Parimad strateegiad emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks lastel

Emotsionaalne intelligentsus on võime ära tunda, hinnata ja juhtida iseenda ja teiste emotsioone. See mängib suurt rolli suhtlemises ja suhetes, võimaldades meil ümbritsevat keskkonda mõista, tõlgendada ja sellele sobivalt reageerida. 

Mõned võtmeaspektid emotsionaalses intelligentsuses on: 

• teadlikkus enda emotsioonidest ja oskus nendega toime tulla;  
• teiste inimeste tunnete äratundmine, mõistmine ja empaatia; 
• käitumise reguleerimine erinevates sotsiaalsetes kontekstides;
• tugevate suhete loomine teistega;
• olukorrast lähtuvalt ratsionaalsete otsuste tegemine.

Laste emotsionaalne intelligentsus

Laste emotsionaalne intelligentsus koosneb mitmest komponendist, mis võimaldavad neil tuvastada, mõista ja hallata nii enda kui ka teiste inimeste emotsioone.

Eneseteadlikkus aitab lastel märgata oma emotsionaalseid seisundeid. See ei tähenda ainult oma tunde mõistmist, vaid ka sellest aru saamist, miks nad nii tunnevad. Selleks peavad lapsed olema võimelised erinevates olukordades oma emotsioone ära tundma ja nimetama. 

Emotsionaalne reguleerimine on oluline oskus, mida lapsed juba varases eas õpivad, kuid mida nad ei valda enne, kui on palju vanemad. Emotsioonide reguleerimine tähendab võimet ära tunda ja toime tulla keeruliste tunnetega nagu viha, kurbus, frustratsioon või piinlikkus enne, kui need kontrolli alt väljuvad. Emotsionaalne reguleerimine on ka võime viivitada rahuldustundega ja mõelda enne impulsiivset käitumist. 

Empaatia tähendab võimet panna ennast kellegi teise olukorda, kujutleda, kuidas nad võivad end tunda, ja vastavalt käituda. 

Sotsiaalsed oskused aitavad lastel edukalt suhelda enda ümber olevate inimestega. Selleks on vaja mõista ja harjutada erinevaid suhtlemistehnikaid (verbaalsed ja mitteverbaalsed, alternatiivsed suhtlusseadmed jne) ning arendada konfliktide lahendamise oskusi. Need oskused aitavad lastel luua tugevaid suhteid, mis omakorda aitavad neil tunda end õnnelikumalt, turvalisemalt ja elu väljakutsetega toimetulemiseks paremini varustatult. 

Emotsionaalne intelligentsus ja sensoorne töötlemine

Sensoorne töötlemine ja emotsionaalne intelligents on tihedalt seotud. Sensoorne töötlemine on protsess, mille käigus me võtame vastu tajuteavet ümbritsevast maailmast (nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine, puutetundlikkus ja liikumine) ning reageerime vastavalt sellele. Üks sensoorse töötlemise valdkond mõjutab otseselt ka emotsionaalset intelligentsust: interotseptsioon. 

See on võime tajuda ja tõlgendada signaale, mida me oma kehalt saame, nagu näiteks näljatunne, väsimus, temperatuur, valu, südame löögisagedus ja hingamine. Introspektsioon mängib emotsionaalses intelligentsuses olulist rolli, kuna see võimaldab meil oma tundeid ja nende tekkimist täpsemalt määratleda. Oma kehalt tulevate vihjete mõistmise abil saame oma emotsioone ja käitumist paremini juhtida. Näiteks kui mõistame, et meie südame löögisagedus suureneb stressi või ärevuse tõttu, saame harjutada sügavat hingamist või võtta paar minutit teadliku meditatsiooni jaoks, et aidata kehal ja vaimul lõdvestuda. 

Märgid, mis viitavad raskustele: 

• Emotsioonide reguleerimise on keeruline ning see viib impulsiivse käitumise ning vihapurseteni. Lapse jaoks on märkimisväärne väljakutse rahulikku olekusse tagasi jõuda. 
• Raskused teiste inimeste emotsioonide ära tundmise ja neile reageerimisega. See omakorda takistab suhete loomist ja sõprade leidmist.  
• Abstraktsete kontseptsioonide (nt empaatia) mõistmine võib olla raskendatud. Seda võib märgata erinevates sotsiaalsetes olukordades, näiteks mänguväljakul, spordis, sünnipäevapidudel. 
• Puudub enesekindlus oma tundeid juhtida või oma tegude eest vastutust võtta. 
• Ei suuda toime tulla koolis ette tulevate olukordadega, näiteks halva hinde saamine või õpetaja nõue ülesanne teisiti lahendada/uuesti teha. 
• Suurem tõenäosus ärevuseks või depressiooniks.  

Kuidas emotsionaalset intelligentsust arendada

Siin on mõned näpunäited emotsionaalse intelligentsuse arendamiseks, mida on võimalik oma igapäevasesse rutiini sisse viia. Neid saab kasutada nii kodus, teraapias kui ka koolis. 

Emotsioonide tuvastamine

Enne kui laps suudab mõista oma emotsioone, peab ta teadma sõnu, millega erinevaid emotsioone nimetada. Alustage päeva jooksul kogetud emotsioonide tuvastamisest – see hõlmab nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone ning aitab kõiki tundeid normaliseerida. Rääkige erinevatest viisidest, kuidas mittesõnaline suhtlemine näitab, mida inimene tunneb. Küsige oma lapselt küsimusi nagu: “Kas sa nägid, kuidas ma selle multifilmi peale naersin? Mis sa arvad, miks ma naersin? Mis sa arvad, mis tunnet ma tundsin?” 

Proovige vältida lapsele ta enda tundeid ise ette ütlemast; selle asemel andke talle valikuid ja küsige näiteks: “Sa naeratasid kiikudes, kas see oli sellepärast, et sa tundsid end õnneliku või kurvana?” 

Erinevate emotsioonide ära tundmine vajab harjutamist ja järjepidevust. Lisage see võimalikult paljudesse vestlustesse. Rääkige ka teiste inimeste tunnetest, keda ringi liikudes näete. Võite küsida lapselt, kuidas näoilmete järgi otsustades keegi end tunda võib. Seda saab teha ka koos raamatuid lugedes ja televiisorit vaadates. 

Strateegiate ja empaatia mudeldamine 

Lapsed õpivad meid vaadates rohkem kui sellest, mida me neile räägime. Kui suudate ise oma emotsioone tõhusalt juhtida, on tõenäolisem, et ka laps tuleb sellega paremini toime. Kui aga sageli enesevalitust kaotate, järgib laps ilmselt ka selles osas lapsevanema eeskuju. 

See tähendab, et peate esmalt tuvastama oma isiklikud strateegiad olukordadeks, mil olete pettunud või ülestimuleeritud. Seejärel veenduge, et hetkeolukorrast ka räägite. Näiteks kui tunnete end liigsest mürast ülekoormatuna ja abistavaks strateegiaks on mürasummutavate kõrvaklappide kasutamine, rääkige ka lapsega olukorrast. “Tunnen end nii suure müra tõttu ärevana/väsinuna/ülekoormatuna, seega panen kõrvaklapid pähe, et end rahulikumana tunda.” 

Lapsele kaasa elamine õpetab talle, kuidas ka teistele kaasa elada. Selle asemel, et öelda lapsele: “Kõik on korras, pole hullu!”, kui üks ta mänguasjadest katki läheb ja ta nutma hakkab, proovige pigem: “Näen, et sinu mänguasi läks katki ja sa nutad, tundub, et see tegi sind kurvaks.” Siis veenduge, et pakute talle tuge, näiteks kallistades või aidates mänguasja parandada. Mida rohkem suudate oma lapse tundeid kinnitada ja talle tuge pakkuda, seda tõenäolisem on, et ta teeb seda ka ise. 

Avatud vestlused emotsioonidest

Lisaks emotsioonide tuvastamisele on oluline lapsele selgitada, et tunded ei jagune heaks ja halvaks. Oluline on see, mida me tundega teeme – mõned tunded võivad meid panna teatud viisil käituma ja sellel võivad olla tagajärjed. Näiteks, kui laps on oma õe või venna peale pahane ja teda lööb, siis sellel on mitmeid negatiivseid tagajärgi (nt suhete rikkumine, tõsiste vigastuste tekitamine jne). 

Oluline on rahulikul hetkel rääkida lapsega sellest, mida ta ärritudes teha saab. Tunda end pahase või vihasena pole halb asi; me kõik tunneme end mõnikord nii. Kui aga vihahoos kedagi lööme, siis on sellel halvad tagajärjed, seega peame oma vihaga teisiti hakkama saama. Võimaldage oma lapsele turvaline koht, kus ta saab kõigist päeva jooksul kogetud emotsioonidest rääkida. 

Järjepidevad piirid

Lapsed saavad järjepidevatest piiridest hästi aru – nad teavad, mida oodata. Samuti aitavad piirid neil mõista, millised tagajärjed teatud tegevustega seotud on. Kui piirang, et nad ei tohi enda peale vihastades teisi lüüa, on järjepidev, siis teavad lapsed täpselt, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja ikkagi teisi löövad. Samamoodi teavad nad ka, mis juhtub, kui nad vihastuvad ja kasutavad hoopis mõnda rahunemisstrateegiat (vajadusel teie abiga). 

Esitage piirangud ja tagajärjed neutraalsel viisil. “Kui me kedagi lööme, siis tagajärg on selline.” Püüdke vältida häbi tekitamist (“See juhtus, sest sa olid halb.”) ja hoidke sõnum lihtne ja selge. 

Primitiivsed refleksid 

Säilinud primitiivsed refleksid (kaasasündinud liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult ning mis aitavad imikul areneda ja uusi oskusi omandada) võivad mõjutada negatiivselt sensoorset töötlust ja emotsionaalset intelligentsust. Kui algrefleksid jäävad säilima (ehk jäävad kehasse kinni), töötab aju madalamal tasemel, aju ja keha on sageli võitlus- või põgenemisrežiimis. See takistab lapsel emotsioonide juhtimist – puudub piisav kognitiivne võimekus peatuda ja enne tegutsemist mõelda.  

Üldine tervislik olukord 

On oluline üle vaadata ka lapse üldine tervislik seisund, sealhulgas unerutiin ja -kvaliteet, võimalikud ainepuudused ja põletikud. Kui midagi lapse rutiinis või kehas on “paigast ära”, võib see mõjutada ka ta võimet oma emotsioone hallata. Mõelge viimasele korrale, kui te ise öösel magada ei saanud – kui hästi suutsite järgmisel päeval oma emotsioone kontrollida ja juhtida? 

Laste igapäevane tegevus

Jälgige oma laste füüsilist aktiivsust ja seda, kui sageli nad õues käivad. Kokkupuude loodusliku valgusega mõjutab positiivselt nii meeleolu kui und.  

Oluline on ka lapse ekraaniaeg, sotsiaalne keskkond, huvitegevused ja igasugused loovad väljundid. Tehnoloogia ei saa olla ainus abivahend lapse sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamisel, sest inimlikku õppimist saab õpetada ainult inimestevahelises suhtluses ja reaalsetes elusituatsioonides. 

Kokkuvõte

Soovime, et lapsed kasvaksid üles tervete ja õnnelikena. Emotsionaalne intelligentsus mängib selles võtmerolli. Igapäevaelus on vaja nii oskust oma emotsioone mõista ja strateegiaid, mida kasutada enda rahustamiseks, kui ka oskust luua ja hoida positiivseid suhteid. 

Proovige mõnda selles artiklis toodud strateegiat – alustage väikeste sammudega ja püsige järjekindel! 

Allikas: www.harkla.co, autor Jessica Hill, tõlkinud ja Eesti oludele kohandanud Varajase Kaasamise Keskus. Pildid: Unsplash.