed häired, tähelepanuhäired, puudulik kõne, akadeemilised raskused, endassetõmbunud käitumine ning vanemaks saades suurenevad neil probleemid ka eakaaslastega suhtlemisel. Kuigi sellele pööratakse sageli vähem tähelepanu, võivad varajases lapseeas läbielatud pidevalt puudulikud suhted olla kahjulikumad kui füüsilised traumad.

Iga USA osariik määratleb oma põhiseaduses ja poliitikas laste väärkohtlemise ja hooletussejätmise liigid, juhindudes riigiülestest standarditest, ning kehtestab väärkohtlemisaruande põhjendamiseks vajaliku tõendite taseme. Ülaltoodud Ameerika riikliku laste väärkohtlemise ja tähelepanuta jätmise andmete süsteemi (NCANDS) andmed kajastavad ohvrite (defineeritud kui laps, kelle kohta riik leidis, et vähemalt üks väärkohtlemise teatis on õigustatud või tõestatud) koguarvu kõigi 50 osariigi, Columbia ringkonna ja Puerto Rico kohta 1. oktoobrist 2009 kuni 30. septembrini 2010. “Muu” hõlmab mahajätmist, vigastamisega ähvardamist ja narkomaaniat.

6. Väikestel lastel, kes on kokku puutunud hooletusse jätmise või vägivallaga, ei teki alati stressist põhjustatud häireid ning nad ei kasva alati vägivaldseteks täiskasvanuteks.

Ehkki lastel, kes on sellised kogemused läbi elanud, on suurem oht agressiivselt käituda,  saab neid märkimisväärselt aidata, kui loome neile võimalikult kiiresti usaldusväärsed ja hoolitsevad suhted toetavate hooldajatega.

7. Lapse ohtlikust keskkonnast eemaldamine ei pööra sellest kogemusest saadud negatiivseid mõjusid automaatselt ümber.

Pole kahtlust, et ohus olevad lapsed tuleks ohtlikest olukordadest viivitamatult eemaldada ja neile peaks pakkuma võimalikult kiiresti sobilikku hoolitsust. Traumeeritud lapsed peavad viibima keskkonnas, mis taastab nende turvatunde ja usu, et nad võivad edasi tulevikku vaadata. Tavaliselt vajavad nad taastumise hõlbustamiseks terapeutilist ja toetavat ravi.

8. Vastupanuvõime nõuab toetavaid suhteid.

Võime vaatamata ebaõnnele kohaneda ja edukaks muutuda areneb välja toetavate suhete, bioloogiliste süsteemide ja geenide väljendumise vastastikmõju kaudu. Tänapäeva teadus ütleb meile, et selleks, et tugevdada võimet tulla toime ebaõnnestumistega, on vaja olulisi alustalasid, milleks on vähemalt ühe toetava suhte olemasolu ja võimalus efektiivsete toimetulekuoskuste arendamiseks.

Autor Liina Lokko, refereeritud allikas: Center on the Developing Child at Harvard University (2016). 8 Things to Remember about Child Development, www.developingchild.harvard.edu. Pilt: Unsplash / David Straigh